Elu

Garmen Tabor – teatrisse sattunud, välja ei saa (13)

Rainer Kerge, 17. jaanuar 2009, 00:00
 Marianne Loorents
Riietur-kostümeerija, draamanäitleja, lavastaja assistent, muusikanäitleja, kirjandusala juhataja, lavastaja ja näitejuht Garmen Tabor ütleb: "Kes kord on teatrisse sattunud, ega see sealt enam pääse."

Mis teid teatri juures erutab?

Teine reaalsus.

Kust see tuleb?

Sealt! (Garmen Tabori nimetissõrm sihib lakke, võib-olla kaugemalegi – R.K.)

Usute ka seda?

Loomulikult! See, mis partnerite vahel proovis või laval sünnib – see on erakordne, põnev protsess. See on niisama põnev kui ühe inimese elu, ainult et nüüd ta on sellises (Garmen Tabori pöidla ja nimetissõrme vahele mahuks ilulema ehk kümnesendine münt – R.K.) ajavahemikus, kus püütakse luua ühte tervikut, ühte maailma. See on erakordselt võluv.

Ja selle pärast ongi nii, et kes kord on teatrisse sattunud, ega see sealt enam pääse. Näitlejad küll mõtlevad: nüüd ma lõpetan, nüüd ma lõpetan, aga – mida rohkem on sul kogemusi, mida rohkem oled sa mänginud, seda suurem on sinu vastutus publiku ees.

Koht, kus te tunnete ennast sama hästi kui laval?

Kodus. Mere ääres. Kui on puhkus, siis on kõige parem koht Võsu. Seal on meil suvila. Ja mere ääres on suur rahu. Niisama mingid puhkused... see on teine asi, aga Võsul tunnen ma end tõesti hästi.

Ta on mu lapsepõlvekodu lähedal, ja ma olen seal lapsepõlvest saadik käinud ja... noh: meri, mu arm! Ja – mäed, mu vägi!

Tabor – peale selle, et see sõna tähendab mustlaslaagrit – on ka üks mägi, kus te olete käinud.

Jaa, see on üks mäekene Palestiinas.

Siis on ka veel Tabori linn Tšehhimaal, ma ei ole sinna sisse saanud, aga ma olen sellest mööda sõitnud. See oli väga tore, et ma sinna sattusin.

Mäkke?

Jaa, see on mägi, kus toimus Jeesuse nii-ütelda kirgastumine – piibli järgi.

Aga teid – jumalik sõrm puudutas, ei puudutanud? Ja kui puudutas, siis kust?

Jah, eks ole, see jääb igaveseks küsimuseks...

Aga see oli kaunis reis, ja ma olin väga õnnelik, et ma sinna sattusin... Enamik põnevaid asju juhtub muidugi seoses tööga – sinna reisile sattusin seetõttu, et ma juhtusin Pirita kloostri juurde tööd tegema, me tegime seal ühe loo nimega "Birgitta".

Te olete mänginud püha Birgittat Pirita kloostris, olete teinud ooperit Kuressaares, teil oli peaosa Estonia "Juuditis", aga teatakse teid ikka ühe seebiseriaali järgi. Meeldib see teadmine teile?

No see on loomulik! Televisioon levib ju nii...

Seriaalinäitleja teis ei ole draama- või muusikanäitleja peale kade?

Ei ole, sest ta moodustab minu jaoks ühe terviku.

See, kuidas ma "Õnne 13" sattusin, tänu Tõnis Kasele – ma olin alles just kooli lõpetanud.

Tõnis Kask on väitnud, et ta valis "Õnnesse" Kaljo Kiisa kõrvale nimme suhteliselt tundmatuid näitlejaid.

Selle kohta võib öelda – ennast nüüd välja jättes –, et Tõnis Kasel on väga hea nina heade näitlejate suhtes.

Miks te ennast välja jätate?

No hea küll. No ikkagi – teiste kohta on lihtsam öelda, sest sa näed neid kõrvalt. Ennast alati kõrvalt ei näe.

Tõnis Kase kohta ringleb legend, et ta valis "Õnnesse" näitlejaid üsna tegelaskuju natuuri järgi. Et – väga suures osas mängivat inimesed seal iseennast. Vastab see tõele?

Seriaaliga on ju nõnda, et seal ei ole nii palju aega ennast kujundada või proovida või väga peenelt tegelaskuju välja töötada. Ei tehta eraldi proove. Alguses muidugi pannakse laias laastus paika, et mis, kus, mispidi?

Aga taluperenaine... ma olin ikkagi siis üsna noor. Minu jaoks oli see küllalt huvitav ja vastutusrikas, et Kask usaldab kohe suured talud ja suured asjad. Midagi ta siis natuurist ikka eeldas, mis mus on olemas.

Kui oli tarvis, et keegi ütleks "Õnnes" hästi positiivse sõnumi, siis tegi seda Annemai.

Jah, võib küll olla. Kuigi mulle tundub, et ega mind seal alguses väga palju ei olnud, põhirõhk oli seal talus ikka Riksil. Ja kui tuli juba Ülu juurde, kes on selline... stsenaristile ilmselt hea kuju – et kui on vaja öelda või teha midagi suuremaks või väiksemaks või naljaga üle saada, siis Ülul on palju lihtsam seda teha.

Aga alguses ütles tõsisemaid asju tõesti tasane ja rahulikum, kes ei lähe nii närvi... see roll oli küll Annemaile antud.

Teil ei ole keeruline Annemais ennast ära tunda?

Ei ole.

Selle pärast ei ole ka, et kui ma oleksin nüüd läbinisti linnaplika, siis oleks mul keerulisem. See talupidamine ja talu hoidmine ja mis see kõik tähendab – see ei ole minust sugugi kaugel. Tänu mu isale.

Teie isa oli kolhoosiesimees.

Jah! Üsna...

...üsna hea, sest ta sattus oma tulemuste eest koguni vangi.

Just! Selle kohta ütles mulle Enn Tarto, et see oli kolhoosinatsionalism. Sest selleks hetkeks – 80ndate alguses – oli kogu muu elu stagneerunud, aga kolhoosid, mis suure hirmu ja valuga kunagi 1949. aastal kokku pandi, olid jõukad, töökad, maainimesed olid kaitstud. Nad said maad harida, puhata, tööd teha.

Riigis valitses ju vaesus ja häda ja korruptsioon ja siis tuli ikka uusi suundi leida. Ja mis siis tehakse? Hakatakse koondama või käendama või... see oli poliitiliselt väga peenike aeg.

Teile oli see ääretult raske aeg.

Loomulikult! Sündmused juhtusid üsna järjest, ja pealegi minu teismeliseikka.

1980. aastal kaotasin ma oma ema – sel ajal ma olin 12 –, ja paar aastat läks mööda, kui tulid need suured vangistused.

Muidugi ei vangistatud isa üksi, see oli poliitiliselt läbimõeldud asi. Isa rääkis, et Patareis oli igalt elualalt natuke inimesi. Taaskord jälle mingid nimekirjad. Ega ühiskond üldiselt muutu. Inimesed mõtlevad ikka samasuguseid trikke välja.

Ja teie olite isa vangistuse ajal – õed neljakesi – omapäi?

Jah!

Jaanipäeva paiku võeti ta kinni ja jõulude ajal tuli ta koju.

Aga vahepeal ei teadnud me, mis sünnib, mis saab, mis toimub. Samas prokurörid ja tegelinskid võisid sind iga hetk välja kutsuda – ja nad tegidki seda.

Nad astusid ka majja sisse: tüdrukud, kuidas teil läheb, mis teil siin toimub?

Nad olid isa juba arreteerinud ja tulid siis meile koju. Aga ega nad öelnud, mis küsimuses, mängisid niisama lolli. Kuni selleni et: kuidas te ei tea, kus teie isa on?

Aga me ei teadnud, sest meie viimased andmed olid, et isa on Mustamäe haiglas. Paar aastat enne seda oli isa väga suurejoonelise infarkti saanud ja arreteerimise ajal oli ta Tallinnas haiglas sondeerimisel. Sealt ta siis krabati kinni.

Majja sisse astumised ja muidu teie kiusamised toimusid Rakvere linnas?

Need toimusid Rakvere linnas.

Olete neid inimesi, kes käisid teie majas nelja õde küsitlemas ja pilguga skaneerimas, hiljem poesabas kohanud?

Mitte ainult. Ka teleekraanil – jälle rahvast juhtimas ja jälle häid tegusid tegemas.

Nimed aadressid, isikukoodid.

Uurige välja!

Aga te saite õdedega hakkama ja maja peetud? Kui isa tagasi tuli, oli praad ahjus ja tunnistused laual?

Jah! Sest ühel minu õdedest on jõulude paiku sünnipäev ja... ja siis see telefonikõne tuli.

Ma võtsin selle vastu ja ei uskunud, et see on isa, panin telefonitoru käest ära. Tuli vanem õde, kes temaga rääkis. Isa ütles, et on Tallinnas ja kas keegi sugulastest saaks tulla autoga järele.

Ja siis ta tuli – mustas puhvaikas. Ja siis me moodustasime sellise... kallistusekuhja...

(Garmen Tabor unustab end paarikümneks sekundiks cappuccino vahtu uurima – R.K.)

No mis nüüd siis, vastik-vastik-vastik...

Et... See on väga pikk ja keeruline asi!

Võib-olla ma kirjutan sest kunagi raamatu.

Miks võib-olla?

Noh, praegu on muud asjad ees.

Vahetame teemat. Kui Vanemuises tuli välja "Vladimiri väljak", käis ringi mahlakas klatš, kuidas mõnikord suutsid Herta Elviste ja Lembit Eelmäe hommikul kodus oma osi arutades nii tülli minna, et teatrisse proovi tulid nad teine teisest suunast. On selline olukord teile Margus Taboriga tuttav?

Ei ole veel ette tulnud. Ajapuudusel oleme küll teatrile lähenenud teine teisest otsast – et kes kust tormab, aga... (Juba küsimuse ajal naerma hakanud Garmen Tabor teeb nüüd väikese pausi, et naer naerdud saaks, väga ei õnnestu – R.K.)

Ma lihtsalt nii elavalt kujutan ette niisugust toimekat ja arusaamatuses Hertat.

(Ühel hetkel saab siis naer otsa – R.K.)

Aga: väga raske on teineteist aidata. Margus just rääkis selle "Birgitta" juures, kus mul oli väga palju kanda – poeetiline tekst ja kuidas neid stseene teha –, et käed vajuvad rüppe, kuidagi ei saa aidata.

Oma poegadele te teatritööd pigem soovitate või pigem ei soovita?

Ega lapsi saa ju kujundada nii, nagu mina mõtlen või nagu mulle parem on. Laste kasvatamine on ikkagi dialoog ja seal peab jälgima ja vaatama, millise... Peab looma võimaluse, et ta ise areneks ja jõuaks oma kutsumuse ja enda tee juurde. Ja selleks ei saa vanemad väga palju teha ju tegelikult.

Samamoodi ootas minu isa minust arhitekti ja...

...ja vahepeal oli sisuliselt alanud teie raamatukoguhoidja karjäär?

Ho-ho-ho, jaa! See oli pigem, et igal juhul tuleb midagi õppida, igal juhul tuleb midagi teha, ja igal juhul ei saa seda teha väga tolmuses ja väga sumbunud väikelinnas.

Aga praegu leiab teil kodus raamatud riiulilt kohaviidete järgi, teosed on alfabeedilises järjekorras.

Aeg-ajalt ma raamaturiiulis inventuuri teen, seda ma pean tunnistama.

See raamaturiiul on Lasnamäel?

Jah!

Film "Sügisball" on osa teie elust?

Jah! Seal öeldi seda, et: "Ma õpin alandlikkust"! Ha-hah-hah-haa!

Aga mul ei ole midagi Lasnamäel elamise vastu, mu kodu asub väga ilusas kohas. Kui Lasnamäel, siis see on parimas kohas.

Öelge mulle, mis värk on iseäranis Eesti filmidega, aga ka Eesti lavastustega, et –olgu muu, mis on – vähemalt üks näitleja võtab ennast riidest lahti.

Ma pean nüüd mõtlema. Lavastustes ma pole seda väga palju näinud.

No aga filmides järjest!

Õnneks nad on olnud kõik põhjendatud. Kõige hullem on see, kui võetakse alasti asja ees, teist taga. See oli aastaid tagasi, seal 90ndate alguses, kus äkki avastati, et kõik on lubatud ja siis ronis alasti inimesi palju rohkem ringi kui praegu. Ja põhjendamatult: hoo, vabadus on saabunud – lennaku kõik!

Aga no näiteks "Baltoscandalilgi" on igas teises lavastuses keha laval – täies ihulisuses.

Vähemalt nauditavalt, ma loodan.

Jah! Asi ongi selles, kui on põhjendatud, mida see väljendab. See on väga võimas vahend teinekord laval.

Teie olete valmis seda vahendit kasutama?

Ma ei oska niimoodi ette öelda. Kui see on minu jaoks põhjendamatu...

Lavastajad loevad praegu ja lasevad mõtteil joosta.

Jah, saame kokku ja arutame seda asja lavastajaga. Mis küsimuses ja milleks.

Mis on pahe, millest te tahaksite vabaneda, aga ei raatsi?

Praegu suitsetamine.

Aga enne suitsetamist?

Kohati ma heidan endale ette laiskust. Kui on väga kiire, siis tundub, et peaks olema veel tublim. Eriti mis puudutab kodu.

Teie suuremad rollid draamalaval on ees või juba olnud?

Ma loodan, et ikka ees veel.

Varastan Urmas Otilt küsimuse: kumb on parem, kas meeletu aplaus või kirglik ja piirideta seks?

Ho-ho-ho-ho-ho-hoo!

Meeletu aplaus... energiavoog on mõlemas võimas!

Tuhandepealine.

Just!

Garmen Tabor

Garmen Tabor on sündinud 19. aprillil 1968. aastal Virumaal.

Lõpetas 1992 lavakunstikateedri XV lennu ja läks tööle Eesti Draamateatrisse.

2002. aastal sattus Vanalinnastuudio hingekirja.

2003. aastast jäi vabakutseliseks: tegi kaasa VAT teatris, luges peale multifilme, aitas uuele elule puhuda Kuressaare linnateatri, lavastas, näitles Estonias, mängib "Õnne 13" Annemaid.

Praegu on Estonias näitejuht.

Abielus näitleja Margus Taboriga, lapsed Georg-Johannes (20) ja Theodor (12).

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee