Elu

Uriah Heep käis vanu fänne üles äratamas (3)

Jaanus Kulli, 3. november 2008, 00:00
kas on ikka õige heep: Uriah Heepi koosseis on pea tervenisti vahetunud, mille tõttu paljud ansambli endised fännid ütlevad, et Heep’i pole enam olemas. Teised seda jälle ei jaga ning käisid oma iidoleid ka reedel Rock Cafés kuulamas. Ega pidanud pettuma.  Arno Saar
Mitte kunagi varem pole Uriah Heep (kes andis siin vist kuuenda kui mitte seitsmenda kontserdi) esinenud Eestis nii väiksearvulise publiku ees kui reede õhtul Rock Cafés, kuhu oleks võinud mahtuda kaks korda niipalju rahvast.

Ometi ei lasknud end sellest heidutada ei rokilegend ega need keskmiselt üle keskea küündivad rokkarid, kes võisid nüüd järjekorras seismata muusika kõrvale õlut nautida. Kultuslooga "Lady in Black" kontserdi lõpetanud Heep tõestas taas, et kunagisest staadionibändist klubimuusikuteks taandumine ei tähenda hinnaalandust iseendale ning tuuritatakse muusikategemise, mitte raha pärast.

Seekord saabus Heep Tallinna tutvustama viimast, suvel ilmunud 21. albumit "Wake The Sleeper" ("Ärata magaja/unimüts"), mis on kriitikute poolt leidnud tunduvalt suuremat tähelepanu ja soosivamat suhtumist, kui näiteks viimane kümne aasta eest ilmunud album.

Bänd plaadi nime väärt

Legendist ehk algkoosseisust on nüüd laval vaid Mick Box, kuid kõlavärv on jätkuvalt heepilik ning latti alla ei lasta. 2007. aastal trummar Lee Kerslake’i välja vahetanud Russell Gilbrooki kaks basstrummi (neil mõlemal ilutses viimase plaadi kujundus) tegid ehk kohati liigagi kõva mürtsu – põmm! põmm! põmm! oleks keegi nagu nahkkindaga sulle vastu rinda löönud. Tõepoolest, bänd on oma viimase plaadi nime väärt.

Ligi kahetunnise kontserdi ajal ei antud armu ei endale ega publikule, keda laulja Bernie Shaw pidevalt üles kütta püüdis. Eks eestlasega ole ikka nii, et need, kes on rohkem õllekruusi vaadanud, püüavad piiri lava ja enda vahel kaotada ning peavad siis taluma nende pahaseid pilke, kes tulnud oma iidolit kuulama. Tegelikult jagus ruumi nii ühtedele kui ka teistele ning mida kurja pensionieelsest publikust ikka oodata.

Samas on kuulajate hulgas palju kenasid pikajuukselisi kaunitare, kes oma Heepi-pisiku saanud külge arvatavasti kodust, kui isa veel lintmakki keerutas.

Mick Boxi meditatsioon

"Sunrise’i" kõlama hakates jorutab keegi lõbusas meeleolus noorsand "July Morningut" laulda, kuid ei lase ka eksitusest aru saades ennast heidutada. Muidugi, head lood mõlemad...

Kuigi kontserdi esimesed lood on uuelt paadilt ega paku palju äratundmisrõõmu, ei ole Mick Box ega ka laulja Bernie Shaw publiku kiitmisega kitsi, tõstes iga loo lõppedes pöidla taeva poole.

Ansambli kahest lavatehnikust (need, kes kontserdi ajal varukitarre häälde seavad ja juhtmeid võimenduse taha tagasi pistavad) üks näeb välja kui ülekaaluline Felix Pappalardi ja teine kui filmikriitik Lauri Kärk. Igatahes Pappalardi moodi kidratehnikul on käed kogu aeg tööd täis, sest Boxi kitarr tahab pärast iga teist lugu vahetamist. Kuigi Box ise samapalju kui kitarri tinistab, keelte kohal kätega mediteerib.

Põhikontserdi lõpetab "July Morning" ning lisalooks on ansamblile tavapäraselt "Lady in Black". Sellega tõmmatakse ka kõige ontlikumad publiku hulgast käima, sest refrääni "Ah-ah-ah" on nende detsibellide keskel igaüks võimeline kuuldavale tooma.

Mick Box (kitarr ja vokaal), Phil Lanzon (klahvpillid ja vokaal), Russell Gilbrook (trummid ja vokaal), Trevor Bolder (bass ja vokaal) ning laulja Bernie Shaw, kes lausa tilgub higist, võtavad üksteisel kaela ümbert kinni, kummarduvad maani, tänavad tänulikku publikut, annavad paarile esireas kügelevale fännile käeplaksu ja mõne autogrammi ning läinud nad ongi. Et arvatavasti aasta-paari pärast tagasi tulla.

Igatahes niipea ei kavatse 40 aastat laval püsinud Uriah Heep pilli põõsasse visata.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee