TEISTEST ÜLE: «Tüdrukul on võimed, selles pole kahtlustki,» ei kahtle Urmas E. Liiv Nastja võimetes. Foto: Kanal 2
Kaja Roomets 20. november 2008 00:00
"Pulli pidi selle saatesarjaga saama. Sai pulli ja meelelahutust sai ka. Inimesed mõtlesid kodudes nähtamatu maailma peale ja elasid võistlejatele tuliselt kaasa." Sensitiivide tuleproovi saatejuht Urmas E. Liiv lubas viimases saates, et toob päevavalgele kaadreid võttepäevadest, aga pihitooli kui sellist ei tule.

Dokumentaalfilmirežissöörina endale nime teinud Liiv loeb nõiasaate kohta käivaid artikleid ja vannub sündsuse piires. Saatejuhile ei mahu pähe finaalsaatele järgnenud tants ja tagaajamine, mis Nastja ümber käib: "Saate lõppedes istusime nende kõikidega sõbralikult koos, ei mingeid ütlemisi. Mis siis nüüd?"

Mõttetut mula olevat Liivi sõnul liiga palju. Tegelikult oli saates kõigil osalejatel lõbus, see oli šõu. Mäng, mis kohati ületas esialgsed plaanitud piirid. Varasemas elus nõiavärginduse asjus skeptiliselt häälestatud Liiv korrigeerib oma seniseid põhimõtteid, tunnistab mööndustega nähtamatu maailma eksistentsi ja selgeltnägemisvõimet, millega on õnnistatud väheseid inimlapsi.

Finaal oli puhas

Liivi ajab tigedaks praegune kiibitsemine, sest saadete ajal vastastikku kraaklemist ega tüngategemist polnud. Nastja favoriidiks tõusmist jälgiti kiivalt, kuid kerge nagin käis pigem Hannese ümber. Saatejuht peab Hannest heaks šõumeheks ja manipuleerijaks, kuigi tema tegelikud sensitiivivõimed olevat nullilähedased.

Saates osalenutest elukogenuim, pendlimees Veeliks, kurtis energia näppamist ja talle kraesse saadetud deemoneid. Ainus, kes igas olukorras rahulikuks jäi ning ülesande lahendamisele keskendus, oli Nastja.

"Rumal jutt, et Nastjale mängiti võit kätte! Tüdrukul on võimed, selles pole kahtlustki ja finaal oli jumala puhas," kinnitab Liiv. Finalistid olid kogu aeg eraldi ruumis. Tagantjärele oleks saatejuht tahtnud, et nende juures oleks viibinud ka žüriiliige – siis oleks selge olnud, et igasugunegi vihjevõimalus on sada protsenti välistatud. Inimeste siluetid, mis ukseklaasidelt peegeldudes kaamerasilma jäid ja ekraanilt vaadates võimalike vihjejagajaina näisid, olevat aga tegelikult olnud hoopis toitlustusfirma esindajad, kes vaikides karastusjooke laiali jagasid.

Urmas E. Liiv ei saa kadetsejatest aru: auhinnaraha polnud nii suur, et saate lõppedes oleks põhjust olnud kokkumängu kahtlustada. Liiv teab, et Nastja on rahva ringkaitses: "Oleks kahetsusväärne, kui Nastjale liiga tehtaks, ta on võitu väärt!"

Nastja kui telepaat oskab teiste inimeste mõtteid lugeda. Miks saatejuht sellel juhtuda lasi? Saatejuht peab talle esitatud süüdistust naeruväärseks. "Mis loll jutt see nüüd on?" küsib saatejuht pärast paari vandesõna. "Oskab inimene mõtteid lugeda, siis on see täpselt see, mis mahub saate formaati – just seda vaataja ootab. Kui mõtetelugemine on keelatud võte, mida ei oleks tohtinud kasutada, siis küsin vastu – millest nõiasaade oleks siis pidanud jutustama?"

Tõde püsib, vale vajub

Ühe legendi järgi suutnud Viktoria ainsana laevahukuülesandes ära öelda Urmas Alenderi nime, kuid see monteeritud saatest oskuslikult välja. "Vale!" teatab Liiv resoluutselt. Nad olevat selle üle Viktoriaga vaielnud, sest naine kujutas ette, et ütles hukkunud laulja nime, materjalides seda aga pole. "Viktoria oli sellest seltskonnast vaieldamatult üks suuremate võimetega tegelasi. Meedium. Ainult et ta ei osanud sellest mulast, mida rääkis, selekteerida õigeid asju. Analüüsivõimet polnud." Liivi sõnul just see Viktoriale saatuslikuks saanudki – suutmata millegi juurde püsima jääda, langes meedium saatest kiiresti välja.

Eluvõõrad looduslapsed

Pärast väikest pausi teatab Liiv võidurõõmsalt: "Okei, kui Viktoria või Maila nii väga tahavad oma nägemisvõimet tõestada, mis oleks saate käigus justkui välja lõigatud, palun – paneme musta materjali online’i üles! Ja räägime siis!" Urmas E. Liivi naer pole sel hetkel just väga sõbralik. Tegelikult monteeriti peaaegu kõiki võistlejaid nutikamaks. Kui kas või natukenegi õige vastuse suunas suust sooja õhku tuli, jäeti lõik ka saatesse.

Nii nagu miljonimängu puhul enamik kodus diivanil istudes kõikidele küsimustele vastust teadis, tundus ka nõidade tuleproovis, et mõne ülesande lahendamiseks ei olegi mingeid võimeid vaja. Kui Atonen seisab Salumäega kõrvuti, siis pole raske arvata, mis salapärases kastis peituda võiks.

"Haa!" ütleb saatejuht ja vihjab, et Eesti sensitiivid on eluvõõrad, nad ei tea uudistest ega Eesti tegelikust elust midagi. Elavad oma maailmas ja mullis. Üks selgeltnägija, nime jätab Liiv nimetama, ei tundnud Salumäed äragi. Atonen arvati küll poliitikuks, aga kullapaistet tema juures ei täheldatud.

Liivi sõnul olid selgeltnägijad Eesti avaliku elu tegelastest uskumatult vähe informeeritud. Nad ei osanud analüüsida ega seoseid tekitada. "Lõpuks siiski õppisid ära, et kui ekspert oli

Piakro, ju siis on ülesandeks midagi verist – laip või mõrv."

Liiv kirub endamisi, et ajast tuli alati puudu, nii ka lõpusaate puhul: "Mustades materjalides on enamik vaidluskohti olemas, kuid ka minul ei jää lõpusaates nende näitamiseks aega." Saatejuhil on materjal, kus Nastja avaldab kolmanda saate ajal siirast kahetsust, et tal pole osalejate seas ainsatki tõsiseltvõetavat konkurenti.

Saadetes sensitiividele pusimiseks antud ülesanded olid mitmetahulised, kuid mitte lahendamatud. Tihtipeale olid esimesed testijad eksperdid, keda võib võrrelda häälega rahva hulgast. Ülesandeid mõtles välja eraldi tiim. "Kui mina võtteplatsile jõudsin, oli ka mulle endale uudis, mida tänane ülesanne endas sisaldab," kinnitab Liiv.

Kas oli ka mõni ülesanne, mille puhul töökas sensitiivide kollektiiv näitas üles erakordset juhmust? Liiv ei mõtle kaua: "Kaksikute äraarvamine! Võistlejaid oli siis veel palju ja mitte ükski neist ei arvanud ära. Õed Ojasaared arvasid seevastu plaksuga ära, seal ei olnudki midagi mõelda." Kaksikud mehed olid küll erinevad, kuid Urmas E. Liivi arvates oleks ka iga teine inimene tänavalt suutnud õiged inimesed ära arvata.

Kõigest mäng

Nastjale tehti erandeid vaid neil juhtudel, kui saate võtteaeg langes kokku lapse toitmise aegadega. Ajalimiit ülesannete äraarvamiseks oli kõigile üks. "Aega anti pisut rohkem ainult Veeliksile – tegu on siiski vanema inimesega, see on mõistetav," ütleb saatejuht.

Nastja etteantud aega tavaliselt ära ei kasutanud: kui aega oli 15 minutit, jäi Urmas E. Liivi sõnul Nastjal viis minutit üle. Ainult inimest otsides kasutas ta maksimumaja ära. Liiv karjatab: "Jumal, kust küll sellised kahtlustused tulevad? No ma ei saa aru!"

Sensitiivide tuleproovi võttetiim oleks rahul, kui heatahtlikkust oleks meis kõigis natuke rohkem.

"Sellises saates, kus juba ette käivad parastavad jutud, et lähete ennast lolliks tegema, ei ole kerge esineda," on Urmas E. Liiv siiralt tänulik kõikidele saates osalenud selgeltnägijatele ja sensitiividele.

Kas Nastjal on ka tegelikult võimeid? "Täiesti kindlalt ütlen jaa. Seepärast, et ükskõik, kas jäävad küsimused ja kahtlused, me ei suuda seda kõike kontrollida, me ei hakka kriminaaljuurdlust läbi viima, aga Nastja on eriline tüdruk!"

Saatejuht ei saa üle ega ümber finaalist, mis õnnestunud täiega. See olnud tõeline tulevärk, kus Veeliks ja Nastja hakkasid kohe õigeid või väga lähedasi vastuseid andma. "See oli kordaminek, mida ei julgenud loota," kiidab Liiv. Ei tähendanud tavalisest suurem auditoorium, kaamerate tulevärk ega tavalisest keerulisemad ülesanded.

Saatejuhina on Urmas E. Liivi kahtlustatud Nastja eelistamises teistele. Ilus, noor ja andekas – selge pilt, kuhu väravasse mäng on suunatud. "Mul ei ole tänaseni Nastja telefoninumbrit, ma ei tea ka tema perekonnanime. Me ei ole kordagi saateväliselt suhelnud," naerab Liiv ja seekord üsna heatahtlikult.

Täna õhtul käivitab Urmas E. Liiv viimase selle hooaja nõidade tuleproovi. Lubab näidata kaadreid Nastja põrumisest, kui andekas selgeltnägija jänni jäi. Nagu öeldud, pihitooli ei tule, aga mõni tõehetk saab igal juhul selgemaks.