Kommentaar

Kuidas kaitsta tavalist inimest kriminaalsaates?  (5)

Urmo Soonvald , 1. november 2008, 00:00
VALVUR: Viljar Peep ja ta meeskond jälgivad, et meie andmed valesse kohta ja valede inimeste silme ette ei satuks. Samas saavad inimesed ka ise oma privaatsuse kaitseks palju ära teha, aga selleks peab oma õigusi tundma õppima.  Tairo Lutter
Andmekaitseinspektsiooni peadirektor Viljar Peep ei näe Eestis probleeme avaliku elu tegelaste meedias käsitlemisega, pigem on murekohaks tavaliste inimeste näitamine krimisaadetes.

Kui hästi on Eestis kaitstud (delikaatsed) isikuandmed?

Nii ja naa. See on nagu küsimus politseile, kas kuritegevus on võimalik viia nullini.

Andmete kaitsmine, delikaatsete andmete avaldamine ja mõiste nagu «avaliku elu tegelane» on palju hallim tsoon kui politsei konkreetne töö.

Meie põhifunktsioonid on teatud määral vastuolus – isikuandmete kaitse ja teabe avalikkus ehk riigi- ja omavalitsuste läbipaistvus. Isikuandmete kaitsel on põhirõhk sellel, kuidas töötatakse andmebaasidega avalikus ja ärisektoris. Akuutseid probleeme pole, hoolimata, et Euroopa mõistes on andmete maht kõrge ja andmete ühildatavus on suur.

Tavalise inglase õudusunenägu on rahvuslik andmebaas, kus kogu info omavahel seotud. Eestis on kõigil isikukood ja tänu sellele saab panna erinevatest andmebaasidest kokku iga inimese tausta. See pole probleem seni, kui see on kontrollitav. See ongi meie üks põhifunktsioon.

Põhjamaade inimsõbralik elukorraldus

Kui palju te ise andmete väärkasutamist otsite? Kui palju tuleb kaebusi?

Üle poole töömahust tuleb ise sisse. Kas kaebused või infosüsteemide kasutuselevõtu kooskõlastused ja delikaatsete isikuandemete töötlemise registreerimine. See töö tuleb ise meie konveierile. Teise poole peaksime tegema oma algatusel – aga, jah, seal tahaks rohkemat.

Üks suurimaid kitsaskohti on rahvastiku andmete töötlemine. Rahvastik on suveräänse võimu ja territooriumi kõrval üks kolmest riigi põhikomponendist. Siin on olukord karikatuurne. Meil on siseministeerium, kus on rahvastikuregister, mis asub regionaalministri blokis. Selle kõrval on siseministeeriumis veel siseministri blokk, kuhu kuulub kodakondsus- ja migratsiooniamet. Ja kujutage ette – need andmebaasid pole omavahel seotud ega kattu ka sisuliselt. Seega peab üks ministeerium kahte dubleerivat andmebaasi…

Kui kolite Põhjamaades ühest kohast teise, siis teil piisab ühest kõnest ja mitte ainult avalik sektor, vaid ka erasektori partnerid saavad aadressi muutumisest teada. Lehed tulevad uuele aadressile, pank saab teada uuest elukohast jne. Meil tuleb nii era- kui ka avalik sektor ükshaaval läbi helistada.

Kohapealsed rahvastiku andmete töötlejad on omavalitsused. Nad on perekonnaseisuametid, nende kaudu käib elu-

koha muutmine jne. Aga seal on ka sotsiaalhoolekandeasutused ehk teave, kes on abivajaja,

kes saab toetusi või vajab toetusi. Ainult viiendik omavalitsustest on end arvele võtnud kui

delikaatsete isikuandmete töötleja.

Sellised lohakused võimaldavad Liis Haaveli taolistel andmeid leida?

Just.

Pangatöötajad ei saa suvalisi kontosid vaadata, vastasel korral tuleb karistus. Kas samasugust süsteemi võiks kasutada ka omavalitsused: kui keegi vaatab temasse mittepuutuvaid andmeid, siis peaks järgnema karistus?

Kui mõne tuntud inimesega juhtub midagi ja ta jõuab avalikkuse tähelepanu alla, siis siseministeeriumi vastav osakond kontrollib, kes päris isiku andmeid ning tahab selgitusi. Kui see süsteem tööle hakkas, on väärkasutamiste arv langenud. Alati aitab, kui andmete vaataja teab, et tal on oht vahele jääda.

Ei ole netipolitsei

Milliseid kaebusi teile esitatakse?

Enamik kaebusi tuleb avaliku teabe seaduse pinnalt. Ajakirjanikud ja äriettevõtted kaebavad, et ei pääse info juurde. Sageli arvatakse, et oleme netipolitsei, kes kohe sekkub ja laseb midagi maha võtta.

Ennetavat tegevust jõuame teha, kui küsimus on avaliku või erasektori isikuandmete baasides. Seal peame riske ette nägema ja reageerima.

Inimeste vajadus end meedias kajastada või mitte on väga erinev. Kes tahab olla teise liiga staar, saab olla. Mõni on väga allergiline privaatsfääri tungimise suhtes. Isikuandmete kaitse seadus annab õiguse nõuda avalikustamise lõpetamist, välja arvatud, kui see on kantud ajakirjanduse õigusest käsitleda asju ülekaaluka avaliku huvi puhul või kui mingi haldusorgan avaldab nime vastavalt seadusele. Paberilt on nime raske kustutada. Jutt on netist ja juhul, kui see on hallatav Eestist.

Inimesel on õigus nõuda oma nime kustutamist ja võtta ka esialgselt lubaduselt nõusolek tagasi. Kui seda ei õnnestu saavutada, võib jännata kohtuga või pöörduda meie poole. Kui keegi pannakse tagaselja geilehekülgedele või litsid.com, siis peame ka nendega tegelema.

Mis seis on kooliõpilaste nimekirjade ja avalike õnnitlustega? Kas tõesti kavatsetakse õnnitlemine keelata?

Sünnipäevaõnnitluste puhul oli tegu meie asutuse halva kommunikatsiooniga. Kinnitan pühalikult, et me pole iialgi ja mitte kuskil avaldanud arvamust, et õnnitlusi ei tohi avaldada.

Koolide lugu on natuke keerulisem. Kui vaatame lõpetajaid ja veel õpilasi, on olukord erinev. Vilistlaste avaldamine on ilus tava, suurendab kogukonnatunnet jne. Lähedastele omab see ka selget uudisväärtust. Tagantjärele nõusoleku võtmine oleks natuke naljakas. Õpilaste suhtes on kaebused jõudnud ka meieni, et vanemad turvalisuse või muul põhjustel ei taha nimede avaldamist kooli veebilehel. Nimede mahavõtmisega pole kunagi olnud probleeme.

Edaspidi peab vaatama, millises vormis oleks veebis avalikustamine mõistlik. Kas panna andmed guugeldavasse ossa või sinna, kust otsingumootorid andmeid ei leia.

Kui tihti vanemad paluvad laste nime kooli koduküljelt maha võtta?

Mul pole siin majas pikka ajaloolist mälu, aga neid ikka on.

Aga nimekirjad on ka spordiklubidel, huvialaringidel, lisaks avaldatakse lehtedes jooksuprotokolle jne. Ka

seda saab piirata vaid inimene ise?

Seadus lubab nõuda oma avalikustamise lõpetamist. Põhjendama ei pea. Põhjus võib olla mõistlik või naljakas, aga neid peab kuulama.

Aga mida saab inimene teha, kui ta avastab oma nime mõne supermarketi klientide vahel toimunud loosimise võitjate seast ja see ilmub ajalehes?

Paberi puhul on raske teha hiljem tuleriita. Aga korraldajad on tavaliselt piisavalt teadlikud. Klient peab arvestama ettevõtte üldtingimustega. Üks asi on loosimine ja võitjad, kes avaldatakse. Halvem on see, kui info liigub kolmandatesse kätesse, kes tegelevad turu-

uuringute või otsepostitusega. Ka seal on inimesel õigus nõuda oma nime kustutamist.

Lähtuge tervest mõistusest!

Kuidas suhtuda pankade ja kindlustusseltside omavahelisse infovahetusse, kus räägitakse valdavalt probleemsetest klientidest?

Selleks on vaja isiku nõusolekut ja see antakse arvet avades või laenu võttes. Infot võib edastada nii kontserni sees kui ka Krediidiinfole. Sel aastal on tulnud muudatus, et 15 aastat tagasi mobiiliarve maksmisel tekkinud hilinemine ei tohi olla terve elu inimese usaldusväärsuse ja maksujõulisuse näitaja.

Ehk lepingutes peab jälgima ka väikest kirja?

Täpselt nii. Uuring näitab, et nii vana kui ka uue Euroopa kodanikud ei tea eriti oma õigusi.

Kas inimesed võiks aktiivsemalt nõuda oma andmete kustutamist?

Jah, eriti, kui midagi on tehtud tagaselja. Mäletan hiljutist kaasust, kus ühel võistlusel osalemine ja SMS-laenukontori kliendiks saamine olid omavahel seotud – inimesed sattusid laenukontori andmebaasi.

Kes on avaliku elu tegelane? Kuidas tõmmata inimesi lahterdades piir?

Mulle meenub üks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend, millele on ka õiguskantsler viidanud. Kui tegemist on avaliku võimu teostajaga, kes võib mõjutada poliitikat, äri ja ühiskondlikke valikuid, siis ta tegevus on avalik. Kui räägime üldistest eetilistest mõistetest, et avalik huvi kaalub üles inimese eraellu tungimise, siis sel juhul tuleb lähtuda tervest mõistusest.

Inimesed on ju erinevad!

Tervest mõistusest lähtumine peaks tagama, et tervest mõistusest peetakse kinni. Hüpoteetiline näide: kui inimene avab võimuesindajana teed, silda või kooli, siis sellisena näitab ta end avalikkusele. Kui ta metsas seeni korjab, siis ta ei ole avalikus rollis. Ka tema pereliikmed ei puutu tema igapäevatöösse. Kas pereliikmete kasutamine annab ühiskonnale teadmist, mille üle avalikku debatti pidada?

Kui võtta tänased (neljapäev – U. S.) Eesti lehed, siis kui palju ilmumata jääks?

Me ei jälgi lehti sellisel kujul. Kui inimene osaleb tõsielusarjades, siis kui palju afektiseisundis inimest kajastada – seal aeg-ajalt esineb probleeme, kuid olukord on muutunud paremaks.

Kui hästi Peeter Võsa oma saates kaitseb inimeste delikaatseid andmeid?

Jah, noh… Kõikide saadete köögipool pole meile tuttav.

Hiljuti ilmus Linnalehes teie lause: «Meedia elu muutub lähiajal raskemaks.»

Tegemist on linnalegendiga. Õiguskantsler soovis, et me töötaks välja reeglid, kuidas avaliku elu tegelast ja avalikku huvi defineerida, kui inimene avalikku rolli ei kanna. Meie siin karjuvat probleemi ei näe. Pigem on probleeme tavaliste inimeste krimisaadetes kajastamises. Eestis kehtib ajakirjanike eetikakoodeks, mida valdavalt ka järgitakse.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee