Elu

Lavaka õppejõud Jüri Järvet: "Kus te olete näinud, et üks surnu nii kiiresti kõnnib?" (1)

Rainer Kerge, 18. juuni 2009, 00:00
TUNTUIM ROLL: Nimiosa etenduses «Kuningas Lear» tõi Jüri Järvetile kuulsust juba Eestis. Sama roll tegi ta hiljem filmi vahendusel tuntuks ka üle maailma.  arhiiv
"Me tegime Puškini poeemi "Mustlased" ja Peeter Oja pidi surnuna lavalt lahkuma," meenutab Liina Tennosaar oma kunagist õppejõudu Jüri Järvetit. "Ja kui Oja Pets ennast liiga kiiresti liigutas, küsis Järvet: "Kuulge, noormees, kus te olete näinud, et üks surnu nii kiiresti kõnnib?""

"Väärikas õppejõud istub sinu vastas, räägib sulle, kuidas sa pead mängima – ja unustab endale tooli pähe," meenutab Tennosaar lavakunstitunde. "Ja sa pead katsuma tõsiselt oma tööd edasi teha, kuigi Jüri Järvetil on juba 15 minutit tool peas. Ja ta teeb näo, et ei märka seda. Me arvasime, et ta ei pannud seda tähele, aga hiljem, tagantjärele mõeldes, tundub, et ta naeris meie üle," on lavakunstikateedri XII lennu vilistlane Liina Tennosaar kindel, et tegelikult harjutas näitlejameisterlikkuse õppejõud Jüri Järvet tunde andes hoopis enda rolli.

1983. aastal, mil Järvet tudengitega töötas, tegi ta Roman Baskini käe all telelavastuses "Tema majesteet komödiant" Käbirlinski rolli. "Ta õpetas meile, kuidas ka siis, kui on pööraselt naljakas, mitte naerma hakata," teab Liina Tennosaar tagantjärele. Õppetöö käigus tuli aga ette järgmisi seiku.

***

"Ta oli tol ajal ka teatriliidu esimees ja vahel me tegime proovi tema kabinetis, mis asus Estonia teatri keldris. Sel kabinetil olid topeltuksed ja kord suutis ta ennast kahe ukse vahele kinni tõmmata. No ta pidi olema seal lapik nagu pannkook. Ja siis ta koputas vaikselt, et me talle ukse lahti teeksime..."

***

"Ta võis toetada pöidlad laua peale, meile väga intensiivselt midagi seletada ja ise samal ajal spagaati vajuda. Ma ei tea, kas tal jalad libisesid või ta libistas end ise nii, et ta jäi laua ääres seistes järjest väiksemaks – ja lõpetas ühe põlve peal, poolspagaadis. Siis kargas püsti ja tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud."

***

"Ta kinkis meile kõigile – kas jõuludeks või millekski selliseks – ühe patarei. Tal oli diplomaadikohver erinevaid patareisid täis. Ütles, et ta ei tea, mis need on, aga on ilusad ja värvilised asjad, sobib kinkida. No ühe patareiga ei tee ju keegi mitte midagi!"

***

"Ükskord palus ta poistel mingid asjad oma autost üles tuua. Me kõik teadsime, et tal on valge Žiguli. Ta oli oma auto ära kaotanud, ei mäletanud, kuhu ta selle parkis. Poole tunni pärast meenus Järvetile, et ta tuli tööle taksoga."

***

"Kadunud Mari Urbsoo küsis puhkeruumis, kus on Ivika Sillari kabinet ja Jüri Järvet juhatas ta kappi. Mari Urbsoo läks kah, sest ta ei julgenud Nõukogude Liidu rahvakunstnikule öelda, et see ei ole Ivika Sillari kabinet."

***

"Kord mõtlesid kõik pikalt, kas julgevad katsetada ühte etüüdi. Lõpuks tõusis Peeter Oja ja ütles: "Ma proovin!"

"Maprovin?" hakkas

Järvet tudengite nimekirjast vene nimega õpilast otsima."

***

"Mind – kuigi ma alati enne püsti tõusmist ütlesin oma nime: "Liina!" – kutsus ta järjekindlalt Kerstikeseks.

Ja siis pakkus vahel pärast tundi: "Kerstikene, ma olen täna autoga, ma elan Meriväljal, ma võiksin teid koju viia." Ma seletasin siis pikalt, et ei, aitäh, ma elan Mustamäel, see on hoopis teises kohas. Selle peale ütles Järvet: "Väga hea, Kerstikene, lähme siis, ma elan kah Meriväljal."

Aga siis ma olin juba nii julge, et seletasin talle uuesti. Oleks ta mulle esimese-teise tunni järel niisuguse ettepaneku teinud, ma oleksin autosse istunud ja lasknud ennast Meriväljale viia."

***

"Minul olid tema tundides põsed seest katki näritud. Sealt ma avastasin nipi, kuidas endale põske haiget teha, et ma naerma ei hakkaks," paljastab Liina Tennosaar ühe näitlejale vajaliku nipi saladuse.

Aga... miks proovi tehes naerda ei tohtinud? Kas sellele järgnes mingi märkus?

"Selle peale ütles Järvet: "Ahsoo, see koht ajab teid naerma, sellel peab olema mingi põhjendus!" Ja siis ta otsis stseenist põhjust, miks me naerma hakkasime. Kuigi ma pärast kahtlustasin, et ta sai väga hästi aru, et me teda naerame."

1 KOMMENTAAR

d
deana babih 14. veebruar 2014, 20:22
Usun,et sellist näitlejat Eestisse enam ei sünni.Ta oskas panna inimesed naerma ja nutma.Fraas on kulunud,aga pole Eestis inimest,kes ei oleks tundnud...
(loe edasi)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee