Eesti uudised

"Ootasin metsas augus külitades juba surma – ja siis naksas mind keegi varrukast." (27)

Eve Heinla, 23. aprill 2009 00:00
JÄI ELLU: Otto Tank taastub Kadrina hooldekodus. «Tahaks juba koju, aga siin naispere ei lase veel,» ütleb ta. Kodus on Otto paigaldanud traadid, mida mööda käies ta teelt ei eksi. Pärast juhtunut lubab ta enam mitte ära eksida. Foto: TAIRO LUTTER
Politseikoer Nero päästis pimeda vanahärra!

"Külitasin metsas augus, polnud aimugi, kas on öö või päev. Varesed kraaksusid – ja ega ma teadnud ju, kas keegi mind üldse otsibki. Järsku naksas keegi mind varrukast. Koer!" kirjeldab pime mees, kuidas politseikoer Nero ta elu päästis.

Kadrina vallas Saukse külas elava Otto Tanki (76) kadumise avastas hooldaja Arved möödunud reede hommikul. Viimati näinud ta Ottot teisipäeva õhtul. Esialgu otsis hooldaja meest ise, siis helistas politseisse.

"Kas keegi mind otsima hakkabki?"

"Mis seal ikka, eksisin ära ja oligi kõik, läksin tulehakatuseks oksaraage otsima ja sattusin teeäärest natuke kaugele. Palju ma kõrvale ei läinud," räägib Otto. "Aga läksin omadega niipalju sassi, et ei osanud tee poole tagasi minna. Kooserdasin hoopis kaugemale. Nii ma seal metsas algul põlvili maas ukerdasin. Siis aga kukkusin ühte suurde auku," meenutab Otto. Auk võis olla poolteist meetrit sügav, põhjas olid oksad. "Tegelikult oli ta vast sügavamgi, aga oksad jäid mind kandma."

Kukkudes sai Otto puusast haiget. "Seal augus siis lamasin, ei teagi täpselt, kas päeva või kaks, sest ajataju oli kadunud. Ei tea, mis oleks saanud, kui mind poleks leitud. Oleksin seal surnuks külmudagi võinud, sest kindaid mul käes polnud," ütleb Otto.

Õnneks oli mehel seljas paks vattjopp. See hoidiski keha soojas. "Nälga ei tulnud peale, kägu ka ei kukkunud, aga linnulaulu oli kuulda küll. Ega ma polnud sugugi kindel, kas mind ikka üles leitakse. Et kas keegi mind, vanainimest, otsima hakkabki," ütleb Otto.

Koer hüppas rõõmust

Otto tukkus parasjagu – sestap koera lähenemist ega muid hääli tema kõrvu ei kostnud. "Kuidagi külili või kõveras ma seal augus olin ja ärkasin selle peale, et koer sikutas mind hammastega jopest, ikka paar korda. Ma ei tea, kui pikk see nöör sel koerapoisil oli, aga tema jõudis ka kohe ruttu minu juurde ja hakkas karjuma: juba leidsime üles! Koer oli nii rõõmus, keksis ja kargles minu ümber!" kirjeldab Otto. "Koer oli mu elupäästja, pai ma ei jõudnudki talle teha."

Rakvere haiglas kontrolliti mehe tervist. Alajahtumist veel tohtrite sõnul polnud, ka luud olid terved.

Rakvere konstaabli Raul Bambergi sõnul leidis politseikoer Nero Otto reedel kahe paiku päeval 300–400 meetri kauguselt kodust. Suureks abiks oli politsei välijuht Aivar Saar. "Tegelikult on Nerot õpetatud hoopis kurjategijaid tabama, ta polegi päästekoer," selgitab Bamberg. "Oleme küll Soomes inimese otsimist õppinud, aga hoopis selle eesmärgiga, et metsast kurjategijat leida."

Kadunu leidmiseks andis Bamberg kutsale nuusutada Otto padjapüüri.

"Koer oli algul lahtiselt, kammisime metsa läbi. Kui abi polnud, panin ta uuesti pika rihma otsa. Hakkasime juba metsast välja tulema, kuid Aivar Saar arvas, et võiks maja lähedalt ka otsida. Siis hakkaski Nero rägastiku sees hirmsal kombel tirima, nina üleval," meenutab Bamberg. "Ma hakkasin juba kannatust kaotama – mis sa tirid, põrguline –, mul juba silmad katki! Aga lõhn läks järjest värskemaks, leidsime vanahärra mütsi ja siis juba mehe enda. Ta oli ühes lohus pikali maas. Koer rõõmustas hirmsasti!"

Bamberg ei oska öelda, kui kaua Otto metsas oli. "Ega ma seda juttu, et ta kaks päeva oli, ümber lükata ei saa. Kuid ma hästi ei usu, et ta ikka nii kaua oli. Meie otsisime teda toona kaks tundi." Ottol olid villased sokid jalas, kuid üks kaloss kadunud. "Ega ta väga heas olekus polnud. Aga minu jaoks oli tõeline emotsioon see, et ta elas! Me olime ju kõigeks valmis."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee