Mõtisklusi küllusest: vana ja uus luksus (3) 

Võib koguni üsna kindlalt väita, et kõige rohkem on priisatud neil aegadel, mil näljahäda oli tavaline asi. Traditsioonilised ühiskonnad, mida viletsus üha ähvardas, hiilgasid oma pidude meeletu toredusega. Peamine ei olnud valitsejate haiglane eneseimetlus ja suurusehullustus, vaid esindluslikkuse vajadus. Kõige selgemini tuli liialdusekalduvus esile barokiajastu õukonnapidudel. Nende prassingute korraldamiseks kasutasid vürstid kõikmõeldavaid ettekäändeid - lapse ristseid, kellegi sünni-, nime- või surmapäeva, vastasega rahu sõlmimist või tema alistamist. Isegi Tema Kõrguse abiellumist tuli vähemalt sümboolses mõttes avalikult tähistada. Näiteks Saksa-Rooma riigi keisri, Ungari kuninga Leopold I pulmade puhul pidutseti Viinis tervelt aasta otsa.

Puritaanlik eksiarvamus on, et toretsemine pidi ainult valitsejate lõbujanu rahuldama. Pigem olid nad kohustatud, koguni sunnitud maailmale maksku mis maksab, kas või omaenda laostumise hinnaga suurejoonelist vaatemängu pakkuma. Kulude katmiseks tuli neil, nagu madalamast seisusest isandatelgi, teha võlgu, mis neid endid ja nende alamaid nõrkemiseni koormasid. Mis puutub lõbustusse, siis oli piduliste iga samm etiketinõuetega ette kindlaks määratud. Tohutu pingutus kurnas kõiki asjaosalisi.

Millist rolli etendas nendes priiskamisrituaalides rahvas ehk tänapäevaselt öeldes publik? Peale kulude kandmise oli tal ka õigus pidustusi pealt vaadata. Veel Haile Selassie aegses Etioopias võis iga viimane kerjus osaleda valitseja pidusöömingul. Keisripalee plangu taga jagati vaestele riigipea laualt ülejäänud toitu.

See absolutismiajast pärinev komme püsib senini ilusti hinges. Tänapäevalgi võtab rahvas trükiajakirjanduse ja televisiooni vahendusel osa nn. prominentide pidustustest. Ükspuha, kas on tegemist Viini ooperiballi, Oscari auhindade kätteandmise, mõne tippsportlase pulmade või monarhi matustega, ikka jälgib seda himukas rahvahulk massiteabevahendite lukuaugu kaudu.

Ka üldkasutatava luksuse soliidsemad vormid on seni säilinud. Kollektiivse rahakulutamise rõõmust ei anna tunnistust mitte ainult uued ooperiteatrid, kultuurikeskused ja muuseumid. Ka teadus rajab endale monumentaalseid ausambaid. Üks neist on käesoleval ajal Genfi lähedale ehitatav Large Hadron Collider - maa-alune kõrgtehnoloogiakatedraal, mille varjatud otstarbest selle osalisriikide maksumaksjatel vaevalt et aimu on. Keskuse ehitamis- ja sisustamiskulud ulatuvad väidetavalt nelja miljardi Saksa margani (32 miljardi Eesti kroonini -

.).

Isegi keskuse juhtkond kardab, et see maailmaime jõuab enne iganeda kui käegakatsutavat kasu tuua. Puhta turumajanduse teoloogidele peaks mainitud projekt samuti olema pinnuks silmas, nagu omal ajal Baieri kuninga Ludwig II fantaasialoss Neuschwanstein tema arveametnikele. Nemad põhjasid lossi "paranoiku priiskamiskihu haiglaseks sigitiseks". Nüüd muide teenib Neuschwanstein ainuüksi pääsmete müügist iga aasta kuus miljonit marka (48 miljonit Eesti krooni) - sama palju, kui kogu ehitis kunagi maksma läks.

Selle näite puhul ei vääri esiletõstmist arvud, küll aga poolehoid, mida avaldati meelehaigele kuningale toona ja avaldatakse nüüd, kuigi ta kõike rahvalikku eluaeg vihkas. Eks siit paista, et ülemäärane luksus ei tekita inimestes mingit iseeneslikku nördimust. Nõnda on ka tänapäeval. Iga aasta jõuludeks illumineeritakse Lääne linnades terveid tänavaid. Pariisis on kombeks juba novembris üles riputada pool miljonit hõõglampi. See ettevõtmine ei tundu kedagi häirivat, isegi mitte vaeste eestkostjaid. Siis, kui Mitterand käivitas oma vaaraolike mõõtmetega ehitusprogrammi, puhkes Banlieues molekulaarne kodusõda. Meie tsivilisatsiooni nn. valget elevanti aga kohtlevad töötud ja maksumaksjad hämmastava sallivuse ning leplikkusega.

Üldse ei pääse mööda tõdemusest, et harva on alamkihid avalikku pillamist hukka mõistnud. Seda on teinud hoopiski nende isehakanud kaitsjad - käremeelsed intellektuaalid, nagu Robespierre, Lenin, Mao Zedong või Pol Poth. Tähendab advokaadid, mõisnikupojad, sotsioloogid ja nii edasi, kes käsitasid askeesi vooruslikkuse tipuna ning olid valmis selle elluviimise nimel kasutama mis tahes terrorivahendeid. Vaeste, õigusetute ja alandatute seast tuleb kasinusejutlustajaid tikutulega otsida.

Süütul moel ilmneb see ka Saksamaa Liitvabariigi ajaloos. Meie riigi puberteedieas, majandusime esimestel aastatel, ei võtnud rahvas kuulda intellektuaalide hoiatusi külmkapi ja sõiduauto eest, mida tookord peeti veel luksuskaupadeks. Edaspidi kõnelesid kurtidele kõrvadele üliõpilasliikumise aktivistid, kelle eesmärk oli kaitsta inimesi tarbimisterrori eest. Ja kui Saksa Demokraatlik Vabariik läks vastu oma teenitud lõpule, pidid vooruslikud kirjanikud jahmunult nägema, kuidas miljonid inimesed osutusid korraga kaitsetuks külluse saatanliku kiusatuse ees, mis kehastus eksootilistes lõunamaa puuviljades.

Eeltoodu paneb arvama, et põlgus kõigi luksuse vormide - ka üsna tagasihoidlike - vastu tuleneb ennem selle kritiseerijate süümepiinadest ja enesehaletsusest kui nende inimeste salavihast, kes pole luksusest osa saanud.

Järelikult oleks justkui kõik korras - süümepiinad on alusetud, luksus rehabiliteeritud ja tema tulevik hiilgav? Säärane mõte võib tärgata ainult mõnel puupeal.

Sest kõrvuti kollektiivse luksusega on ammu läbi löönud demokraatlik, eraviisiline, argipäevane, kõigist kombetalitustest vaba vähenõudlik luksus, mida võib ka armetuks pidada. See sai võimalikuks tänu tõsiasjale, et "tööstuse areng on alamklassi heaolu tundmatuseni suurendanud". "Õel ja inimvaenulik kadedus" tema vastu jäägu meile kaugeks! Ka inetuid kuulujutte, mis uusrikkaid harilikult ümbritsevad, ei sobi meil levitada. Sest kõik, kes selles mängus kaasa teevad, on kunagi spekulantidena alustanud.

Majandusliku õitsengu aastail on eraviisiline luksus ootamatult ja fataalselt muutunud, ilma et tema vanad vaenlased oleksid seda õieti märganud. Ta on võitnud ja ühtlasi lakanud oma tavapärasel kujul olemast. Selle asemel täheldatakse entroopiat, mis viib äärmuste tasakaalustamise, üksluisuse ja mõtteloiduseni.

Kõigis varasemates ühiskondades olid pillamine ja küllus harvad erandid. Just asjaolule, et ta kõigi igapäevaelu reeglitega vastuollu sattus, võlgnes luksus oma sära ja mõjukuse.

"Luksus ei ole vaesuse, vaid labasuse vastand." Nende sõnadega avaldas Coco Chanel oma arvamuse tööstusharu kohta, mille rajajaid ta oli. Duty Free Shop ja Shopping Mall on luksuse surnukambrid. Nende puhul mõjub võikalt, et nad paljunevad nagu mõnes õudusfilmis. Ilmetu kauba tulvaga kaasneb üha väide, et tegelikult olevat see kaup midagi erakordset, ja lamedus trügib esiplaanile albi põhjendusega: nii peabki olema.

Pilku tagasi heites näeme, et luksusega on alati olnud esteetilises mõttes kahtlane lugu. Iga avalik toretsemine mõjub ülepakkumisena: liiga palju kulda, liiga palju sära, liiga palju dekoori, liiga palju pealetükkivust. Ainult tolm, paatina ja kulumus mahendavad paljude päranduseks saadud esemete kitšilähedust ning teevad maitselageduse heale maitsele talutavaks. Antikvariaatide ja stiilse mööbli poodide õuduskabinettides virutab maitselagedus külastajale lausa rusikaga näkku.

Kadunud on ka eraviisilise luksuse kade piiluja. Sealt, kus pole enam midagi uudistada, läheb päevavaras õlgu kehitades ära. Kindlasti ei ole juhus, et esmajoones sutenöörid, gangsterid ja narkoärimehed peavad vajalikuks ennast eksklusiivse rämpsuga ehtida. Kuskil mujal ei hinnata hilpude etikette, valmistajafirmade nimesilte kõrgemalt kui getos.

Kas eraviisilisel luksusel on veel üldse tulevikku? Mina loodan ja ühtlasi kardan, et on küll. Kui vastab tõele, et evolutsioonimehhanismi juurde kuulub püüd erineda ja pillamiskihu on vaistlik, siis ei kao luksus kunagi päriselt.

Järgneb