Kommentaar

Karjuvalt ebaõiglane Eesti (367)

Sami Lotila, Eestis elav Soome ajakirjanik, 7. mai 2009 00:00
Foto: Andres Varustin
Kas sa ei pese seda kunagi? pärisin keskealiselt eesti mehelt Kalev Spa leiliruumis ja osutasin tema ujumispükste sees higistavale nokule. Mees solvus ja põrutas saunast välja, otse riietusruumi. Duši all ta ei käinud.

Mis on tõenäolisem: Eesti saab Euroopa viie rikkaima riigi hulka või keegi näeb eesti meest ostmas endale trussikuid? Eesti mees ei osta neid, vaid saab pärandusena oma isalt ja vanaisalt.

Mina, Sami Lotila, teen heateo ja kingin kastitäie vähe kasutatud pestud aluspükse neid vajavale eesti mehele. Kaasa annan paki pesupulbrit.

Eesti naiste erakordne ilu? Lääne diplomaatidel oli 90ndatel probleem: nad üritasid mõelda välja midagi positiivset, mida öelda Eesti kohta räpases Tallinnas. Muud ei leitud, vaid naised. Eestlased võtsid kiidusõnu tõsiselt ega aimanud, et samamoodi kiitsid diplomaadid naisi igas Ida-Euroopa riigis.

Aga seekord kirjutan ma ebaõiglusest. Eestlastele ju lausa meeldib ebaõiglus, see, et laiskadele ja asjatundmatutele ametnikele tasutakse hiigelsuuri palkasid ja preemiaid. Ja see, et riigikogu ja linnavolikogud on täis veidraid tegelasi, keda rahvas sinna tegelikult pole soovinud.

Räige ebaõigluse nägemine ja tunnetamine päevast päeva loob eestlasele imelikku turvatunnet, stabiilsust. Eestlane pole ainult harjunud kannatama, talle meeldib kannatada.

Eestlane kirub oma ülbeid ülemusi ja lolle poliitikuid, aga ainult tagatoas või interneti jututoas. Otse ei ütle ta midagi, sest see võib panna ta vastutama oma sõnade eest. Rahu, ainult rahu, muigab eestlane, kui teda järjekordselt rahast tühjaks kruvitakse. Kas keegi oskaks selgitada, miks on korteri kommunaalmaksed Tallinnas suuremad kui Helsingis? Kas sel on mingit pistmist lolluse või julgusega?

Julgust eesti mehes on sama palju või veelgi vähem kui 70 aastat tagasi, kui ta väitis Vene sõjaväe teretulnuks oma riiki. Üks diktatuur asendati teisega.

Soomes taibati juba enne suurt sõda, et parim kaitsepoliitika on tõhus sotsiaalpoliitika, sest see tekitab rahvas ühtsusetunnet. Kunas saab sellest aru Eesti?

Küüditamine hooldekodusse

Eesti on täis inimesi, kelle moraal ja väärtushinnangud on haiged. Põhjuseks pole niivõrd 50 aastat kommunismi, vaid 20 aastat äärmuslikku kapitalismi ja selle õudseid kõrvalmõjusid.

Eestis on Ida-Euroopa tasemel poliitikud ja sotsiaaldemokraatiat siinmail edendatakse kumminuiaga. Eesti 20 viimase aasta ajaloost võiks koostada ebaõigluse entsüklopeedia. Võib-olla veel koostangi. Esimene peatükk käsitleb kolhooside ja maaelu äratapmist ja riigivara erastamist ja varastamist. Intervjuude tegemisega võiks alustada endistest esikommunistidest, kes nüüd juba on muidugi esikapitalistid.

Vaimselt terve isiku elu muutub põrguks, kui ta peab taluma jätkuvat ebaõiglust. Seda, et ta peab tasuma oma õpingute eest suurt raha ja seda, et linn või riik annab töökoha mitte targimale, vaid poliitiliselt ustavale pruuni keelega idioodist p...elakkujale. Ja seda, et tuhanded haiged inimesed suletakse räpastesse hooldekodudesse, kus nad ei saa ravi, mida vajavad.

Käisin äsja Saaremaa hooldekodus, mis on vaimse puudega eesti elanike elukoht. Minuga kaasas olnud Soome spetsialist polnud võimeline ütlema midagi, ta ainult nuttis šokeeritult. Selliseid elamistingimusi ja "ravi" (selle puudumist) polnud ta kunagi näinud, isegi loomadel. Hooldekodu elanikel oli puudu absoluutselt kõigest, alates kingadest.

Soovitan võtta Eesti poliitikul kõrvast kinni ja viia ta tuurile oma riigi hooldekodudesse. Poliitikud ju vastutavad selle eest, et küüditamised jätkuvad Eestis ikka veel, aastal 2009. 60 aastat tagasi küüditasid eestlased oma rahvuskaaslasi Siberisse, aga nüüd õudsetesse hooldekodudesse, kus inimene kaotab täielikult oma inimväärikuse. Kas see pole kuritegu, lugupeetud seltsimehed?

Ka valetamine on ebaõiglane. Olen juba harjunud sellega, et minu Soome kolleegid kuulavad Eesti poliitiku või juhtivametniku jutu ära, helistavad siis mulle ja küsivad, kuidas asjad tegelikult seal Eestis käivad.

Eestlased on arad ja lapselikud ega taipa, kuna neile söödetakse tõe pähe propagandat. Vastutustundetud poliitikud loovad Eestisse kartuse õhkkonda, sest kartvaid inimesi on lihtne valitseda ja lollitada. Lääne-Euroopa noored tunnevad rõõmu ja naudivad oma elu, reisivad ja seksivad, aga eesti noor kükitab ühikatoa nurgas ja ootab vaid naaberriigi rünnakut. Mis mõtet on sellisel elul?

Edevad eesti ärijuhid

Nüüd annan ühe nõuande: usalda pigem neid (mees)poliitikuid, kes käivad korralikus juuksuris, mitte neid, kelle juuksed meenutavad liimiga määritud kuldnokapesa. Juuksureid pelgavaid tegelasi leiame eriti ühest teatud Eesti erakonnast, või mis?

Maksumaksjate taskust tasutud suur palk pole iseenesest ebaõiglane, kui palgasaaja tõesti on seda raha väärt. Haritud, kogenud, rahvusvahelise tasemega ärijuhile makstagu head palka, kui ta on asendamatu, ja too palk motiveerib teda töötama veelgi paremini ja pühendunult. Aga kui palju neid rahvusvahelise tasemega direktoreid Eestis jätkub? Mitte ühtegi? Üks Soome firma on otsinud Tallinnas juba alates sügisest müügijuhti, kes julgeks ise helistada potentsiaalsetele klientidele. Pole veel leidnud, sellest hoolimata, et töö oleks päris hästi tasustatud.

Eesti tööturg on samas seisus kui Eesti aktsia- või kinnisvaraturg. Häid pakkumisi turul ei lihtsalt ole ja kvaliteedil ja hinnal pole mitte mingit seost. Raha sulab Eestis nagu vaha.

Otsin Tallinnas korterit, mille eest olen valmis tasuma korralikult. Olen kuu jooksul palunud pakkumisi viiest kinnisvarafirmast, aga pole saanud ühtegi. Mitte ühtegi. Samal ajal on internetis müügis tuhandeid kortereid. Kes on laisk? Kes on veel laisem? Ja kes on lihtsalt eestlane?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee