Elu

Whitesnake tõestas, et Saku Suurhallis saab välja keerata ülihea heli (12)

Margo Pajuste, 17. detsember 2008, 00:00
VANA HEA STATIIVITRIKK: David Coverdale’i firmamärk on hoogsad harjutused mikriständiga.  Mati Hiis
Vaid paar päeva varem samas hallis juubelit tähistanud Fixile jäi Whitesnake alla vähemalt ühe näitaja poolest: meie meestel täitus 40. tegutsemisaasta, Coverdale’il ja tema poistel vaid 30.

"Good To Be Bad" tuuri raames kevadest saati juba peaaegu terve maailma läbi ratsutanud Whitesnake ei näidanud laval mingeid väsimuse märke. Ning bändi liidril David Coverdale’il on turjal 57 eluaastat ja näiteks mõlemad kitarristid on 45 tuuris, kepsutati mööda lava kergel jalal.

Kontserdi avalöök "Best Years" on ühtlasi ka uue plaadi avalugu. Esimestest sekunditest peale võtsid kitarristid Reb Beach-Doug Aldrich, bassimees Uriah Duffy ja loomulikult Coverdale üksteise võidu neid eri-kuradi-coole rokimehe poose, mis aga üllataval kombel ei häirinudki.

Kitarristide duell andis Davidile puhkust

Lõppude lõpuks, kellel veel peaks olema rohkem õigust sellisele attitude’ile kui legendil. Järgnes massiivne "Fool For Your Loving" ja seda teadis publik juba peast.

Erinevalt paljudest suurema ja väiksema kaliibriga rokitähtedest, kes parimal juhul karjuvad "Hello, Tallinn!" ja "Aitäh!", armastab Coverdale publikuga suhelda. Suures osas koosneb tema naljade repertuaar küll tuuribussist tulnud rokimehe veidi allapoole vööd huumorist. Laulmise ajalgi leiab mees publikust kenamad näitsikud üles, kellele silma teha ja frivoolset puusanõksu või mikrofoniständi-vigurit näidata.

Enamasti mängivad suured staarid lisalugudega kokku umbes poolteist tundi, sellega on kontsertidel käijad juba harjunud. Whitesnake seevastu lajatas koos lisadega peaaegu kaks tundi täis, selle eest pöidlad püsti. Tõsi, ilmselt selleks, et Coverdale’i häälele puhkust anda, organiseeriti enam-vähem kontserdi keskel kahe esmaklassilise kitarristi, Doug Aldrichi ja Reb Beachi duell, mis oleks siiski võinud ka poole lühem olla.

Lisaks tuli maitsekas trummisoolo ja koguneski Davidile puhkust ehk 20 minutit. Peab nentima, et vanameistri vokaalile pole erinevalt paljudest teistest endiste aegade superstaaridest, kes Eestis käinud, mitte midagi ette heita.

Juhuslikku rahvast publikus ei kohanud

Kontserdi stiilipunktid lähevad muide trummar Chris Frazier’le, kes kogu oma superprofessionaalsuse juures näeb ikkagi välja kui tavaline turris juustega naabrimees.

Rahvast oli suurhallis üsna samas suurusjärgus kui päev varem peetud Fixi juubelil. Whitesnake’i ajal puudusid loomulikult istekohad parteris ning põrand oli asustatud üsna hõredalt. Igatahes oli liikuda üsna mugav, ei mingit trügimist. Nagu ka Fixi, oli Whitesnake’i vaatama tulnute seas juhuslikku rahvast väga vähe. Usun, et iga teine vastutulija oleks võinud peast ette vuristada Whitesnake’i diskograafia või siis vähemalt 1987. aasta legendaarse plaadi lugude järjekorra.

Muidugi teadsid kokkutulnud ka seda, et enne Whitesnake’i asutamist laulis Coverdale Deep Purple’is. Kes lisalugudeni viitsis oodata, sai oma Purple’i-doosi ka lõpuks kätte "Soldier of Fortune’i", "Burni" ja "Stormbringeri" näol.

Need tarkpead, kes alalõpmata Saku Suurhalli heli kiruvad ja väidavad, et sealt polegi võimalik normaalset saundi välja keerata, loodetavasti pettusid pühapäeval. Suurepärane üldheli ja Aldrichi vapustavalt hea kitarrisaund näitavad, et saab küll, kui on kaasas korralik tehnika ja oskajad mehed. Erinevalt paljudest teistest artistidest, kes Saku Suurhallis vähemalt ühe komponendiga sellest hea heli valemist alt läinud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee