Kambaga kamba vastu
Taskuvargad on kui täid ühiskonna krae vahel: lausa ära ei tapa, aga elada ka ei lase. Katsuda neid ühekaupa püüda ja ümber kasvatada on kui sõelaga vett kanda. Ühe paned kinni, kaks tuleb asemele, ja midagi ei muutu. Tarvis on muuta kliima taskuvarastele ebameeldivaks.
Kui "vene poksi isa" Harlampjev sajandi algul Eesti spordiajaloo esimesi poksikursusi Tallinnas läbi viis, oli takistuseks sparringupartnerite vähesus. Heasüdamlikud maapoisid ei tahtnud kakelda.
Kuid juba tollal lonkisid Viru tänaval linnakraadede kambad, kes ülemvõimu pärast omavahel lahinguid lõid.
Seda Harlampjevile tarvis oligi. Õhtul mindi spordipoiste rühmaga Viru tänavale ja hoiduti kangialusesse või nurga taha. Tüli norima saadeti kõige väiksem. Kui juba madin käima läks, hakkas Harlampjev poisse ükshaaval juurde saatma, vastavalt "lahinguolukorrale". Paari nädalaga oli Viru tänav kraadedest puhas ja Harlampjev oma poistega pidi minema vastaseid otsima Kalaranda ja sadamasse.
Samamoodi võiks alustada ka taskuvaraste talitsemist Tallinna kesklinnas ja turgudel. Tallinnas on ju kümneid koole ja spordiklubisid, kus poisid ja tüdrukud harrastavad dz^uudot ja karated. Miks ei võiks parimaid nende seast saata taskuvargaid küttima?
Et taskuvaras politseile üle anda, tuleb ta teolt tabada, võitlusvõimetuks teha ja politsei saabumiseni kinni hoida. See käib tavalisele kodanikule üle jõu, sest varga kambakaaslased ründavad kinnipidajat. Rühm dz^uudokaid või karatekaid tuleks aga ka jõugu kinnihoidmisega toime ilma kaaskodanikke ohtu seadmata.
Meil on dz^uudokaid ja karatekaid piisavalt palju, et nende näod taskuvarastele liiga tuttavaks ei saaks. Sedasama ei saa loota politsei taskuvargusegrupi napp koosseis.
Vahetavad vargad asukohta, võiksid ka vargakütid neile järele liikuda. Kuni taskuvargad hakkavad aru saama, et see amet Eestis ei mõju hästi nende tervisele.
