Eesti uudised

Erki päästis kahe inimese elu, kuid sai ise kolm ränka noahoopi. Nüüd istub ratastoolis... (1)

Maarius Suviste, 23. detsember 2008 00:00
SÕBER TEGI HEAD: Selle treeninguseadme, millel Erki Saar iga päev treenib, tegi talle oma kätega valmis sõber ja endine tööandja. Foto: Aldo Luud
Sel nädalal möödub aasta, kui Erki kuulis ühest korterist lärmi ja karjumist: "Appi! Aidake!" Ta tõttas peretüli vahele, päästis kahe inimese elu, kuid sai ise pimedas trepikojas kolm ränka noahoopi.

Naise ja väikse lapse elu päästnud Erki Saar (29) elab ühes väikeses Lääne-Virumaa alevikus. Korterelamu trepikoja ette on tehtud kaldtee. Tema jaoks.

Erki, abielusõrmus sõrmes, on ratastoolis. Ta tuleb meile uksele vastu. Edasi lähme tuppa, mis enne oli seitsmeaastase poja Raido käes, kuid pärast tragöödiat sai isa omaks.

Toas on treeninguseade, millel noor isa peab iga päev vähemalt pool tundi käsi ja jalgu treenima. Selle tegi talle oma kätega valmis sõber ja endine tööandja. Toas on ka seadmed, mis aitavad Erkil seinast kinni võtta, voodisse heita ja kõhulihaseid treenida.

"Mul on torkehaavad, sain vist nuga."

"See oli eelmise aasta 27. detsembril," meenutab Erki. Asi juhtus tema elukohast kaugel, Ida-Virumaal. Oli hilisõhtu. Erki oli sugulastel külas, jalutas aleviku vahel, kui korraga kuulis korterist naise karjeid: "Appi! Aidake!"

Erki tõttas appi. Ta jooksis kolmekorruselise korterelamu viimasele korrusele ühe ukse taha, kust kostis kisa ja lärmi – peretüli oli muutunud ülimalt ohtlikuks. Koht polnud päris võõras, selles korteris elasid Erkile tuttavad inimesed.

Ta päästis appi karjunud naise ning tema lapse mehe küüsist, kes Erki kinnitusel oli purjus. Kuid räuskajale see ilmselt ei meeldinud, sest ta haaras noa ja...

"Ma tundsin nagu soojust. Noahoope ei tundnud. Need käisid vist nii ruttu. Hiljem kuulsin, et oli jahinuga, sakkidega," meenutab Erki. Trepikoda oli pime.

Erki jooksis kolmandalt korruselt alla. Jõudes maja ette, märkas ta, et jope on verine. "Ma karjusin: mul on torkehaavad, sain vist nuga! Siis heitsin pikali." Verd oli nii trepikojas kui ka maja ees asfaldil.

Õues viibinud abikaasa, kes pani Erkile teki peale, helistas kiirabi ja politsei kohale. "Külm hakkas. Surinad käisid üle kere. Kiirabi ootasime kaua aega," meenutab Erki. Politseinikud viisid pussitaja minema.

Kiirabi kihutas Tartu poole – Erki oli vaja ruttu operatsioonilauale viia. "Tartusse jõudes pandi mind ühe aparaadi alla. Ja siis kadus pilt eest ära."

Millal pilt tagasi tuli?

"Arvasin, et hommikul, aga tegelikult oli möödas viis päeva," ütleb Erki. "Mulle öeldi, et sain noahoobi südamesse ja kaks hoopi kopsudesse." Kuid see polnud veel kõik. "Tahtsin ennast keerata, aga alakeha oli tundetu. Mõtlesin, et midagi on mäda – jalad paigal. Jalgades ei olnud jõudu."

Erki viidi veel kord uuringutele. Ja siis selgus – tal on seljaaju kahjustus. Alakeha oli halvatud. "Arvatavasti tekkis see verekaotuse tagajärjel."

Tartus intensiivravipalatis oli Erki kuu aega. Siis viidi ta taastusravile Haapsalu neuroloogilisse rehabilitatsioonikeskusse. Seal tuleb tal veel käia.

"Ega ravi ole odav. Ka sõit on päris kallis. Kui tahan liikuma, siis pean jälle kedagi paluma: palun lähme sinna, palun too mind tagasi," räägib Erki, kes enne saatuslikke noahoope oli hinnatud töömees – ta pani lamekatuseid. "Abi olen siit-sealt ikka saanud, aga oleks veel vaja – finantsseis hakkab lähenema nullile."

Erki läheb veel appi kui vaja

Erki süda ja kopsud on enam-vähem korras: süda enam lööke vahele ei jäta, kopsud on taastunud kolmveerandi osas. Aga ettevaatlik peab ikka olema.

Kui kauaks ta ratastooli peab jääma, seda keegi ei tea. "Haiglas mõtlesin nii: nädal aega olen haiglas, siis saan terveks. Aga sellest nädalast on saanud aasta," nukrutseb Erki. "Elu lõpuni ratastooli jäämist ma küll ette ei kujuta. Ei taha mõeldagi. Tahan ikka uuesti käima saada."

Seda õnnelikku päeva, kui ta taas käima hakkab, ei tea isegi arstid. Kuid lootus on suur. "Pean lootma, tahtma ja püüdma. Tuleb ainult edasi võidelda."

Kui mitu korda sa viimase aasta jooksul nutnud oled?

Erki kohmetub veidi. "Ei teagi," ütleb ta ja tunnistab siis: "Ikka olen küll tegelikult. Masendus on kerge tulema."

Aga tal on hea meel, et sai teha head: päästa kahe inimese elu. Too naine, kes läks pärast seda mehest lahku, on Erkit südamest tänanud. Kui vaja, läheb Erki veel teistele appi: "Appi peab minema. Ei saa inimest abita jätta."

Erkit pussitanud mehe võttis politsei küll kinni, kuid vabastas õige pea. Aasta jooksul koletu lugu kohtusse jõudnud ei ole. Suure noaga vehkinud mees liigub siiani vabaduses.

Öösiti võitleb valudega

Erki saab end aidata vaid kätega. Käte abiga tõuseb ta istukile, käte abiga aitab ta jalad voodisse.

"Valud ei ole kusagile kadunud. Kui saaks vaid ühe öögi korralikult ilma valudeta magada, vaat siis oleks vägev," ütleb Erki Saar. "Tegelikult ükskord oligi nii: tõusin hommikul üles ja imestasin: vau, polnudki valu! Päris hea oli magada."

Erki on motiveeritud

Viimati käis Erki Haapsalus ravil septembris. "Sellise üliraske vigastuse tagajärjel tekkinud liikumispuude taastusravi on suure kollektiivse töö vili, milles kõige olulisem koht on patsiendil endal," ütleb tema raviarst Vaike Kabel.

Taastusarst ja neuroloog lisab, et Erki on motiveeritud ja emotsionaalselt positiivne. "Erki suudab istuda kindlamalt, säilitada kontrolli istumisel oma keha üle. Tõuseb püsti varbseina juures. On paranenud tundlikkus ja tugevnenud lihaskond."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee