2
fotot
KURIKUULUS SULESEPP: «Inimsööja lesk – nii on mind kutsutud viimased veerand sajandit,» nendib Pille Hanni oma autobiograafias. Praeguse eluga on kannibali lesk rahul ja vaatab lootusrikka pilguga tulevikku. (Pilt raamatust «Ma armastasin kiskjat», Eesti Ekspressi Kirjastus)

Nõmme kannibalina tuntud Andreas Hanni lese Pille elulugu ilmus raamatuna. Naine kirjutab, et toetas meest armastusest ega näe endal süüd. Psühhiaater Anti Liiv prahvatab: see on vale! Üksnes naise soov näidata end ohvrina.

Autobiograafiad on Eestis menukad. Seetõttu panigi oma elu kirja ka Pille Hanni, kelle avameelsed paljastused raamatus "Ma armastasin kiskjat" on isegi räigemad kui Mihkel Raua skandaalne "Musta pori näkku".

Kümme aastat trellide taga istunud naise mees, Palace’i kelneriõpilane Andreas Hanni, tappis ju kaheksakümnendate aastate algul Tallinnas jõhkralt kolm inimest.

Hanni varjas abikaasa õudseid tegusid

Võikamaid seiku oli, kui Andreas ühel 1982. aasta kevadööl tuli koju, kaasas inimliha. "Tema järgmiseks liigutuseks oli kilekotist välja õngitseda tükk liha – päris korraliku suurusega verine lihatükk. Ma lausa hüppasin voodis istukile ja mu pilk oli vist kohutav, sest Andreas vastas sellele pilgule: "Jah, ma tapsin inimese ja see on tema liha, inimese liha, mida ma juba ammu olen tahtnud maitsta,"" kirjeldab Pille Hanni.

Andreas otsis maitseained välja, pesi 30ndates mehe parema reie siseküljelt lõigatud liha puhtaks ja praadis ära, et siis isukalt sööma asuda.

"Täitsa lõpp, kellega ma koos pean elama! Külmavereline sadist, vägistaja, pederast ja inimsööja veel takkapihta – kas see siis oligi mu unelmate mees, prints valgel hobusel?" küsib Pille Hanni nüüd. Omal ajal, kuigi ta teadis mehe tapakirest, läks ta miilitsasse alles siis, kui mees oli üritanud teda ennastki haamriga surnuks lüüa.

Andreas poos end vanglas üles, ent Pille mõisteti 1983. aastal tosinaks aastaks trellide taha. Kohtunikud ei uskunud, et ta osales kuritegudes vaid mehe mõjul ja hirmust, et satub ise ohvrite hulka.

Pille arvab muidugi teisiti ja raiub ka raamatus, et tema polnud milleski süüdi.

Ingel ta ometi ei ole. Vanglas oli jõhkergi: "Ühel naisel viskasin suures õmblustsehhis raske niidirulliga silma siniseks nagu pesapallur, teisele kukutasin "kogemata" õmblusmasina jala peale. Ühe naise pidin pesuköögis peaaegu vanni ära uputama."

Vanglas tekkis Pillel uus silmarõõm, kellega ta sai ka lapse.

1993. aastal anti sarimõrtsuka lesele armu. Nime muutnud naine elab praegu Soomes, kus teda ei tunta.

Eestis sai ta tihti isegi tapmisähvardusi.

Anti Liiv: mõrtsuka naine valetab, et oli ohver...

Kes on see naine? Kolmeliikmeline komisjon tegi Pille Hannile enne kohut kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Üks hindajaid oli Anti Liiv.

"Kultuuriliselt oli see XX sajandi Eestis unikaalne juhtum. Mõte inimliha grillida ja süüa ei mahu tavainimese pähe," meenutab psühhiaater. "Aga otsus: ta (Pille Hanni) ei ole vaimuhaige."

Liiv on veendunud, et raamatus pole kirjas kogu tõde. "Tema tahaks näidata end ohvri ja vabadusvõitlejana," arvab Liiv, kes kord vestles ühe ohvri emaga ja uuris, on Pille Hanni kas või vabandust palunud.

Ema imestas: kas inimsööjalt ja tema naiselt saab niisugust käitumist oodata?

Liiv päris kannibali naiselt, kas tal toimunu pärast häbi ka on.

"Kas peaksin oma armastust häbenema?!" oli Hanni nipsakas vastus. Liivi sõnul rõhutas Hanni, et armastus on ülim, laibarida oli lihtsalt kaasnähtus.

Liiv märgib, et Hanni on pärit kristlikust perekonnast, ja arutleb, kas selline käitumine, hoolimatus, ikka läheb kristliku eetikaga kokku... Teda huvitab kõige rohkem, kuidas avalikkus Hanni teosele reageerib, ja loodab siiski, et sellest bestsellerit ei saa.

Pille Hanni tunnistab raamatus, et kaitses abikaasat ainult oma tunnete pärast. Andreasest lummatud Pille sõnul võis mees olla ääretult hea, hell, armastusväärne, elegantne, kuid järgmisel hetkel julm, robustne ja kaalutlevalt külm.

"Mina saan armastusest aru nii, et see peab olema absoluutselt ennastsalgav, midagi vastu nõudmata. Armastus peab esile tõstma selle inimese, keda armastad, sind ennast samal ajal varju jättes. Peab olema pikameelne, alandlik ja, mis põhiline, tundma kogu oma olemusega, et oled nõus loobuma kõigest armastatu nimel," kirjutab ta.

Jaga artiklit

3 kommentaari

O
onu Herbert  /   23:33, 22. apr 2018
Kust leidus kirjastus ja mis rahadega see raamat avaldati ???
J
Jälkuse tipp  /   22:25, 21. märts 2016
ja veel sellisest patoloogiast raamat kirjutada:) ah,milline teos:) kohutav.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis