Elu

Mati Talvik: "Ma ei ole ju see mees, kelle kallal haukuda." (128)

Urmas Vahe, 30. detsember 2008, 00:00
kopsakasse ümbrikusse.  Peeter Langovits (Postimees)
"Muidugi olen solvunud. See on minu elu üks müstilisemaid fenomene. Ma ei ole ju see mees, kelle kallal haukuda. Ma ei olnud pargis selleks, et rahvast manitseda. Olin kaameraga," tunnistab Eesti eetriajakirjanike hinnatuima trofee Kuldmikrofoni tänavune saaja Mati Talvik pettumust, et praegune netipõlvkond mäletab teda kui nõukogude võimu poolehoidjat Tammsaare pargi rahvakogunemiselt.

Eesti Ringhäälingute Liit andis tänavuse Kuldmikrofoni Eesti Televisiooni ajakirjanikule Mati Talvikule, tõstes sellega esile tema panust ringhäälingukultuuri ja ka käimasolevat ajaloosarja "Eesti aja lood". 45 aastat tagasi lõpetas Talvik edukalt Eesti Raadio noorte reporterite klubi, Eesti Televisiooni palgalehel on ta olnud täpselt 40 aastat.

66aastaselt mehelt tohib vist juba küsida – elutöö preemia on ju käes: kas elu töö on tehtud?

Midagi pole lõppenud. Töötuks jäämist ei karda veel niipea. Indrek Kanguri ja Renita Timakuga väntame "Eesti aja lugusid" edasi, nii et lõppu pole nähagi. 40ndad on ees ja võimud vahetusid peadpööritava kiirusega. Ühes sellega jõuab kaadrisse periood, millest praegused inimesed teavad kõige vähem – Saksa aeg. Venelased jõudsid enne sõda korraldada siin hullusid tapatalguid, mis neile hiljem ringiga tagasi pöördusid.

Oleksid Kuldmikrofoni võinud ühtviisi hästi saada 10, 20 või 30 aastat tagasi. Kas pole väike üllatus, et kõva auhind sulle just nüüd anti? Kas järgkordne kõrglaine?

Mis vahet sel on, millal auhind tuleb. Lõpuks ikkagi tuli. Järelikult jõudsin ikka ära oodata. Pealegi jagatakse mikrofone alles 1996. aastast.

Jah, õnnestumisi on olnud varemgi. Puhtajakirjanduslikud tipphetked on vist tõesti jäänud juba aegade taha. Ehe publitsistika algas ilmselt juba 1972. aastast, mil hakkas ilmuma "Aeg luubis". Selle formaat oli toona hoopis teine kui praegune 10minutiline lups. Eeter küll laupäeva õhtul, ent sisu kõike muud kui meelelahutuslik. Tõsised mõtisklused, intervjuud selleaegsest elust, kus näpuga näidata rohkem kui küllaga.

Väga jõuline sari oli ka "Vaatevinkel", uutmise ja perestroika aegne laps. Sünniaeg oli täpselt ajastatud: detsember 1985. Vähemalt esimesed viis aastat oli tõeline teleajakirjanduslik kõrgpilotaaž. Mõistagi kuuluvad tänusõnad ka toonastele partneritele Märt Müürile, Aarne Rannamäele ja Uno Maasikale. Mäletan, et nautisime ülisuurt vaadatavust.

Küllap oleks mõnda priisi väärt olnud ka "Talviku tund", mis jooksis kordamööda paralleelselt Oti "Carte Blanche’ga". Urmas suutis vaatajate hulgas mind küll mõne protsendikümnendikuga edestada. Aga õige napilt.

Oled sa pisut solvunud, et praegune netipõlvkond mäletab nii teenekat teletegijat kui nõukogude võimu poolehoidjat Tammsaare pargi rahvakogunemiselt?

Muidugi olen. See on minu elu üks müstilisemaid fenomene. Ma ei ole ju see mees, kelle kallal haukuda. Ma ei olnud pargis selleks, et rahvast manitseda. Olin kaameraga.

Tõsi, olin selleks intsidendiks olnud üle 20 aasta NSV Liidu Televisiooni töötaja. Ja mitte mees tagalast, vaid ikka esirinnas. Loomulikult loodeti mu sõnale ja selle jõule rahvas taltuma sundida. Olen õnnelik, et nii läks. Et keegi ei lahkunud Tammsaare juurest purukspekstud peaga või koguni surnuvankris. Kas oleks Eesti ajalugu rikkam, kui meil oleks seal veel üks pronksiöö analoog?

Ühes peab netikommentaatoritele andestama. Kirjaviisi järgi otsustades ei olnud nad Tammsaare-sündmuste ajaks veel sündinudki. Ning nad ei tea asjast mitte midagi.

Tervikuna on Tammsaare pargi sündmusi mõistagi tugevasti üle tähtsustatud. Kipume juba unustama, mis toimus Hirvepargis. Mis oli toimunud paar tundi enne Tammsaaret toonasel Võidu väljakul, kus terve platsitäis eestlasi haukus 40 USA senaatori pöördumist, kes käskisid lõpetada venelaste okupatsiooni Baltikumis. Siis nimetati senaatorite pöördumist USA jõhkraks sekkumiseks NSV Liidu siseasjadesse. Selline sõnademäng.

Kirjamees Ilmar Roden armastas alati noortele öelda, et keegi ei tohi end ajakirjanikuks nimetada enne, kui midagi konkreetset on ära tehtud. Kui on liikuma pandud jõud, mis suudavad midagi muuta. Meie elu paremaks muuta. Kas sina või mõni sinu saade on midagi muutnud?

Kui pikemalt mõelda, siis on. Aastal 1986 võttis Glavlit saatest maha reportaaži, mille tegime koos Juhan Aarega. Seal oli juttu Nõukogude kalalaevastikust, mis oli aastakümneid teinud ülemaailmset röövpüüki. Kuna baaslaevadest oli karm põud, puistasid traallaevad püütud saagi – surnud kalad – lihtsalt merre tagasi. Glavlit keelas selle küll ära, ent toonane teleraadio juht Jüri Paalma võttis ometi lindikarbi Moskvasse ühes, näitas seda väga kõrgel koosolekul ja pidas samal teemal ka ettekande. Ta küsis otsesõnu: kui kaua me sellist jama ja lohakust kannatame ja varjame? Sõna langes viljakasse mulda. Kahe kuu pärast oli saade meie ja natuke hiljem ka üleliidulises eetris. Päid hakkas lendama.

Ükski inimene ei ole perpetuum mobile. Kas on sinugi ülipika telestaaži juures olnud aegu, kui enam ei viitsi, ei taha ja ka saated ei tule hästi välja?

90ndate algus nõudis küll kohanemist. Sugugi mitte võimuvahetuse pärast. Olime 80ndate lõpul nautinud täielikku menu ja seda sai ühel hetkel liiga palju. Mida tuleks lugeda nii, et töö hakkas kasvama üle pea. Mil vähegi kaalu oli, seda pidi kindlasti tegema Talvik oma meeskonnaga. Iseseisvusaeg tõi kaasa tohutu töökoormuse tõusu, mis ausalt öeldes kestab tänaseni. Igast inimesest tekib teatud hetkel mürgitus, kuna ta nagu ekraanilt ei lahkukski. Iseendalgi tekib. Toona võttis tõsiselt aega, kui hakkasid tekkima teised poliitilised kommentaatorid.

Siis pöördusin dokumentalistikasse. See oli väga õnnelik pööre.

Oled viimasel ajal ka mõnele saatele "ei" öelnud?

Lõdvalt. Viimane "ei" oli pakkumisele minna reporteerima Estonia uusaastakontserti. Tahaks tõesti ükskord ka rihma oma soovide järgi lõdvaks lasta.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee