Elu

Mihkel Mutt:"Arvan, et Toompeal istudes oleks ma kas lolliks läinud või ennast surnuks joonud." (17)

Jaanus Kulli, 14. märts 2009, 00:00
"Memuaarid tuleb siis ära kirjutada, kui mõistus on selge ja mälu käepärane," ütleb 56aastane Mihkel Mutt, kes äsja üllitas "Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused" esimese osa.

Endast kui kirjanikust 1980. aastal novellikoguga "Fabiani õpilane" selgelt märku andnud Mutt plaanib kokku avaldada kuus mälestusteraamatut. "Minu jaoks ei ole kirjutamine teisejärguline asi," nendib ta. "Et kui sa midagi muud enam ei jõua, lähed memuaaride kallale. Teen need memuaarid ära ja siis olen vaba. See on umbes sama, et inimene on teinud endale korraliku testamendi. Olen pannud tähele, et kui testament on inimesel valmis, muutub ta süda kohe kergemaks," ütleb inglise lastetoaga kirjanikuhärra, kes nooruses nautis oma arrogantse ja snoobi kirjaniku kuvandit, kes vahel Kukus käe maha pani ja kes häbenes teha tervisejooksu. Sest vaimuinimesele ei olnud see kohane.

Täna aga tunnistab kirjanik, et tegelikult on ta härdameelne ning vaatab heldimusega, kuidas pungad puhkevad. "Täna olen ma looduse suhtes sentimentaalne," ütleb kunagine urbanist Mihkel Mutt.

On sul testament tehtud?

Pean tunnistama, et kunagi tegin, aga ma arvan, et tänaseks on see aegunud. Olukord on sedavõrd muutunud.

Oled oma eluloo väga põhjalikult ette võtnud. Jätad midagi ka enda teada või tirid kõik ilmarahva ette?

Ei ma too. Esiteks on asju, mis on meelest läinud. Ma pole kõikidel eluperioodidel päevikut pidanud. Teiseks, ma ei kirjuta autobiograafiat, vaid mälestusi. Mälestused annavad suurema vabaduse kirjutada kõigest. Viisakamalt ja ka vulgaarsemalt. Oleneb eesmärgist. Kui su eesmärk on ainult kuulsaks saada, pead sa kirjutama teistmoodi. Minul seda vajadust ei ole ja pole ka mingit sisesundi, kui nüüd viisakamalt öelda, oma tagumik paljaks koorida. Ma tahaks inimesi säästa. Ma ei taha kellelegi ebameeldivusi valmistada.

Arhiivides ei kolanud

Ütlesid, et oled pidanud päevikuid. Kas ka need võiksid kunagi avalikkuse ette jõuda?

Ei, need pole kirjanduslikud päevikud. Seal on kirjas mõningad tähtsad sündmused. Need on kirjaniku päevikud. Kellegi juuksetukk, kellegi ilus kõnnak või keelend. Ma ei kujuta ette, et tänapäeval võiks keegi veel kirjutada kirjanduslikke päevikuid. Kelle jaoks? Kui kõik läheb täna müügiks. Mis elevandiluutorn see peaks olema, kui inimene kirjutab kirjanduslikku päevikut ja ei taha seda välja anda. Ma ei tea, mis seda inimest kannustaks.

Esimeses raamatus kirjutad päris põhjalikult oma esivanematest ja esi-esivanematest. Kui kaugele tagasi minevikku sa oma suguseltsi elupuuga oled suutnud minna?

Ma ei läinud väga kaugele taha. Ma ei läinud arhiividesse ega kirikuraamatute juurde. Läksin sinnamaani, kuhu ulatus suuline pärimus. See hakkab peale umbes aastast 1820. Minu sugupuu eripära on see, et kõik need Mutid on 98% pärit ühest puust. Näiteks ka minu ema ja isa mõlemad olid. See on lausa anekdoot, mismoodi isa ja ema tutvusid. Isa oli ülikooli noor õppejõud ja ema noor üliõpilane. Kui õppejõud küsis auditooriumis, kes oskab vastata, tõstis üks neiu käe, ja kui isa tema nime küsis ja kuulis, et Mutt, vajus tal n-ö karp lahti.

Ma ei läinud teadlikult veel tahapoole. Mida ma saaksin kirikuraamatutest teada? Kui suur oli pere, kui palju nad maksid kirikukümnist. Aga kuidas nad välja nägid, mida nad mõtlesid, seda ma sealt teada ei saa. Kahju, et ma omal ajal nende inimestega piisavalt ei rääkinud. Näiteks oma vanaemaga, kes oli õppinud Peterburis. Noor inimene mõtleb, et kõik kestab igavesti.

Kuidas sa üldse kirjutad? Tõused hommikul kell viis, teed Snelli tiigi ümber kaks tiiru jooksu ja hakkad siis kirjutama? Või vastupidi – sinu romaanid ja kolumnid sünnivad sügavas öös?

Paljud alustavad ju öökirjanikuna ja vanemaks saades hakkavad kirjutama hommikuti. Nii ka mina. Näiteks "Fabiani õpilane" on vaid öösel kirjutatud. Kõrvaltoas magasid teised pereliikmed. Aga nüüd on kirjutamise aeg hommikul üheksast kaheteistkümneni-üheni. Kui pea on kõige terasem. Õhtul võid minna teatrisse, aga seda ka enam eriti ei viitsi. Nii vaatadki telekat või loed, aga mitte midagi väga tõsist, sest pärast kella üheksat enam ei viitsi.

Ja tõepoolest: suvel käingi teinekord Snelli tiigi ääres jooksmas. Selles mõttes olen juudi usku, et nii vaim kui füüsis. Et keha on loodud jumalast. Kuigi ma ei ole jumalausklik. Ütleme, et see on metafoor. Mulle meeldib Tšehhovi äralörtsitud ütlemine, et inimeses peab kõik kaunis olema.

Noorena ma häbenesin joosta. Et kus siis vaimuinimene jookseb! Vaimuinimene peab kõrtsis lakkuma, see on tõeline vaimuinimene! Vaat, kuidas ta kannatab ja läbi elab, on teine päris otsa jäänud! See oli selline lastehaigus, mis õnneks on möödas. Mida vanemaks sa saad, seda vähem läheb sulle korda, mida teised sinust mõtlevad. Vajadus esineda, keegi olla, näida. See kaob, ja see on suur õnn.

Kirjutades jätab söömise

Ma ei ole kunagi tegelnud imago loomisega. Kuigi mingi valge vares olen ma olnud lapsest peale (sellest kirjutan ma ka oma järgmises mälestusteraamatus). Ma ei saanud tükk aega aru, miks. Oli see siis mingi teine kodune keskkond... Asi võis olla kas või selles, et mu kodune keel oli inglise keel. Siis, kui ma aru sain, et teised suhtuvad minusse kui snoobi või iroonilisse skeptikusse, ei hakanud ma seda kuvandit ka ümber lükkama. Tegelikult olen päris halemeelne inimene. Aga et keegi ei uskunud seda, siis mõtlesin, et ei hakka seda kõva häälega ka tõestama.

Sa olid väga arvestatav teatrikriitik, ent juba mitu aastat tagasi keerasid sa teatrile selja. Miks?

Üks väga selge põhjus on see, et teisi huvisid tuli nii palju juurde. Ilmselt kuulun ka mina nende hulka, kellele kunstiga tegelemine nõukogude ajal oli aseaine.

Nüüd, kui saab kirjutada sise- ja välispoliitikast, on need kuidagi asjalikumad teemad. Kuigi ma ei taha teatri kohta midagi halvasti öelda. See oleks rumal, sest olen saanud teatrist suurt naudingut ja tunnetuslikku pinget. Võib-olla on see kõik seotud ka ealiste iseärasustega, sest kunst üleüldse ei paku mulle enam sedavõrd pinget. Ka ilukirjandus mitte. Kuigi väga hea kirjandus ja väga hea teater on siiski üle kõige. Aga kui vaatad allapoole, ajab keskpärane kirjandus ja teater haigutama.

Kuidas Mihkel Mutt kirjutab: ühel pool kirjutusmasinat kohvitass, teisel pool konjakipits ja tuhatoosis tossab jäme sigar?

Isegi siis, kui ma 42. eluaastani veerand sajandit suitsetasin, ei olnud mul kirjutamise ajal koni kunagi hambus. Käsitsi pole ma ka kunagi kirjutanud, sest juba kümnendas klassis saatis onu mulle Rootsist kirjutusmasina. Juba üheksanda klassis olin ma isa Erikal õppinud ära kümnesõrmesüsteemi. Mu käekiri on nii meeletult loetamatu, et suudan ise suure vaevaga oma märkmeid lugeda. Seega arvutusmasin on mulle kui õnnistus. Kuigi ma mõtlen paberi peal. Ma ei ole see tüüp, kes romaani peas valmis mõtleb ja kirja paneb. Ja mis konjakisse puutub, siis teatud eluperuperioodil olen ma olnud mitte ainult brändi, vaid kõiksuguste joovastavate jookidega väga soojades suhetes.

Kirjutamise ja üldse kunsti tegemise juures võib alkoholist olla teatud määral kasu siis, kui sul tekivad sellest teatud impulsid. Ent kui õhtul vindise peaga kirjapandu tundub, et kurat, küll nüüd tuli, siis viskad selle paberi hommikul üle lugedes prügikasti.

Ma üldse kirjutamise ajal ei söö ega joo. Kirjutamine ise pakub pinget. Salvador Dalilt ju küsiti kunagi, kas ta narkootikume tarvitab, mille peale ta vastas, et ei, et ta ise on narkootikum.

Periooditi on pesukaru

Sa ei taha nüüd öelda, et oled täiskarsklane?

Ma ei ole mingeid karskusvandeid andnud. Minu jaoks näitab vande andmine inimese nõrkust. Inimene peab vabast tahtest ütlema, et nüüd on mul selline alkoholi tarvitamise režiim. Nii et praegu ei ole ma aktiivne Valli baari külaline.

Sul on kodu Kirjanike Majas, teine kodu on Haapsalus. Kus sa end kodusemalt tunned?

Ikka Tallinnas, sest seal on naine ja naise tegemised. Haapsalus käisin ma põhiliselt koeraga, aga et nüüd enam koera pole, on elamine ikka siin. Kuigi algul tundus, et raskuspunkt nihkub sinna. Haapsalus on siis hea olla, kui pungad puhkema hakkavad.

Miks siis ikkagi Haapsalu?

See on väga lihtne. Kirjastus Kupar ostis endale kunagi suvemaja, aga siis selgus, et auväärsetel kirjanikel Jaan Krossil ja Enn Vetemaal on oma suvituskohad juba olemas. Ainult mina olin see, kes nõukaajal polnud endale suvilat soetanud. Elu oli mul tol ajal ka selline, et meri põlvini. Mis kergelt tuli, see kergelt ka läks. Kui aga Kupral enam nii hästi ei läinud ja maja otsustati maha müüa, ostsin ma selle ära.

Oled öelnud, et oled konservatiiv. Lisaks tundub mulle, et oled selline esteet, kes põrandalappi kunagi kätte ei võta ja naela seinalöömisega hakkama ei saa.

Ma tahaks väga teada, kust selline arvamus on kujunenud. Olen mõnel eluperioodil olnud täielik pesukaru. Küll meeldib mulle mõnikord kunstipärane räpasus. Ja labasus siin elus kõige vähem.

Mis aga puudutab tööriistu... Ei ole ju võimalik olla majaomanik, kui sa ei oska haamriga midagi pihta hakata.

Ütlesid, et sulle meeldib poliitilistel teemadel kolumne kirjutada. Toompea poole oled ka piilunud?

See ei ole minu koht. Ma ei suuda ennast nii alla suruda. Ma ei tea, kui suur peaks olema see raha, et ma suudaks tegelda asjadega, mis mind siiralt ei huvita. Ja toimima nii, nagu tagatuba on otsustanud. Arvan, et Toompeal istudes oleks ma kas lolliks läinud või ennast surnuks joonud.

Mida sa arvad kirjanike esimehe hiljutisest üleskutsest, et mõjukad kirjanikud võiksid hakata saama eluaegset toetuspensioni?

Siin on koos mitu asja. Kirjanikud ja üldse kultuuriinimesed on tähtsad. Teisalt ei ole ma laustoetuste poolt. Tuleb anda sellele, kes on midagi teinud või teeb midagi. Ja milleks meil siis kulka on? Või võtame Lemming Nageli juhtumi. Kelle asi on teda toetada, kui mitte kolleegide asi. Lemming Nagel ei ole suur müügimees, aga ta on hea kunstnik. Miks ta ei võiks õpetada Kunstiakadeemias, kus meister saaks oma õpilastele oskusi edasi anda? Aga millegipärast kolleegid ei viitsi tegelda sellega. Irvitavad pihku, et kuidas üks inimene lolliks tehakse.

Mul on ääretult kahju, eriti igasuguseid kommentaare lugedes, et kirjanikud ja kunstnikud on ühiskonnaga tervikuna vastuollu sattunud. Nad on muutunud pajatsiteks, kelle üle võib irvitada. Hurjutajate jutust kõlab läbi see, et kes müüb, keda ostetakse, on õige mees. Kuidas saab panna kõike ühte patta? Üleüldse on eesti kirjanikul raske konkureerida. Kui korealane võib müüa autosid laias maailmas, siis eesti kirjanik saab ainult siin ennast müüa. Ja kui ta siin ennast müüa ei saa ning anname oma lastele vaid Korea raamatuid, muutume tasapisi korealasteks. Kui see on aktsepteeritav, miks siis mitte. Aga siis peab ka välja ütlema, et me ei taha olla enam eestlased ja meie asi see pole.

Meid on üks miljon ja meie keel universaalne. Me ei saa ju piirduda ainult Andrus Kivirähki või veel paari kirjanikuga. Seda on vähevõitu. Nii et teistele tuleb paraku juurde maksta. Et eesti rahvas, riik ja ühiskond kestma jääks. Kui see on väärtus, tuleb neid toetada. Kui ei, siis öelgem see otse välja ja tehkem vaid turumajandust. Ning ongi kõik korras.

Käib puid kallistamas

Rääkisid ennist, et varsti puhkevad pungad ja hakkad Haapsalu vahet sõitma. Kui roheline sa üldse oled? On see jällegi vale mulje, et sa oled väga urbanistlik?

Noorest peast olin äärmiselt urbanistlik. "Fabiani õpilases" oli tegelane, kes lausa sülitas looduse peale, ja siis oli mul üks tegelane, Polizia Braun, kes käis šlakikummikutega kõrgepingekastides luuletamas. See kõik on ju natuke minust. Aga täna olen ma looduse suhtes sentimentaalne. Silitan ebatsuugahekki ja kallistan puud. Pungi vaatan. Õunapuuõisi ja lilli. Elusad asjad meeldivad üha rohkem ja rohkem.

Mis aga puudutab laiemat rohelist maailmavaadet, siis on see kahtlemata õige, aga mida ma ei salli, on ökoterrorism või ökofašism. See, et on olemas puutumatu loodus, aga inimene on näljas, pole ka õige.

Lõpuks tagasi alguse juurde. Sinu mälestuste järgmine osa ilmub sügisel?

Kindlasti on see kolmapäev. Septembri viimane kolmapäev. Siis on esimese osa ilmumisest pool aastat.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee