Eesti uudised

"Teletutvus" vormis Urmas Otist (üleliidulise) staari (36)

Urmas Vahe, 25. oktoober 2008, 00:00
NII LUUAKSE «TELETUTVUST»: Vene komöödia juba väsinud suurkuju Arkadi Raikin juhendab noort Urmas Otti, kuidas saadet tegema peaks. Suurte silmadega jälgib gigantide heitlust režissööri nooruke assistent Gerda Kordemets. Foto: ERR
Neil päevil lahkub kitsas pereringis meie hulgast lõplikult üks vähestest eestlastest, keda võib nimetada tõeliseks staariks. Urmas Ott sai legendiks juba eluajal ja jääb selleks igavesti. Võimsa panuse tema karjääri andis saatesari, mis tõstis tegija tavalisest telediktorist tähtede sekka – see oli "Teletutvus", mis ekraanile ilmudes naelutas telerite ette kuuendiku planeedist.

Urmas Oti tegemistest pole lihtne pilti kokku panna. Paljud tema kaastöölised on samuti manalateed läinud, nii mõnigi elu ja tervise juures olija aga väldib avalikku meenutamist austusest kunagise tiimipealiku vastu. Kui alluval oli alles kujunemisaeg, töötas tema ülemus Ott juba täistuuridel.

Mõnel teisel on paarikümne aasta tagune aeg jälle meeles üsna mõraselt.

Õnneks on olemas ka üks kestvam mäluvärskendaja – Oti enda kogutud intervjuud, mis pealkirjastatud võõrsõnaga "Playback".

Ja täiesti juhuslikult sattus appi kolmapäevaõhtune telekapuldiklõps, mis tõi ekraanile Pervõi Kanali ja... Oti mälestussaate! Kõiki saatekülalisi ei juhtunud kahjuks nägema, aga head mitutkümmend küll. Eestist näiteks Eve Kivi, Voldemar Lindströmi, Eduard Tomanit ja vist mõnda veel. Aga ülejäänud külalised, kes Oti ristküsitlusest läbi käinud, võtavad praegugi suu lahti mitte ainult venelastel, vaid poolel maailmal.

Sääraseid saateid tuleb muide veel. Sest praegugi filmib-lindistab Tallinnas mitu Moskva tele- ja filmibrigaadi. Sest Ott on võõrsil kuulsamgi kui kodumaal.

Sekundaseriaalist tippmenukiks

Kui Ott 1986. aastal NSV Liidu ülikuulsa näitlejanna Ljudmila Gurtšenkoga toda "Teletutvuse" sarja alustas, ei julgenud ta isegi mõelda, et sellest saab tõeline menuk.

Ta tegi seda pelgalt enda ja ETV riisikol ja peamiselt eesti vaataja jaoks. Tagantjärele ongi sestap raske mõista, miks NSV Liidu superstaarid üldse soostusid Oti intervjuusaatesse minema, sest vaatajaid oli ju sel parimalgi juhul tühine 1,5 miljonit.

"Teletutvus" pääses vaid jaoti Kesktelevisiooni saatekavva ja siiski selle vähemmenukasse teise programmi, kus seisid aukohal näite- ja kunstiinimesed. Suur muutus saabus alles aasta hiljem.

""Teletutvuse" algusaastad olid, nagu nokiks kana üksikuid teri," nendib saate operaator

Aare Varik. "Tehnikaga oli, nagu oli. Mõnikord võtsime selle kaasa Eestist, teinekord saime midagi ka Moskvast. Iga sõit uue "uluki" järele käis eraldi. Polnud sugugi sedasi, et raudteejaamas – enamasti sõitsime Moskvasse rongi, mitte lennukiga – oleks meid oodanud riburada kõik Venemaa kuulsused ja oleksime saanud korraga üles võtta poole aasta saated."

20. eluaastais Varikule sai "Teletutvusest" kiiresti liinitöö.

"Teinekord teadsin, kelle juurde sõidame, vahel aga mitte sedagi. Kes neid lõputuid näitlejahorde ikka meelde jätta suudab. Ott oli elu minu jaoks võimalikult lihtsaks teinud. Küsitletav tuli paigutada sisseharjutatud diivaninurka – enamik Moskva-intervjuusid tegime Eesti saatkonna fuajees, mille seinal rippunud pannoo tegi asja kuidagi pühalikuks, aga mittemidagiütlevaks. Õige võttenurk sisse, ja tuld! Oligi praktiliselt kogu töö. Ott muidugi nokkis traditsiooniliselt, et ega ma täna kindlasti seda õiget nurka üles leia. Teine tema legendaarne jutt oli selline: pärast põhjalikku taustatööd teatas ta rongis, et üht küsimust ta juba teab ning eks pärast ole näha, mis edasi saab..."

Kõik muutus täielikult, kui "Teletutvus" sai 1987. aasta oktoobrist KTVs magusaima eetriaja. Siis murdusid müürid ja avanesid väravad.

Tõsi, mõni ohumärk jäi ikka. Ott ja tema brigaad polnud siiski veel Moskva sellises eliitseltskonnas, kel oleks olnud küllaga vingeid tutvusi-sidemeid, milleta ei aetud Venemaal ainsatki asja. Otil polnud isegi võimalike "ohvrite" telefoninumbreid, vaid ta koukis neid kusagilt kõverat teed pidi.

"Kui ma õigesti mäletan, pidi mõnda kangelast masseerima ikka väga palju. Näiteks legendaarse hokiväravavahi Vladislav Tretjaki ja maailmakuulsa filmitähe Innokenti Smoktunovski ärarääkimiseks kulus kuid. Kasparovit tuli moosida koguni aastaid. Ning lõpuks see ei õnnestunudki. Enamik aga sulas kohe, kui telefonis Oti häält kuulis."

Kas Ott oli ülbur või geenius?

Kui mõni kuulsus oli lihtsalt uhke, siis osa staaridest pelgas Otti ja tema teravaid küsimusi ilmselt segase aja pärast. Glasnost oli just lõppemas ja inimesed hirmusegases hämmelduses – keegi ei teadnud täpselt, mis on õige, mis vale, ja samal ajal lainetasid Oti küsimused lõdvalt üle saateteemapiiri ebameeldiva torkimiseni välja.

Kahtlemata jääb enamik inimesi Otti mäletama üsna kõrgi olemisega saatejuhina. Eriti lehemehed, keda Ott küsimust ära kuulamatagi pikalt saata tavatses.

"Teletutvust" tehes Otiga hulga aastaid Moskva, Leningradi ja Thbilisi vahet pendeldanud Varik aga šefi ülbitsemist ei mäletagi.

Kõige eredamalt on mul meeles külaskäik Thbilisisse tennisetäht Metreveli suvilasse, kus peremees oli küpsetanud terve seljatäie šašlõkki – ta oli selleski asjas oivaline meister. Ja ka kõige ebameeldivam seik on pärit sealtsamast. Kas oli viga videokassettides või mingis statiivis – igal juhul oli lindistuse lõppedes selge, et kogu materjali (või vähemalt suurema osa sellest) peab uuesti üles võtma. Mäletan selgesti, kui häbi oli minul, kui häbi oli Otil. Kõigil oli häbi."

Veel mäletab Varik Oti omapärast tööstiili.

"Kuidas selline asi tavaliselt käib? Kõigepealt kohtutakse intervjueeritavaga, tehakse sissejuhatav intervjuu ja küsija püüab aru saada, mida külalise käest üldse küsida tasub. Ott ei teinud seda kunagi! Küsitletavat kohtas ta tavaliselt esmakordselt siis, kui kaamera juba käima pandi. Kogu eeltöö oli tal tehtud kodus omapäi. Ta töötas alati tausta uurides ülima põhjalikkusega ja sai teada pisimaidki detaile, millega ta tihtipeale intervjueeritava lausa õhku ahmima pani. Enne saadet oli ta aga alati kaunikesti närviline," väidab kaameramees.

"Miks mina omal ajal Oti punti üldse sattusin, jääb mulle arusaamatuks arvatavasti elu lõpuni. Urmas olevat alati kaljukindlalt nõudnud, et tahab just Aaret. Ju me siis parajalt kokku kasvasime ja mingi arvestatava tiimi moodustasime. Vahest olime – sama käib ka saate kadunud režissööri Jaan Pihlaku kohta – sarnased sellegi poolest, et olime temaga võrdsed lõuapoolikud. Aga sõbraks me ei saanudki. Elasime selleks liiga erinevas maailmas.

Tiimipealikuna oli ta väga mõnus mees ega kippunud kunagi oma tahet peale sundima. Igaüks pidi oma töö tegema korralikult. Näiteks kaamerameest ei tulnud ta kunagi õpetama. Mida olin paika pannud, see nii ka jäi."

Ka ekstelenägu ja nüüdne meediaanalüütik Raul Rebane, kes troonis teletaevas Otiga umbes samal ajal, kinnitab Variku sõnu: Ott oli täitsamees ja jäi selliseks lõpuni.

"Oti "Teletutvuse" ja tema kõigi järgnenud intervjuusaadete saladus oli see, et ta luges kaugelt rohkem, kui ekraanil rääkis. Ta oli üks neist ajakirjanikest, kel jäi midagi ka tagataskusse. Oti kodutöö mudeli – kui ta selle omal ajal avaldanud oleks – peaks praegu tegema nii žurnalistikatudengitele kui ka juba töötavaile pressiinimestele kohustuslikuks. Tema saated näisid kerged ja nauditavad seetõttu, et nende taga oli meeletu, isegi üliinimlik töö. See koosnes nagu kahest osast – üldisest ja pidevast kursisolekust maailma asjadega ehk eruditsioonist ning huvist intervjueeritava vastu. Tema küsimused polnud kunagi juhuslikud. Pigem oli see pidev jada detailidest, mida lihtsalt polnud võimalik saate ajal välja mõelda. Tema töömetoodika oli oma ajast niivõrd ees – terves NSV Liidus ei tegutsenud selliselt mitte keegi. Tema oligi see, kes lõi telestaari formaadi terve Nõukogude Liidu jaoks."

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee