Eesti uudised

Hugo Hiibus 70 

MATI JAKSON, 6. jaanuar 1999 00:00
Täna peab 70. sünnipäeva populaarne karikaturist ja šar¯imeister Hugo Hiibus, kelle loomingulisele teele mahub sadu eksliibriseid, raamatukujundusi, karikatuure ning šar¯e. 1994. aasta tõi meistrile kõrgeima huumoripreemia, Meie Matsi tiitli. Hiibus on nii Eesti Kunstnike Liidu kui ka Ajakirjanike Liidu liige, tema sulest on ilmunud palju vaimukaid artikleid ja humoreske

Kust kõik alguse sai ja millal tekkis sul tõsisem huvi karikatuuri ja šar¯i vastu?



Algkoolipäevil, kui mulle osteti ihaldatud “kriuksuga” kingad. Kahjuks hõõrusid need rakud kanda ja nii hullusti, et pidin selle pärast kolm aastat voodis lesima. Päevad tundusid igavad ja nii sirvisin ajaviiteks ajakirju-ajalehti. Eriti meeldisid mulle Gori joonistused. Avastasin põnevusega, et Gori suudab mõne joonega inimesi naerma panna.



Esialgu oli tunne, et sedasi võib igaüks joonistada, kuid asi osutus märksa keerulisemaks. Tekkis trots: miks mina niimoodi ei suuda nagu Gori? Hakkasin siis visalt harjutama.



Kuidas suhtusid sellesse õpetajad?



Keskkooli ajal püüdsin sageli õpetajat joonistada, sest teda oli tunni ajal kõige parem jälgida. Paljud noored naisõpetajad ei saanud aga huumorist kuigi hästi aru.



Mõni aeg hiljem äratasin siiski joonistusõpetaja tähelepanu – heas mõttes. Hiljem käisin vahel temaga koos Pärnu jõe ääres loodust joonistamas. Mind aga huvitas rohkem inimene.



Millal avaldas ajakirjandus sinu esimese karikatuuri?



Õppisin siis kunstiinstituudi esimesel kursusel, kui minu kodulinna Pärnu ajaleht kuulutas välja karikatuurivõistluse. Saatsin konkursile mõne töö ja võitsin enese üllatuseks peapreemia, käekella Pobeda.



Õppisid instituudis graafikat, kas seal õpetati ka karikatuure joonistama?



Esialgu ei julgenud ma kunsti õppimisele mõeldagi. Arvasin, et ei oska nii hästi joonistada, kui seal nõutakse. Õnneks keskkooli joonistusõpetaja julgustas mind. Eksamitele aga hilinesin ning seetõttu oli võimalus kandideerida veel vaid klaasehistöö erialale. Hiljem läksin graafikasse üle. Karikatuuri seal küll keegi ei õpetanud. Käisin mujal omal algatusel šar¯e ja karikatuure joonistamas.



Instituudi lõpetasin 1955. aastal. Sellest ajast tänaseni olen töötanud vabakutselisena.



Nõukogude ajal olid karikatuur ja humoresk väheseid eneseväljendusvorme, milles oli võimalik vahel tõde avaldada n-.ö. varjatud kujul. On sul niisugustel puhkudel tulnud kokku puutuda ka ebameeldivustega?



Tuleb meelde kosmosevallutamise ja ameeriklastega võistlemise aeg. NSV Liit saatis korraga välja kolm sputnikut, mis meenutasid vene troikat. Siis tuligi Pikri esileheküljele sellest sündmusest ajakohane pilt joonistada. Mõistagi positiivne.



Joonistasin kolm võimsat tehasekorstnat, mis tulistasid välja kolm raketti ühel ajal. Pealkirjaks sai “Tehnika kogupauk”, see ilmus trükis.



Moskvas Krokodilli toimetuses öeldi mulle aga, et see on suur poliitiline viga. See tähendavat, et raha lendab korstnasse. Vastasin, et seda ma just mõtlesingi.



Midagi halba minuga siiski ette ei võetud. Küllap ka sellepärast, et tol ajal peeti kirjutajat või karikaturisti vastutusvõimetuks debiilikuks. Peapesu said tavaliselt ajalehtede ja ajakirjade peatoimetajad.



Kuidas suhtuti tollal Eestis töödesse, mida avaldada ei tohtinud?



Viisin Õhtulehe toimetajale pisut erootilisi pilte, siis, kui see meil eriti keelatud oli.



Toimetaja vaatas mulle naerdes otsa ja küsis: “Oled sa loll või on sul aega liiga palju? Sa ju tead, et neid avaldada ei saa – miks sa küll neid joonistad?” Ütlesin talle siis otse, et ma valmistan neid isiklikult seltsimees peatoimetaja rõõmuks.



Tean, et kui talle juhtusid külla tulema tsensuurimehed GLAVLIT-ist või partei linnakomiteest, siis oli neil nende piltide üle koos hea naerda. Suhtumine oli niisugune: meie võime kõike vaadata ja kõige üle naerda, sest oleme ülemused, aga lihtrahvale ei tohi neid näidata, sest nemad on töllakad ega saa naljast aru.



Kuidas suhtud inimestesse, kes naljast aru ei saa?



Ma ei jäta tere ütlemata neile, kes mõneti naljavaesed näivad.



Kui ma joonistan kellestki šar¯i ja mõni sellest aru ei saa, siis ei ütle ma talle kunagi, et kuule, sa oled töllakas. Püüan seda pigem edasi anda šar¯i enda kaudu.



Tundub, et huumorist arusaamine on nagu omaette kunst?



Tõepoolest. Olen kohanud inimesi, kes ei naera kunagi, osa naerab aga kogu aeg. On õnnelikke, kes naeravad üht anekdooti kolm korda – siis, kui kuulevad, kui edasi räägivad ja kui nali neile ära seletatakse.



Olen sinu karikatuurides üsna sageli kohanud nn. luuanalju. Kas need tööd said alguse kunagisest ütlusest “Plats puhtaks!”?



Minu arvates on võim ja vaim sageli vastuolus. Sellepärast on karikatuuri oluline komponent sümbol, mille kaudu karikatuur kõneleb. Mõistagi pole see läbi aegade olnud ainult luud, vaid ka kaigas, sõnnikuhark ja muudki tööriistad. Ma naeran seda, kui luuda valesti kasutatakse, ning jälgin hoolega, kelle käes ta parajasti on.



Kas poliitikas peaks olema rohkem humoriste?



Arvan, et praegu on just õige aeg selleks, et paljud satiirikud ja kunstnikud, kes mõnel põhjusel on poliitikast taganenud, pöörduksid selle juurde tagasi. Meil on valitsuses küll noored mehed, kuid nende hulgas on palju vana suhtumisega ahnitsejaid.



Panga tagumisest uksest lähevad nii mõnigi kord minema suuremad summad. See on poliitika, millesse tuleb sekkuda. Ja ka sellesse, et Eesti ei muutuks mersu nikeldatud järelkäruks.



Kogud ka sõnalisi nalju ja avaldad neid. Kuidas need enamasti sünnivad?



Põhiliselt elust enesest. Ühel suvel joonistasin Lillepaviljonis, kui minu juurde tuli imeilus blond sinisilmne tüdruk, aga millegipärast natuke väsinud ilmega. Rääkisin talle, et Eesti on ilusate tüdrukute maa ja huvitav oleks teada, kust küll nii kenad lapsed tulevad.



Tütarlaps kuulatas, jäi hetkeks mõttesse ja siis vastas: “Me tuleme koertenäituselt!” Nii kadus näolt väsinud ilme ja ma võisin teda ümbritsevate inimeste naerulagina saatel joonistama hakata..

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee