Kommentaar

Suure reede ood poeetidele ja litaania revidentidele (6)

Sakarias Leppik, õigeusu preester, 11. aprill 2009, 00:00
Enamikule meist ei jää märkamatuks, et lihavõttepühadeks antakse priiks üks päev ja see on suur reede. Asjaolu, et Eesti seadustikus on sätestatud mitmeid kristlikke pühi riigipühadena, väljendab üpris otseselt Eesti rahva soovi kuuluda Lääne-Euroopa õhtumaisesse kultuuriruumi, selle sõnavara ka tarvitada.

Seda mõikab ju ometi iga kultuurilugu jälginud tegelane. See, kui paljud eestlased tõenäoliselt hoopis enam orientaalsesse mõttekultuuri kuuluvad, ei ole tänase kirjutise teema ega vaidlusobjekt.

Rohke viinamüük

Eesti kodanikele on suur reede priiks antud muidugi mitte selle eesmärgiga, et toetada pikkade pühadega rohket riigiviina müüki ja sellevõrra aktsiisiga kleenukest riigikassat täita. Suur reede on vaba päev selleks, et paastuaja lõpus ehk mingeidki elujäreldusi teha ning seetõttu vahest ka padujoomarlusest ja hasartmängudest loobuda. Lääne-Euroopa ratsionaalne kultuuriruum, kuhu paljud eestlased nii hirmsal kombel tahavad kuuluda, püsib radikaalsel kristlikul manifestatsioonil: Jumala sündimisel inimeseks, tema hukkamisel inimkonna poolt ristipuul ning temapoolsel surma võitmisel ja ülestõusmisel. Seega on Eesti vabariigi kodanikud saanud prii päeva ainult seetõttu, et inimkond Jumala risti lõi ja too hiljem neile paradoksaalsel kombel vaimse vabaduse võimaldas. Teadaolevalt ei ole vaimne vabadus ega elu igavikulisus tarbijalikult ostetavad. Selle saavad puhtalt kingitusena ainult need, kellel on nupp otsas, süda õiges paigas ja hing tulvil empaatiat inimeste vastu ühes nende vigadega. Õel, küüniline ja ilkuv suhtumine teiste inimeste usuliste tunnete vastu muudab väiklased inimesed väikeseks ka siis, kui nad samal ajal naudivad suure massi imetlust. Väiklased muutuvad nendesuguseks, kes kunagi karjusid vahkvihas suurel reedel Pealuu mäel: "Löö ta risti!" – ise teadmata, mida nad karjuvad ning kes suure tõenäosusega oleksid ka oma ema soodsate tingimuste tekkides lasknud risti lüüa.

Poeedid ja revidendid

Suure reede sündmus on niinimetatud kiire lõppmäng, kus Godot’ ootamine lõpeb järsult ja halastamatult. Inimkonna kõik-on-müügiks väärtuste kandja Juudas Iskariot müüb Jumala okupatsioonivõimudele teatud rahalise ekvivalendi eest. On loogiline, et ta paneb endale pärast nööri kaela, sest südametunnistuse peegel ei lase elada, aga andeks paluda ja kahetseda nagu ka ei taha – ego on vägev kui metsapullil. Keegi kunagi kõneles, et inimkond jagunebki suuresti revidendi ja poeedi tüüpi inimesteks. Eesti ühiskonna väärtuste selget väärtpaberikesksust ja vähina levivat hoolimatust arvestades on Eestis poeete vähe ja revidente palju. Muuseas, ka luuletajad võivad olla tegelikult revidendid, makromajanduse analüütikud näiteks aga hoopistükkis poeedid.

Suur reede vaba päevana võiks saada poeetide – ilusalt mõtlevate inimeste – sündimise päevaks. Päevaks, mil ei toimuks eeljoomingut paasaööle, vaid kus revidentlik mõtteviis ja kõige mõõtmine üksnes materiaalsel skaalal lõpeks ning väärtushinnangud reastuksid selle järgi, mis on kasulik inimese vaimseks arenguks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee