ÕNNETUSPAIK: Urmas Ott armastas öösiti autoga sõita ja merd vaadata. Kas ta ka tol saatuslikul aprilliööl just sel põhjusel Meriväljale sõitis, jääb aga igaveseks saladuseks. (Tairo Lutter)

Oli see röövkallaletung, mõne narkomaani rünnak, omavaheline arveteklaarimine, juhututtava vihahoog või midagi muud? Mis 1999. aasta 1. aprilli öösel Tallinnas Merivälja muuli juures peatunud üksikus Mercedeses ja selle juures ikkagi juhtus? Urmas Otiga seotud veretöö põhjus ja asjaolud on siiani mõistatus isegi asja uurinud tippkriminalistidele.

1. aprillil 1999 marssis Tallinna Mustamäe haigla rindkerekirurgia osakonna ühte palatisse kaks meest – Tallinna kriminaalpolitseinike pealik ja uurija. Patsient, kelle voodi juurde pagunikandjad tol sombusel kevadhommikul kiirustasid, oli külaliste tulekust hämmeldunud ja häiritud.

Toona 43aastane Urmas Ott lamas voodis, haiglaürp rinna eest lahti. Tema rinnal ja näol olid verised vermed.

Too ammune kevad polnud teletähele just meelakkumine – käimas oli juba aasta otsa väldanud kohtuprotsess kirjamees Olev Remsuga. Küll aga võisid Oti hingele palsamina mõjuda menukad vestlussaated, mis igal teisipäeval Venemaa TV ekraanil tohutut publikuhulka köitsid.

Otti oleks nagu küüneviiliga kriibitud

Tallinna kriminaalpolitseid toona juhtinud Mati Erik mäletab seda ammust aprillipäeva siiani hästi.

"Meile laekus selliste juhtumite kohta igapäevane info otse haiglast. Kriminaalpolitsei ülemkomissarina käisin sestap ühe uurijaga haiglas Otiga vestlemas, kuigi mees ise politsei poole ju ei pöördunudki."

Sellest ka Oti suur üllatus.

"Ta ütles, et tahab puhata. Kuid tunnistas, et selline juhtum südaöö paiku tõesti oli – keegi nooruk sisenenud tema autosse ja kukkunud noaga vehkima. Rünnakuhetkel istunud Ott autos," meenutab Erik.

Ott olnud miskipärast nii tõrges, et ei öelnud võimukandjaile isegi seda, kus täpselt tema mersu tol ööl muuli juures parkis.

"Kammiti Merivälja tee serv kuni muulini läbi. Oti ütluste põhjal oleks võimalik olnud täpne ründekoht välja selgitada, aga kuna ta seda ei öelnud, on täpne koht tänini selgusetu. Eks ta oli šokis ka veel ja ehk sestap polnud suhtlemisaldis. Leppisime kokku, et Ott mõtleb järele, ja kui soovib avaldust esitada, võtab ise politseiga ühendust."

Avaldus aga jäigi tulemata.

"Oti haiglas antud tunnistus ründaja suhtes oli üsna ebamäärane ja pelgalt selle vähese info põhjal poleks me suutnud võimalikku kahtlusalust tuvastada. Ma ei saa öelda, et kannatanu oleks keeldunud info jagamisest, kuid ega ta rääkinud ka täpsemalt," meenutab Erik.

Ott polevat isegi öelnud, miks ta ei taha, et politsei veretööd uuriks.

Ehkki ajalehed kirjutasid toona Oti pussitamisest, ei rünnatud teda Eriku kinnitusel mitte suure noa ega pussiga.

"Siis oleks haavad sügavamad olnud. Minu mäletamist mööda ta väitis, et teda löödi mingi terava esemega. Oti haavad olid pigem sellised kriibitud, nagu oleks teda surgitud naela, küüneviili või millegi säärasega."

Kas teile tundus veider, et Ott veretöö toimepanija tabamist ei tahtnud?

"Ma ei oska öelda, kus siin tõde oli. Ju ta siis mingil põhjusel uurimist ei soovinud. Lähemalt ma seda kommenteerida ei oska. Ta rääkis ainult, et istus autos, kui mingi võõras noormees roninud autosse, nende vahel toimunud mingi vestlus ja siis läinud nooruk talle noaga kallale."

Miks?

"Seda Ott ei avaldanudki täpselt. Ja ta ei tahtnudki, et seda lähemalt uuritaks. Võtsime ka arstide arvamuse. Kuna tegu oli kergemate kehavigastustega ja toona kehtis veel kriminaalkoodeks, mis nägi ette, et selliste vigastuste tekitamise paragrahv on erasüüdistusmenetluses, siis sinnapaika see lõpuks jäigi."

Looga tegelnud toona lausa 5–6 politseinikku, kelle seas olid ka isikuvastaste kuritegude talituse ametnikud, kes Pirita kandi eest vastutasid. Ning uurijail tekkisid õige pea kahtlusalused.

"Paar päeva juhtumiga ikkagi tegeldi, sest see oli ju ka avalikkuse tähelepanu all. Kontrolliti eri versioone. Üks neist oli tõesti, et ründaja võis olla mõni Viimsi kandi narkomaan. Segane lugu! See oli ses mõttes erakordne juhtum, et avaliku elu tegelasi niimoodi tihti ei rünnatud. Ohvri vastuseisust uurimisele rääkimata. Politseimajas räägiti juhtunust palju."

Kas uurimise luhtumine jäi teil hinge kriipima?

"Muidugi! Oleks olnud ju võimalik see pätt kätte saada. Aga seadus oli toona selline – avaldust ei laekunud ja..."

Kas oleksite Oti ründaja kätte saanud?

"Merivälja tee, sel kellaajal... Tol ajal oli seal muidugi väga vähe turvakaameraid,

aga mingil määral oleks ikka

olnud võimalik inimeste liikumist kindlaks teha. Ja versioon narkomaani kohta... See jäigi õhku. Loomulikult käidi ka sündmuskohal ja otsiti jälgi. Kuid mitte midagi ei leitud."

Telestaari ründas öösel tema tuttav?

Politseil tekkis Oti tõrksuse peale igasuguseid mõtteid – äkki klaaris telemees tol ööl mere ääres mingeid võlgu või suhteid või oli ründaja mõni tema tuttav?

Tallinna politseiprefektuuri juhtis 1999 Helmut Paabo – Oti koolivend. Kuigi suur ülemus väikese veretööga isiklikult ei tegelnud, kanti talle asjast loomulikult täpselt ette.

"Vigastused olid tal tõesti pindmised ja mitte eluohtlikud," mäletab Paabo. "Kõige rohkem sai Otil kannatada vist silmalaug."

Ka Paabo nimetab juhtunut kummaliseks. Mis asja telestaar öösel mere ääres ajas, ei saanudki toona keegi sotti.

Miks Ott uurimise vastu oli?

Paabo ei taha oletada. "Siis oli teisigi kummalisi lugusid. Talvel sai ju peksa Peeter Olesk. Mäletan, et tema käis pärast ka otse minu kabinetis. Võimalik, et Ott käis pärast juhtunut samuti korra prefektuuris, kuid ma ei või pead anda."

Kuna uurimine katkes enne, kui õieti alatagi jõudis, on toimik arhiiviriiulil kõhnake. Kuid sealgi leiduva teabe jätab politsei delikaatselt enda teada. Nimelt leiduvat toimikus Oti isikuandmeid, millega tutvumiseks on enne vaja tema sugulaste nõusolekut.

5. aprillil 1999 lahkus Ott haiglast. Saatuse irooniana sai temast endast juba mais kriminaalkurjategija – Remsu au ja väärikuse teotamise eest.

Jaga artiklit

2 kommentaari

P
pagan  /   15:23, 20. veebr 2018
Remsu pussitas küüneviiliga Urmas Otti ja pärast keeras Ott talle tagasi. Mis seal veel müstilist on?
I
imegeee  /   00:57, 27. jaan 2018
aidsiga nakatamine on ka karistatav tapmise ga

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis