Elu

Taavi Teplenkov: "Parim partner on mulle Tiit Sukk." (27)

Jaanus Kulli, 14. jaanuar 2009, 00:00
TIBIAJAKIRJANIKUD: Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk vana-aasta programmis «Päkapikudisko». «Sa, Ines, oled Eesti kõige ilusam laulja,» sosistasid ajakirjanikud saates esinenud Inese suunas mesisõnu.  ERR
Eesti Draamateatri näitleja Taavi Teplenkov on kaks hooaega järjest olnud teatri kõige hõivatum näitleja. Vaid mõne etendusega edestas teda viimasel hooajal sõber Tiit Sukk.

Sukk ja Teplenkov, keda sõbrad ja head tuttavad Teblaks hüüavad, on lahutamatud nagu sukk ja saabas. Kuigi töö ja elu ei luba neid enam niipalju ninapidi koos olla nagu lavakooli ajal.

Eelmise aasta eelviimasel päeval tunnistasid kolleegid teatrist Teplenkovi taas Suure Antsu vääriliseks. Seda ennekõike lavastusega "Kõik on täis", kus näitlejal on kanda 40 rolli. Vaatamata hõivatusele teatris jõuab Teplenkov kaasa teha ka teles "Pehmetes ja karvastes" ja "Õnne 13s". Aga see pole veel kõik: viimane pool aastat istub end naha ja karvadega teatrile pühendanud Taavi Teplenkov peale muu Toompeal lavakoolis õpetaja toolil.

Ema vedas teatrisse juba lapsena

Lõppenud aastal pärjati sind ei tea juba mitmendat korda kolleegipreemia ehk Antsuga, seekord Suure Antsuga?

Eks me kõik vaja tunnustust ja need Antsud ehk siis kolleegipreemiad on eriti südamelähedased. Nende üle on alati hea meel, sest see on oma maja kolleegide tunnustus tehtud tööde eest.

Eks Antsuga pärgamisel oli suur osa lavastusel "Kõik on täis", kus sul tuleb kanda üksinda 40 rolli?

Jah, see on üks keerulisemaid lavastusi, aga ma ei saa öelda, et ta on keeruline rollide arvult või ümberkehastumise mõttes. Pigem sellepärast, et olen üksinda laval ja pean üksinda lõpuni välja vedama. See on pööraselt raske – nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Oled kuskil öelnud, et läksid lavakooli vaid Priit Pedajase pärast?

Ega ma ikka otseselt Pedajase pärast ei läinud. Aga et üks mu klassiõde tahtis kangesti minna, läksin mina vaid kaasa. Viimase tõuke andis selleks sammuks tõepoolest teadmine, et just Pedajas võtab kursust vastu. Teatrimaailm ei olnud mulle võõras, ema vedas mind teatrisse tihti. Kõik need "Käopesad" ja "Valge tee kutsed" said Salme tänaval ära vaadatud ja kooliga ka Draamateatris käidud. Vahetult enne sisseastumist olin ära näinud Pedajase lavastatud "Tagasituleku isa juurde", mis mu teatripildi justkui teistpidi keeras: see oli esimene kord, kui teadvustasin endale, et on olemas ka lavastaja. Varem polnud ma selle üle juurelnud, sest vaatad ju ennekõike tükki ja näitlejaid.

Ja klassikaliselt jäi klassiõde ukse taha?

Jah, kuigi eelvoorudes jõudis ta päris kaugele.

Oled näitleja, kes ei ütle ära ka teles mängimisest. Teed kaasa "Õnne 13s", kus kehastad linnasekretär Oliver Sten Karjust, ning "Pehmetes ja karvastes", kus annad hääle Edgarile, Juhanile ja koertele. Kas tunned, et teatris saad vähe rakendust, et palk pole piisav, või jääb lihtsalt energiat üle?

Ei üks, teine ega kolmas. "Pehmetesse..." läksin lihtsalt sellepärast, et esimesed pool aastat tegi seal kaasa Peeter Tammearu, kes siis aga Viljandisse läks. Nii jäi üks käsi puudu. Ning kallis kursavend Tiit (Sukk – J. K.) kutsus mind kampa. Puiklesin esiotsa vastu, kuna arvasin, et ma pole mingi parodist. Aga läksin ja nüüd võin öelda, et seda on reede hommikuti, kui me "Pehmeid..." salvestame, väga tore teha. Ning see ei nõua ka miskit erilist aega või jõudu.

"Õnnesse" läksin ma vist juba viis aastat tagasi konkreetsel põhjusel – et saada kaamerakogemust. Kui Prosa (režissöör Ain Prosa – J. K.) mind kutsus, polnud ma samuti kohe kindel, kas ma tahan ennast seriaaliga siduda. Aga kaamerakogemusest on mul väga palju kasu olnud.

Sukaga kokku kasvanud

Olete Tiit Sukaga kui sukk ja saabas. Kas te leidsite teineteist juba lavakooli päevil?

Me leidsime teineteist juba esimesel koolipäeval. Kuid lisaks Tiidule tuli kohe kampa ka Andero Ermel, sest Tiit ja Andero olid kaks maapoissi, kes tulid esimesel koolipäeval linna, aga ühikatuba polnud kinni pannud. Ja nii ma nad käekõrvale võtsin ja enda juurde tõin, kus nad siis natuke aega elasid, enne kui endale ühikatoa said. Sealtpeale olemegi sõbrad olnud.

On vist olemas ütlemine, et tõelised sõbrad tekivad kas sõjaväes või ülikoolis. Eks see kool meid liitis ja üksteisele seal tuge andsime ja nii on elu meid koos hoidnud. Me mõistame asju ühtemoodi ja oleme selles mõttes kokku kasvanud. Vanasti olime pidevalt ninapidi koos. Väljaspool teatrit puutume nüüd küll vähem kokku. Eks me olme vanemaks saanud ja tekivad muud elud meie ümber ja nii jääb ka teineteisele vähem aega. Aga see omakorda väärtustab seda, mis me saame teatris koos teha ning seda toredam on laval kokku saada. Ja ma tean, et Sukk on mu kõige parem partner.

Kas te ilmutasite koomikunärvi juba kooliajal?

Ega ma täpselt teagi, mis see koomikunärv on. Nii ma ei saa öelda. Sest eks ma alguses arvasin, et olen tohutu traagik ja esimene armastaja. Paraku on elu läinud teistmoodi ja kõik, mis ma teen, kukub pigem koomiliselt välja.

Kas tead, et sinu fännidel on oma kodulehekülg? Seal seisab: "Me tegime Fanclubi sellepärast, et Taavi Teplenkov ajab meid hulluks!!!!!!!!!!!!!!!:) Meil on praeguseks juba 3 liiget." Kas nad sind ka hulluks ajavad?

See lehekülg tehti nalja pärast ja mulle üllatuseks, kui ma ühel peol olin. Jutuajamisega hoiti mind kõrvaloas kinni ja samal ajal tehti see fännilehekülg valmis. See pole ju tõsiseltvõetav, kui seda lähemalt uurida. Aga mis puutub sellesse, kas fännid mind hulluks ajavad, siis on olnud perioode, kus on rohkemgi fännatud.

Oled pigem häiritud või meelitatud, kui teismelised neiud sulle tänaval järele vaatavad ja pihku itsitavad?

Oleneb olukorrast ja meeleolust. Mõnikord olen häiritud. Tegelikult sellega harjub. Hiljuti avastasin – vist tänu "Õnne 13-le" –, et mõned tänaval vastu tulevad inimesed hakkavad omaette naerma. See tekitas küll natuke õõvastust.

Sul on täna õhtul etendus. Kas nüüd, paar tundi enne lavaleminekut on miski närv sees ka juba?

Ei ole, see on nii palju mängitud tükk – "Minu oivaline lahutus" koos Ülle Kaljustega. Nii et loodetavasti seda närvi ei teki ka, kuigi sel aastal mängime seda esimest korda.

"Olen linnainimene."

On sul mingi oma rituaal enne lavaleminemist?

Konkreetset rituaali ei ole. Mingid väikesed asjad on, aga nendest ma ei räägi.

Miks sa ei räägi?

Sest see on isiklik asi.

Kui sinust poleks saanud näitleja, mis tööd teeks Taavi Teplenkov täna?

Ei oska öelda. Ma ei tea, kuhu elu oleks mind viinud, millisesse kooli õppima. Õppisin aasta otsa Pedagoogikaülikoolis bibliograafiat, aga vaevalt ma selle ala peale oleks jäänud. Küllap oleks ma sealt liikunud raamaturestaureerimise peale. Mõnikord armastan ma mängida mõttega, et minust oleks võinud saada sisearhitekt või sisekujundaja või ka maastikuarhitekt.

Kui sa parajasti laval pole või ei pildista, millega siis tegeled?

Täiesti tavaliste asjadega, nagu kõik tavalised inimesed. Söön, magan, vaatan televiisorit. Viimane pool aastat käin ma ka lavakoolis õpetamas.

Oled üks hõivatumaid näitlejaid teatris, peale selle teleseriaalid. Kiiret läbipõlemist ei karda?

Eks ma ikka kardan, aga ega seda tööd nii palju ka siis pole. Ja ei maksa vinguda, sest järgmine kord on tööd hoopis vähem. See käib lainetena. Aga kui pinged liiga suureks lähevad ja kuhjuvad, on kõige parem, kui saad sõpradega kokku ja saad ennast tühjaks rääkida. Enda sees ma neid igatahes ei hoia.

Millist iseloomujoont sa enda juures kõige vähem sallid?

Laiskust ja kommet liiga palju muretseda ning põdeda asjade pärast, mille pärast ei peaks nii palju põdema.

Sa oled linnainimene?

Jah. Mulle meeldib küll maal ja metsas käia. Ja ka seenel näiteks, kuigi ma eriline seenesööja ei ole ja ega ma neid ka hästi ei tunne. Aga et ma olen linnas sündinud ja elanud, ei saaks ma maal aastaringse elamisega hakkama. Ka reisides tahan, ma et mul oleks hotell ja soe vesi ja konditsioneer.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee