Kommentaar

Tiit Vähi: "Ansipi soovimatus teisi kuulata on viinud peaministri isolatsiooni." (129)

Rainer Kerge, 6. juuni 2009 00:00
Foto: Tairo Lutter
"Majanduse ülepolitiseerimine, külm sõda Venemaaga, jutukesed, et Eesti majandus ei peaks olema tulupõhine, vaid väärtuspõhine," loetleb Eesti majanduskriisi võimendavaid põhjusi Tiit Vähi, ekspeaminister ja suurettevõtja.

Pool aastat tagasi ütlesite: "Ma tuleks sellest teisest riigist või teiselt planeedilt, kus Andrus Ansip elab, Eestisse." On Ansip praeguseks rohkem kohale jõudnud?

Ütlus "Andrus Ansipi arusaamine olukorrast Eesti majanduses on, nagu oleks ta teiselt planeedilt" ei kuulu minule, vaid suurettevõtja Jüri Käole. Samasse rubriiki kuulub ka president Ilvese väljend "nagu universumi peadirektor".

Need on tabavad ütlused ja iseloomustavad Andrus Ansipi kahte iseloomujoont.

Esiteks "mees teiselt planeedilt". See näitab Ansipi võimet ignoreerida reaalsust: Eestis pole mingit kriisi, ja "kui see on kriis, siis sellises kriisis tahaksingi elada". See näitab Ansipi oskust vaadata asju läbi roosade prillide, ja utopistlikke lootusi, nagu "15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka".

Kui prognoosid ja otsustamiste baas on ebarealistlikud, saavad tulla ainult valed otsused. Valitsus pidi 2007. aasta suvel nägema ette, et majanduses tulevad muutused: kasvu haripunkt oli möödas, maailmamajandus näitas negatiivseid märke. 2008. aasta eelarve tehti aga lähtudes ülioptimistlikest prognoosidest.

Teiseks "universumi peadirektor". Ansipi arrogantsus, soovimatus teisi kuulata ja teistega arvestada, positsioon "mina tean ja teen" ning tülikiskumine on viinud peaministri isolatsiooni nii välis- kui ka sisepoliitiliselt. Ta on peaminister Laari armust.

Pärast pronksööd – nagu ma ennustasin – Venemaa tipud Ansipiga ei räägi. Ja see hoiak laieneb kogu Eesti suhtes.

Sisepoliitiliselt on Ansip – mitte Reformierakond! – välistanud koostöö Keskerakonnaga ning visanud valitsusest üsna inetult välja sotsid. Kallite koalitsioonipartnerite Laari ja Ansipi suhted on nagu Kainil ja Aabelil.

Tõsi, viimasel ajal on Ansip telekas üsna morn – ju on olukorra kurbus kohale jõudnud.

Mida olulist on valitsus majanduskriisi lahendamisel tegemata jätnud?

Valitsus on ignoreerinud reaalsust, enamasti on otsused olnud valed või jäänud pool aastat hiljaks. Euroga ühinemise lootus ja 2009. aasta kuulutamine innovatsiooniaastaks on iseenesest õiged asjad, kuid praegu sisutühjad loosungid. Eesti otsib taas "kuldkalakest", mis teeks imet.

Eraldi võib välja tuua kolm olulist möödalaskmist.

Esiteks. Majanduse ülepolitiseerimine, külm sõda Venemaaga, jutukesed, et Eesti majandus ei peaks olema tulupõhine, vaid väärtuspõhine.

Teiseks. Halb informeeritus maailmas toimuvast, sellest tulenev halb analüüs ning hiline reageerimine.

Kolmandaks. Liigne keskendumine eelarveprobleemidele, mitte majanduse edendamisele. Eesti on sügavas majanduskriisis, seda tuleb tunnistada. 2009 ning 2010 on kriisi üleelamise aastad ja kriisi üleelamise nimel tuleb tegutseda.

Kriis saab kunagi läbi

Millal ja millega praegune majanduskriis maailmas lõpeb? Mida Eesti selle heaks teha saab?

Iga kriis saab kunagi läbi. Stabiliseerumise märke on näha nii USAs kui ka Euroopas, aga eriti Hiinas. Eestis tuleb tunnistada vigu ja püüda vähendada nende vigade tagajärgi. Tuleb püüda prognoosida, mis juhtub pärast kriisi: mida maailm vajama hakkab ja mis osa saab pakkuda Eesti.

Kriisijärgses maailmas ei ole majandus enam nii üliliberaalne, eriti osas, mis puudutab finantssektorit ja pangandust. Hinnad ei tõuse samale tasemele, mis enne kriisi. Nafta hind ei kerki nii pea 150 dollarini barreli eest.

Konkurents kasvab, tuleb kokku hoida tootmises, eriti aga transpordi ja logistika alal. Ülioluliseks muutuvad transpordi infrastruktuuri ja transiidikoridoride areng, logistiliste ettepanekute alternatiivid.

Regionaalne koostöö Euroopa Liidu ja Venemaa vahel kasvab ning selle tähendus majanduses ja ärikeskkonnas suureneb. Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi roll on aidata koostööle kaasa, mitte seda takistada.

Mis oleks Eestis teisiti, kui pronkssõdur seisaks ikka veel Tõnismäel?

Pronkssõduri mahavõtmine oli paratamatus.

Saab aga küsida, mis oleks olnud teisiti, kui mahavõtmine ja ümbermatmine oleks tehtud ettevalmistatult ja tsiviliseeritult.

Ma olen juhtinud mitmeid ettevõtteid ja ikka tekib kaadriprobleeme: keegi hakkab intriigitsema, kedagi tuleb ära saata või ümber paigutada. Ma olen alati seda teinud ette teavitades ja lilledega – tänades ja lahkumist pidulikult tähistades.

Pronkssõduri alla maetud inimeste kohta poleks olnud tarvis ütelda, et need on marodöörid, joodikud ja vägistajad. Oleks tulnud ütelda, et need on sõjas langenud – kui meil keel ei paindu ütlema "sõjas langenud kangelased" –, kes on maetud ebasobivasse paika – liiklussõlme, mida on tarvis rekonstrueerida. Me viime nad kohta, kus neil on rahulikum olla.

See oleks pareerinud vastaspoole rünnakud. Oleks ehk käinud paar-kolm kuud väike kahin ja rahulolematus, aga pärast seda oleks asi maha rahunenud.

Eesti poliitikud provotseerisid tüli Venemaaga kolme teadliku sammuga. Eesti-Vene piirilepingule pärast allakirjutamist preambuli kui reservatsiooni lisamisega (see ajas Venemaa poolt ülemused vihale), pronkssõduri all olnud sõjaslangenute säilmete väljaviskamisega (mis ajas vihale vene rahva) ning Nord Streami ehitamise ignoreerimise ja ehitamisega seotud küsimuste arutamisest keeldumisega.

Ansip oskas tulla võimule läbi negatiivse sündmuse, saades endale ilmselt ka sõpru, aga väga palju vaenlasi. Reformierakond, mis oli liberaalne erakond, muutis suunda ja ütles: võtame IRLilt kõik rahvuslikud hääled ära. Kuidas me võtame? Oleme veel rahvuslikumad, võtame pronkssõduri maha!

Venemaale on Teine maailmasõda kangelaslikkuse ja vastupidamise sümbol. Kõik vene perekonnad on kaotanud selles sõjas omakseid, ja ütelda, langenute kohta, et tegemist on ... see on natuke hauarüüstamise moodi.

Samamoodi puudutas Teine maailmasõda valusalt igat Eesti peret: me kaotasime omariikluse ja elasime üle repressioonirohke okupatsiooni.

Ja kui Venemaa viskaks hauast välja meie sõdurid ja ütleks, et need olid marodöörid, siis oleks Eestil õigus solvuda.

Küsimus on selles, et Eesti soovib, et Venemaa tunnistaks, et ta on Eestit okupeerinud.

Ma olen kirjutanud piirilepingu preambulist pika artikli.

Seal on kirjas, et 1989. aasta 24. detsembril andis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress poliitilise ja õigusliku hinnangu Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule.

Tiit Vähi otsib üles mullu suvel Eesti päevalehes ilmunud artikli, kus seisab: "See suure vaevaga sündinud otsus, mis tunnistas MRP salaprotokollid juriidiliselt alusetuteks ja allakirjutamise momendist kehtetuteks, konstateeris, et protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi NSV Liidu suhetes kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende vastu võetud õiguslikke kohustusi; et tol ajal olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga ja et 1920. aasta rahulepingute ja 1926.–1933. aasta lepingute järgi kohustusid osapooled austama üksteise suveräänsust ja territoriaalset puutumatust. Selle Eestit okupeerinud riigi, NSV Liidu, kõige kõrgema riigivõimuorgani otsus tunnistas muu hulgas, et "NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega"."

Venemaa on sellega korra vabandust palunud. Rohkem ta seda tegema ei hakka.

Vene-hirm on vale

Kuidas praegu tuleks suhelda Venemaaga, et näiteks transiidikanalid oleksid lahti? Venemaa reguleerib oma majandussuhteid ju just piiri avatuse kaudu.

2007. aasta esimene kvartal, muide, oli Eesti transiidi jaoks rekordhea aeg!

Aga Venemaaga suheldes tuleb indiaanlaste moodi tagasi minna kohta, kus jälg kadus – et uuesti alustada. Kohtumisel Hantõ Mansiiskis arvasid presidendid Ilves ja Medvedev, et kõige tähtsam on piirileppe osas kokkuleppele jõudmine. Jagan seda arvamust. Venemaa-hirmu ei peaks tänapäeval olema ühelgi arukal inimesel.

Väidetavalt peab Laar üheks oma suurimaks teeneks seda, et tal õnnestus 1998. aasta Vene kriisi järgselt Eesti majandus Venemaa majandusest lahti kiskuda.

Ma ise arvasin, et Laar peab enda kõige suuremaks teeneks rahareformi läbiviimist – mille tegelikult viisin läbi mina 1992. aasta juunis.

Kui suur on praegu Venemaa osalus Eesti majanduses?

Ma ei oska ütelda, aga ta võiks olla kindlasti suurem. Kui me töötame turumajanduse põhimõtetel, siis loobuda meie kõrval asuvast nii suurest turust on puhas rumalus. Ja sellest turust loobumine on toonud kaasa majanduse languse. Paar aastat tagasi me Indrek Neiveltiga arvutasime, et Vene transiidituru äralõikamisega on kaasnenud eelarvekadu umbes 7 miljardit krooni ja SKP kadu umbes 3 x 7 miljardit krooni.

Mida me peaksime tegema, et Vene turg meie jaoks avaneks? Hakkame kaasa töötama Nord Streamis?

Kas meile seda pakutakse? Eesti on selles projektis osalemisest loobunud, ja ma arvan, et Nord Stream teostatakse Eesti osaluseta. Nord Streami torutehase projekti partneriks oli algselt ju Sillamäe Sadam, nüüdseks on antud luba torude katmise tehase ehitamiseks Kotka sadamale. Ju saavad soomlased selle unikaalse kõrgtehnoloogilise projekti ehitamisel palju tööd, tulu ja teadmisi ning on õnnelikud.

Nord Stream on täiendav garantii Euroopa energiajulgeolekule. See ehitatakse nüüd kivisele pinnasele, mitte liivale. Seega on teatud tehnoloogiline ja keskkonnaalane oht meie piirkonnale võib olla suurem.

Kuidas on muutunud Euroopa majanduseliidi seisukohad pärast mullust Vene-Gruusia konflikti?

Ma ei ole kuulnud, et selle konflikti tõttu ükski koostööprojekt oleks seiskunud. Probleemiks on üldine majanduskriis ning Euroopa Liidu ja Venemaa uue koostööleppe sõlmimisega seotud probleemid ja kauplemised.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee