Laps suri ilmavalgust nägemata  

Laps suri sünnitusel. Sünnitus oli pikk ja raske, arstid ning ämmaemandad olid pingsas tegevuses neli päeva. Lõpuks saadi laps talle hauaks muutunud üsast siiski kätte. Ema, kelle vigastused olid väga suured, jäeti üksinda palatisse, küsiti vaid korra, kas ta süüa tahab.

Kuidas käituda sünnitusel lapse kaotanud emaga? Kuidas ja kes saaks teda aidata? Ja kas üldse saab aidata?

Selgitab Tallinna Kriisiabikeskuse psühholoog Tiiu Meres.

Veel mõni aeg tagasi põhjustas iga lapse surm meedikute hulgas paanika, sest kõik hakkasid tingimata süüdlast otsima. Lapsevanemad isegi vähem kui meedikud omavahel. Nii keskenduski igaüks kõigepealt enesekaitsele. Arvan, et see hoiak on omane ka tänastele arstidele-ämmaemandatele ning seepärast jääb ema tihti oma murega üksi.

Psühholoogi loeng üks ei aita nii raske juhtumiga silmitsi jäänud meedikut. Ta võib ju teada, kuidas oleks õige käituda, aga ta ei suuda seda, sest tema enda hirm on nii suur. Ja mida kauem ta seda hirmu tunneb, mõeldes ise, et nüüd peaks midagi tegema, nüüd peaks midagi ütlema, seda enam saab hirmust viha. On päris tavaline, et kannatanu ja meditsiinipersonal lähevad omavahel tülli.

Kummalisel kombel polegi surm enamasti mitte niivõrd kurb, kuivõrd viha ja kibedust tekitav sündmus. Eriti lapse surm. Ühed inimesed valavad oma viha teiste peale välja, teised pööravad selle enesesüüdistuseks. Kumma võimaluse keegi valib, sõltub muu hulgas kasvatusest. Vahetevahel saab aga ka neil, kes tavaliselt ennast süüdistavad, mõõt täis. Siis nad plahvatavad ja süüdistavad teisi absoluutselt kõiges.

Ämmaemandate ja arstidena töötavad enamasti naised. Abistajad aga kalduvad end ikka kannatajaga samastama. Et seda tehes mitte läbi põleda, püüavad paljud meedikud suhtuda sünnitajasse pigem kui meditsiiniliste manipulatsioonide objekti kui kannatavasse naisesse, kelle asemel nad isegi väga kergesti võiksid olla. Teatud piirides on selline professionaalne eemaletõmbumine täiesti mõistlik, kuid ainult seni, kuni ta on teadvuse kontrolli all. Sageli paraku ei ole.

Iga patsiendi, eriti aga pisikese lapse surm on meedikutele suur šokk. Ja siis, selleks, et oma tunnetega toime tulla, süüdistavad nad ema.

Lapse kaotanud naisega on inimlikus mõttes väga raske rääkida. Ta võib olla karune ja küüniline. See on loomulik, tal on nii valus, et oodata temalt veel teiste mõistmist on selge liig.

Tihti hoiavad leinavad abikaasadki omaette. Nad kardavad oma jutuga teisele veel enam haiget teha ning püüavad seepärast jätta muljet, et saavad oma tunnetega üksi hakkama. Ise mõtlevad aga salajas teise kohta, kes samuti käitub, et sellel ei ole üldse südant sees. Õigem oleks oma raskeid tundeid siiski teisega jagada.

Meedikuid süüdistatakse tihti mingite vajalike protseduuride tegemata jätmises. Tavaliselt selgub siiski, et arstid pugesid lausa nahast välja ning mõnikord juhtus õnnetus hoopis seepärast, et nad ei suutnud paanikasse sattunult enam kainelt mõelda, vaid tahtsid teha mitut asja korraga ja püüdsid üle.

Lapse kaotanud ema juttu ei saa võtta isiklikult. Ta oleks vihane ka siis, kui haiglas töötaksid ainult inglid. Tema kaitseb end selles talle talumatus olukorras just niiviisi. Süüdistusi, mida ta esitab, pole mõtet analüüsida. Emale tuleb mõista anda, et tema tunnetest saadakse aru. Öelda: "Ma saan aru, et sa arvad, et kui ma oleksin teisiti toiminud, siis oleks laps elus." Sa ei pea temaga nõus olema, küll aga arusaamist väljendama. Tihtipeale inimesed süüdistavad ja kaebavadki peamiselt sellepärast, et neile tundub, nagu ei mõistaks keegi nende valu ja olukorra õudust.

Kui me ei tea, mis tegelikult juhtus, mõtleme me selle välja. Väljamõeldis on enamasti hullem kui tegelikkus.

Kui sünnitusel lapse kaotanud emaga on ette võetud mitmesuguseid protseduure, et last päästa, ja ema ei tea, millistel kaalutlustel need protseduurid just niiviisi üksteisele järgnesid, siis mõtleb ta selle välja. Mõtleb välja, et personal oli rumal, abitu ja kuritahtlik. Seda mõtet on tal küll raske kanda, aga paremat ta hetkel leida ei oska.

Iga surmaga matame osa oma unistustest. Võtab aega, enne kui me uusi luua suudame. Kui jääme kas ennast või kedagi teist juhtunus süüdistama, ei suuda leppida ja andestada, ei saagi me eluga edasi minna. See võib segada ka järgmist sünnitust. Hirm, et ka järgmine laps võiks sünnitusel surra, väheneb vaid siis, kui ema täpselt teab, miks eelmise lapsega nii läks.

Mõnikord tundub, nagu naine ei leinakski. Tõepoolest, juhtub ka nõnda, et tegelik lein algab alles paari kuu pärast.

Peame püüdma iga kaotuse puhul mõtestada, miks just meile niisugune kannatus pidi tulema, milleks me niisugust kogemust vajasime. Mõtestamiseks on enemasti tarvis teist inimest, kedagi, kellega kõnelda. Abikaasaga alati kõnelda ei õnnestu - see teema võib tema jaoks liiga valus olla. Kui aga ühtegi omainimest, kellega rääkida, ei ole, aitabki psühholoog. Psühholoog on lähedase inimese aseaine - ja siiski parem kui täiesti üksi piinlemine.

Ema peaks saama oma surnud last näha ja puudutada, kui ta on selleks vähegi võimeline. Isegi siis, kui ta seda ei taha, on see tegelikult väga oluline, sest muidu tulevad hiljem taas fantaasiad. Luupainajad, öised hirmuhood, sundpildid... Ühe õudse mälestusega on kergem toime tulla, kui kümne üksteisest erineva luupainajaga.

Kui ema ei saa või ei suuda matustel olla, peaks keegi talle tegema fotosid. Need pildid ja hauaplats on olulised ka tulevaste vendade-õdede tarvis. Igal inimesel on vajadus olla ise, mitte kellegi taaskehastus. Fotod ja hauaplats on õdedele-vendadele selles osas toeks.

Lugu kommenteerides lisas üks arst, et igasse haiglasse oleks taoliste raskete juhtumite puhuks tarvis psühholoogi. Sellest oleks abi nii patsientidele kui meedikutele. Arstid ju psühholoogiaalast ettevalmistust saanud ei ole (parimal juhul teavad nad üht-teist psühhopatoloogiast) ega oska seetõttu aidata ei ennast ega teisi.

AIVAR KULLAMAA foto