Voonakeste aeg saab läbi  

Eks olnud see ju vagurate voonakeste loosung, mis laulva revolutsiooni ajal käiku läks. Me lausa hõiskasime: "Vabaduse nimel sööme või kartulikoori!"

Tagantjärele ajab naerma, et kartulikoored võisid hüüdsõnaks saada. Aga nii see oli. Ju meist ei olnud veel küsijat, miks peab vaba mees kartulikoori sööma.

Nüüd julgen arvata, et just sellel talvel on midagi juhtunud. Midagi, kui luuletaja sõnu tarvitada, on kaugete kinkude tagant hakanud helendama, helkima ja tuikama. Selle helenduse nimi on rahva eneseväärikus.

Alustan näitega Põlvamaalt Erastvere hooldekodust. Seal ehitati välislaenuga väga korralik katlamaja. Tänu heale katlamajale jäi majandusrahasid üle. Mis muud, kui et direktor ostis uue auto? Seekord eksite. Erastvere hooldekodu uus direktor Rein Suija ehitas ülejäänud rahaga hoolealustele ilusa puhkeruumi ja mõned töötoad.

Kui Põlva ülemused ja Tallinna külalised Erastvere katlamaja ja kõige muu korralikult ehitatu avamisele tulid, ootas neid ees üldse mitte ootuspärane pilt. Ühtegi meelehaiget, aga sellised Erastveres enamasti ongi, polnud palatisse peidetud. Agar hoolealune, kes hommikust peale oli taldrikul lindilõikamiskääre hoidnud, jõudis just avamishetkel kuskile kaduda. Sellest ei tehtud mingit numbrit. Rahulikult otsiti uued käärid, lint lõigati lahti ja doktor Suija palus kõigepealt uudishimu ülimal piiril olevatel hoolealustel sisse astuda. Sealjuures nimetas ta hoolealuseid "meie maja rahvaks".

Käesoleva aasta esimestel kuudel on käinud valus vaidlus selle üle, kuhu jääb metskonnakeskus Mõniste kandis. Tähelepandav on hoiak, kuidas Mõniste vallavolikogu esimees Rein Lepp ja vallavanem Tõnu Lindeberg omakandi ajaloolise keskuse eest seisid. Nad pole laia lamenti löönud, pole kõveraid teid otsinud, vaid peavad end üleval nagu inimesed, kes on valitud vastutama.

Värska kandis tunnistas üks mees, et elu ise ajas ta volikogusse. Eelmiste kohalike valimiste ajal hoidsid paljud hakkajad mehed mängust kõrvale, sest oma firma tahtis jaluleaitamist, oma maja värvimist. Nõnda sattus eelmine kord volikogusse küllalt palju isamaalisi ilukõnelejaid, kelle konti polnud seni veel ükski töö rikkunud.

Nüüd on see minu tähelepanekute järgi teisiti. Volikogudesse pole tuldud lamenti lööma, Lagle talusid ehitama ega nutma, et kuidagi ei saa ja midagi ei saa. Ühesõnaga, ametnikud peavad nüüd õppima asju ajama iseseisvalt otsustavate meeste ja naistega. Ja oleks õige loomulik, et nende iseseisvate kodanike, kohaliku elu eliidi hulgast saab värsket verd ka järgmine Riigikogu.

Eelmisel suvel avati taas Vabadussõja mälestussammas Narva sõjaväekalmistul. Sellele on eelnenud väga põhimõtteline vaidlus. Nimelt leidus arvajaid, et las piiriäärsel sõjaväekalmistul jääb nimme kõik nii, nagu on. Las kõik näevad, kuidas Narvas on rüüstatud ja kuidas ausammas ära lõhutud.

Vana-Narva Seltsi esinaine Vilma Talberg aga raius nagu rauda: "Kõik peab korda saama, nagu siin varem Eesti Vabariigi ajal oli. Mis meiega ka tehtud poleks, tõstame Eesti püsti ja hoiame pea püsti." Nõnda polnud Narva vabadussamba taasavamine ainult ausamba püstisaamine. See oli tubli teo võit kibestumise üle, sest kibestumine hävitab ju kõige rohkem kibestunut ennast.

Mis meile viimasel ajal kõige suuremat tulevikulootust on lisanud? Muidugi 12-aastase Pala kooli õpilase Jallo Freiethali mehetegu. Järgmisel päeval pärast Jallo autasustamist Kadriorus arutasid poisid Mustamäe trollis: "Nojah, need maapoisid on ikka nii iseseisvad. Nokitsevad seal kodus omaette ja siis oskavad ka bussi juhtmeid lahti võtta."

Jallo käitumine on vägev argument maal elava inimese kasuks. Või saavad taas lihaks Oskar Looritsa sõnad: "Mis ärkamisajast ja ka vanemaist aegadest igatahes jääb suureks eeskujuks meie tulevastele põlvedele, see on mitte niivõrd juhtide, vaid hoopis enam rahvamassi enda aktiivne osavõtt ja löögijõud oma saatuse määramisel ja tuleviku kujundamisel."

Eesti iseteadev inimene on taas tulekul. Tõsi, läbi apaatiaudu ta veel selgesti silma ei hakka. Aga ta on teel ja me vajame teda kõige rohkem. Rohkem kui euromüüti või ükskõik keda või mida.