Elu

Mari Tarand:"Kahju, et ma ei näe enam sügisel metsa vahelduvaid värve." (26)

Jaanus Kulli, 20. september 2008, 00:00
Mari Tarand on tagasihoidlik inimene. Klantsajakirjade kaantele ei kipu ning ka tänavapildis jääb nääpsuke naine pigem märkamata. Viimasel ajal võib-olla isegi tuttavatele, sest peaaegu pimedana ei näe ta lihtsalt tervitajatele vastata. Küll on jäänud tema ellu raadio, kus ta ise 42 aastat töötas.

Mari Tarandil, kelle elu suurim kirg on olnud kirjandus, luule ja lugemine, pole juba viimased kolm-neli aastat olnud põhjust raamatut kätte võtta. Ta ei näe lugeda isegi luubiga. See on suur tragöödia, ent ometi pole ta optimism ja elutahe kuhugi kadunud. Ka sel sügisel loodab ta koos abikaasa Andresega seenele minna.

Hiljuti ilmutas Ilmamaa Mari Tarandi kirjutatud mälestusraamatu "Ajapildi sees", mis on Mari pilt oma seitse aastat nooremast vennast Juhan Viidingust.

Äsja ilmus teie raamat "Ajapildi sees", mälestusteraamat teie vennast Juhan Viidingust. Kui kaua te seda kirjutasite?

Väga pikalt. Arvatavasti kokku viis aastat. Kuskil viis aastat tagasi pöördus minu poole Hando Runnel kirjastusest Ilmamaa, et kas ma võiks midagi Juhanist paberile panna. Esmalt kõhklesin, et kas ma oskan ja suudan ning kas seda üleüldse vaja on. Tuttavate ja koduste julgustusel hakkasin ometi kirjutama. Aga kuna mu silmapõhja düstroofia oli juba sellises faasis, et peagi ei saanud ma enam ridagi lugeda, muutus töö ülimalt raskeks ning hakkas sõltuma teiste inimeste toetusest. Leidsin hea abilise, õetütre Leena Tomasbergi, kes on filoloog ja mulle ka hingesugulane, samas väga täpse ja hea keelevaistuga. Nii ma siis kirjutasin oma tekste käsitsi ja tema lõi need arvutisse sisse, luges sisestatud teksti mulle uuesti ette, mida ma siis kuulmise järgi parandasin. Raamatusse võetud dokumentidest valiku tegemisel olid abiks abikaasa Andres või poeg Kaarel ja ka õde Anni.

Hando Runnel oli taganttõukaja. Aga kas te iseendas miskit sisemist sundust ei tundnud?

Ei.

Ja raamat jäänuks kirjutamata?

Kindlasti. Sest mul polnud sellist mõtet, et raadiotöö sai nüüd otsa ja hakkan kirjutama. Olid igasugused teistsugused plaanid, mis on endiselt jõus. Täiesti korrastada oma arhiiv, oma vanemate arhiiv. Nüüd juba muidugi kas õe või poegade abiga. Teha korda vanemate kirjavahetus, päevikud. Et see oleks süstematiseeritud ja loetav. Pereringis. Sest avalikkuse peale pole ma üldse mõelnud.

Tähendab, plaan oli tegelda mind vaimselt huvitavate asjadega. Vanasti, kui oli vajadus, meeldis mulle kirjutada pikki kirju.

Nii et raamatu kirjutamise mõtet mul tõepoolest polnud. Aga mis Juhanisse puutub, mõtlesin pärast tema lahkumist tema peale nii päeval kui ööl. Algul plaanisin panna kaustikusse kirja kõik, mis ma temast mäletan. Neli lehekülge vist täis kirjutasin. Mõtlesin seda pigem teraapiana, aga see ei toiminud. Seega raamatukirjutamise impulss või idee kuulub Hando Runnelile ja Ilmamaale.

Juhan oli küll teist seitse aastat noorem, aga kas ta kuidagi ka teie tegemisi või suundumusi oma loominguga on mõjutanud?

Kindlasti. Ja mitte ainult mind, vaid kõiki tollaseid kirjandus-, teatri- ja eriti luulehuvilisi. Ning et mina olin raadios toimetaja, tegin ma temaga väga palju koostööd. Kui oli võimalik, kutsusin just teda midagi lugema või esitama. Siin ei olnud määrav mitte õe ja venna suhe, vaid ma lihtsalt tundsin, et sellist luuletajat ja inimest väärib avalikkuse ette tuua.

Olete kirjutanud ju ka ise mõned lasteluuletused. Aga ambitsioone või tahtmist proovida kätt luuletustega täiskasvanutele või siis proosaga teis ei leidunud?

(Naerab.) No need kaks Stalini-aegset näärilaulu. Ühe neist on muide viisistanud Veljo Tormis. Aasta oli 1947, kui ma olin kuueaastane väike tüdruk ja viisin õpetaja Tekkeli kätte oma luuletuse "Jõuluõhtu vaikne sära, akna taga paistab kuu, väikseid lumehelbekesi tasakesi puhub tuul." Olin klassis kõige noorem ja väiksem, lausa imepisike. Õpetaja paitas mu pead ja ütles, et väga ilus luuletus, Mari. Aga paneme sinna "jõulu" asemele "nääri". Õpetaja Tekkel, ka minu esimene klassijuhataja, nagu ma hiljem aru sain, oli eesti ohvitseri naine ja peagi kadus ta meie koolist.

Kui ma juba ülikooli läksin ja nägin, kuidas luuletasid need, kes olid luuletajad või määratud luuletajaks saama, nagu Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Andres Ehin, oli mulle väga selge, et mina seda ei ole.

Küsin uuesti. Teie kodu eesotsas kirjanikest vanemate Paul Viidingu ja Linda Viidinguga oli ja on ka praegu nii kirjanduslik, kui üldse saab olla. Kui sügavalt on teid puudutanud mõte kirjanikuks hakata?

Absoluutselt mitte. Et sellist ambitsiooni, et miks siis mina ei kirjuta... Mitte kunagi. Vastupidi, mulle meeldis olla kirjanduse lugeja. Kuigi ma ju töötasin 42 aastat raadios ning näiteks kooliraadio saadetes oli mul tihti vaja vormida pildikesi väljamõeldud tegelastega. Nii et teatud kirjutamisoskus pidi mul olema.

Mitte iial. Küll oli mul kaasaelamise juures kübeke kurbust oma noorema õe suhtes, kui ta teatrikooli sisse sai, sest keskkoolis mõtlesin ka mina selle kooli peale väga sügavalt. Kuigi mu elutark isa ütles seda ideed kommenteerides umbes nii, et sellega sa õnnelikuks ei saa. Mis oli väga õige.

Nii et Panso kooli te astuda ei proovinudki?

Proovisin ikka. Ja see oli eriti naljakas. Õpingukaaslased 7. keskkoolist Meeli Alev-Sööt, Tõnu Aav ja Aarne Üksküla olid juba esimeses lennus koolis ees. Sain isa niikaugele, et ta rääkis Pansoga, kellega ta pealiskaudselt ka tuttav oli, et kas tema tütar võiks tulla midagi ette lugema ja ennast näitama. Läksin üles Toompeale kokkulepitud ajal, must põll ees ja ka patsid oli mul vist veel lõikamata. Lugesin Juhani Aho luuletusi ning kui see kardetud ja suur Panso käskis tühjal laval tühjas saalis miskit etüüdi teha, oli kõik. Panso veel küsis, et mis te siis teeksite, kui sisse ei saaks. Mina vastu, et siis läheksin Tartusse kirjandust õppima. "Siis mingegi Tartusse," soovitas Panso otsekohe õhinal.

Veel kord Juhan Viidingu juurde tagasi tulles: kuivõrd olite teie tema esimesi arvustajaid? Kui palju ta oma äsja kirja pandud tekstidega vanemale õele ennast avas? Kui palju ta teid usaldas?

Need olid ikkagi tema sõbrad, kellega ta neid asju jagas.

Teil on kaks väga vahvat poega Indrek ja Kaarel. Kui palju te nende kasvatamisel olete pidanud närvirakke kulutama?

Ei saagi vist öelda, et ma oleks nende peale oma närvirakke kulutanud. Kui nad veel kodus kasvasid, oli mul nendega väga hea ja tore koos olla. Loomulikult oli ka muresid. Kuigi õppimisega neil raskusi polnud, siis mingid kooliprobleemid olid ikka. Distsipliinirikkumised, mis olid suuresti ideoloogilisel pinnal. Stagnaaja lõpul tegid nad aktiivselt vastutööd komsomoli astumisele. Selles mõttes polnud õpetajatel nendega kindlasti mitte kerge. Kuigi olen üldiselt inimene, kes arste ja õpetajaid kaitseb, samal ajal kui kõik neid ründavad, et nad oma tööd valesti teevad.

Võib vaid aimata, millist traagikat tähendab teile kui meeletu lugemusega inimesele silmanägemise halvenemine niivõrd, et te enam iseseisvalt lugeda ei saa. Isegi luubiga mitte.

Isegi luubiga mitte. Aga näiteks selle suve suurim lugemiselamus oli mulle võrratu soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö "Missä kuljimme kerran", mis 2006. aastal ka Finlandia auhinna sai. Sõber Juhani Salokannel kinkis mulle selle raamatu kuulamisvariandi 17 plaadil. Ajalehtede ülevaateid kuulan raadiost, lapsed, õde ja abikaasa loevad mulle ette värsket Loomingut ja Sirpi ning pealkirju lehtedest. Niipalju, kui jõuavad. Aga maailm on ju täis muusikat. Ja mul on suur plaadikogu. Niipalju asju on veel kuulamata. Ja siis on kuulamisraamatud.

Tänapäeva meditsiin suudab ju imesid teha?

Ei suuda. Maailm silmapõhja skleroosi vastu veel rohtu ei tea. Ent päris pimedaks ma sellega ka ei jää. Siiamaani käin tänaval ikka ise ja kavatsen minna ka turismireisile Kreeka loodust vaatama.

Abikaasa Andres Tarand on ju Euroopa Parlamendi liige ja Eestist palju ära. Kuidas te üksinda hakkama saate?

Aga Andres käib kodus iga nädala lõpul. Lisaks olen ma enda arvates hästi korralik inimene. Tean, et väike must terav nuga asub sahtlis number üks paremat kätt. Ja et see klaas või tass või taldrik asub seal või seal.

Pesupulbrit ma kogemata vee sisse pole ka raputanud.

Kui ma maal õues rohin, hüüan, et Andres, tule vaata, kas see on nõges. Kuid teatud hetkedel on vaja silmi juurde. Näiteks pesumasinale on kõige tavalisema programmimärgistuse peale jäme kriips juurde tehtud.

Nii et ma õpin elama ja arvan, et võiks endasugustele paljudes asjades nõu anda. Hakkan aru saama, miks puuetega, või kui Juhani väljendit kasutada, siis teistsuguste inimeste rühmad käivad koos, et arutada, kuidas oma elu paremaks teha.

Aga ma saan hakkama.

Teil on vähemalt vaimselt olnud väga rikas elu. Olete olnud abielus 45 aastat, teil on kaks poega, on maakodu. On siin elus üleüldse midagi sellist, millest olete unistanud ja mis unistuseks on jäänudki?

Olen üldse vähenõudlik inimene. Näiteks meie maakodu on ülimalt lihtne. Meil ei ole isegi väikest majakest majas, vaid see on siiamaani lepiku vahel. Tänavuses suveplaanis oli ökokemps maja külge ehitada, aga ei jõudnud. Samas sai maja tänavu uued põrandalauad, mis Andres koos poegadega ise maha pani.

Ma ei mõtle nii nagu naine kuldkalakese loos, et võiks olla veel suurem või veel uhkem. Tõesti ei mõtle. Olen väga rahul sellega, mis on.

Kui ma ka täna sõidan autoga maale minule sobival ajal ega pea hommikul kell kuus bussi peale minema, ei unusta ma samas kunagi, mismoodi ma omal ajal elasin.

Aga mis puutub mõne unistuse mittetäitumisse, siis võin vaid öelda, et mul on kahju mõnedest asjadest, mis on teisiti läinud. Kahju, et isa nii noorelt ära suri, kahju, et Andrese vanemad ei jõudud näha vabanenud Eestit, kahju, et ma ei näe enam sügisel metsa vahelduvaid värve. Kui Andres nüüd tagasi tuleb ja pensionile jääb, saame loodetavasti kahekesi rahulikult rääkida maailma asjadest ja lastelastest rõõmu tunda. See on unistus, mis võib veel täituda.

Kus te ennast paremini tunnete? Maakodus või linnas Kirjanike Maja korteris?

Oleneb olukorrast. Vanasti oleks ma ennast seal ka sügisel hästi tundnud. Kadunud sõbranna Helju Jüssi oleks külla tulnud, oleksime mererannas väikseid puravikke korjanud ning õhtul tule ääres istunud. Kuna ma nüüd näen nii halvasti, ei taha sügisel seal enam üksinda olla. Kuigi haun juba praegu, kuidas ma oma riisikakohast, mida läbi ja lõhki tunnen, kas või käsikaudu mõned seened ikka ära saan tuua.

Üks käik Andresega ootab meid ka veel ees. Päris hilissügisel, kui kured ära lendavad, käime alati Nõva luidetes. Aga suvel, kui lapsed ja lapselapsed külla tulevad ning päike paistab, tunnen ennast maal väga hästi.

Kuidas suudate selle juures, et kuri saatus on võtnud teilt nägemise, olla endiselt nii optimistlik ja kõbus ja tegus?

Ega ma alati ei ole. Mõnikord olen ma väga kurb ja nutune. Aga selles mõttes on mul ikka väga vedanud, et olen elus sattunud kokku väga sümpaatsete inimestega ja et mul on nii palju sõpru. Eks ma tuleviku peale mõeldes natuke murelik olen, aga lõppude lõpuks on mul eeskujuks ema, kes elas 97aastaseks.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee