RÕÕMUS KOHUPIIMAVÄRV: Mõningane laigulisus on taotluslik ja lisab vanapärasust. Foto: Rene Pere
Merit Pettai 1. august 2008 00:00
Suvi on värvimistööde tippaeg. Järjest popimaks muutub maja või aiamööbli katmine nn loodusvärvidega. Restauraator-konsultant René Pere sõnul on taolistel värvidel lisaks inimsõbralikkusele ka mitmeid muid kasulikke omadusi.

"Esimene ja tegelikult peamine põhjus, miks looduslikke värve keemilistele eelistada, on nende keskkonna- ja inimsõbralikkus," selgitab René Pere. Muidugi on ju ka inimesi, kes väidavad, et neil ei teki mingit ebamugavustunnet keemilisi värve kasutades, samas peaks küsima, miks on iga järgneva generatsiooni seas järjest rohkem allergikuid.

"Rääkides naturaalsetest värvidest on kindlasti vahe ka värvitoonides, värvi sügavuses ja lõpututes mängulistes variantides. Me saame oma kodu kujundada vastavalt oma fantaasiale ja tahtmisele," jutustab Pere.

Järgnevalt mõned variandid kodusteks ökovärvitöödeks Rene Pere juhendusel.

Linaõlivärv on vastupidav ja kerge uuendada

Linaõlivärviga värvimine oli populaarne juba 16. sajandil sisekujunduses ja tisleritoodete juures. Välistöödel hakati seda küll hiljem kasutama, kuid seevastu muutus ta ka eluhoonetel täielikult domineerivaks. Linaõlivärviga värviti kõike – puud, plekki, malmi, kipsi jm. Värvi valmistasid maalermeistrid veel isegi 1950. aastatel.

Linaõlivärv on oma kõrgekvaliteetsete looduslikke komponentide tõttu hästi vastupidav ja tugeva nakkumisvõimega enamikule alustele. Värv kuivab hapniku toimel oksüdeerudes. Kliimamõjud kriidistavad ja murendavad tasapisi linaõlivärvi, kuid tulevastel ülevärvimistel tuleb see isegi kasuks, sest uus värvikiht kinnitub paremini.

Valge linaõlivärvi saamiseks kasutati kuni 19. sajandi keskpaigani plii- ja tsinkvalget. Pliivalge on aga mürgine, mistõttu asendatakse see tänapäeval titaandioksiidiga. Vanal pliivalgel linaõlivärvil on hallikas varjund, kes soovib seda kopeerida, võib värvi toonida rohelise umbraga. Tumeda värvitooni saamiseks kasutakse soovitud värvilist pigmenti ehk värvimulda.

Linaõlivärv nõuab hoolsust ja süvenemist detailidesse

Tänapäeval kasutatakse õlivärvi sisetöödel peamiselt vanade õlivärvipindade ülevärvimisel ja ka värvimata pindade värvimisel vanades, kultuuriliselt huvitavates keskkondades. Sisetöödel on oluline lisada linaõlile ja lakibensiinile ka titaandioksiidi, teise värvikihi puhul aga nii titaandioksiidi kui tsinkvalget.

Linaõlivärv nõuab hoolsust ja süvenemist detailidesse enam kui tänapäevased keemilised värvid. Ajale vastupidav ja kulumiskindel, tungib ta hästi aluspinda ja on võrreldes teiste värvidega paremate kinnitumisomadustega. Värvi uuendamine on lihtne – väheseid värvitüüpe võib katta paljude järjestikuste kihtidena ilma eelnevaid eemaldamata. Värvimine peab toimuma sooja ja kuiva ilmaga, kuid mitte otse päikesepaistel, et vältida mullide teket. Värvitava puidu niiskussisaldus ei tohiks olla üle 15%. Õige koostisega ja peale kantud õlivärvi eluiga välitingimustes on 15–20 aastat, kindlasti sõltub see ka kaitsest ilmastiku eest.

Linaõlivärv kuivab aeglasemalt kui moodsad värvitüübid, teist korda võib värvida 2–3 päeva pärast. Fassaadi puhul on hea kasutada ümmargust või ovaalset pintslit läbimõõduga ca 7 cm.

Kohupiimavärvi segamine on lihtne kui lapsemäng

Kõigepealt segatakse valmis kruntvärv, kaetakse tööpind ja lastakse kaks päeva kuivada. Järgnevad värvikihid, soovitatavalt mitte rohkem kui kolm, igaüks kuivab kuni kolm päeva. Isevalmistatud kohupiimavärviga värvimine kujuneb omaniku jaoks võrdlemisi odavaks ja vastupidamiskvaliteet on võrdlemisi kõrge. Sobib sisetöödel lagede ja seinte värvimiseks, sest pole välistööks ilmastikukindel.

Kodus on kohupiimavärviga värvides parim alustada lastetoast, ka lapsed võiks siin vabalt peamised asjaosalised olla. Kuum vesi segatakse kõigepealt booraksiga, mis toimib värvisegus liimistajana, seejärel lisatakse lahus kohupiima sisse, mikserdatakse ning jäetakse paariks tunniks seisma. Seejärel valmistatakse täitesegu pulbrilistest ainetest ja segatakse see vastava koguse külma veega.

Kui mõlemad segud on valmis ning hoolikalt segatud, kallatakse täitesegu liimainesse ning värv ongi valmis. Soovides täiesti valget pinda, näiteks lage värvida, tuleks alati lisada ka valget pigmenti.

Värvipigmentide kasutamine on üldse delikaatsem teema, sest iga pigment on spetsiifilise iseloomu ja intensiivsusega. Vältida tuleks ülemäärase pigmendi segamist värvi, pind jääb kuivades pudisema ja määrduma. Pigmenti tohib värvi lisada mitte üle 10%.

Puitpindade värvimisel võib värvile suurema elastsuse ja läbikumavuse saavutamiseks lisada linaõli, umbes 1 liiter iga 10 liitri värvi kohta. Uutel, varem värvimata kuusest või männist puitpindadel tuleb oksa- ja vaigukohad eelnevalt šellaklakiga katta. Enne värvima asumist tuleb aluspind kindlasti hoolikalt puhastada, vajadusel ka pesta.

Poole seina pealt tööd katkestada pole hea, uuesti sealt jätkates jääb kahe värvimise vahele märgatav värvivööt. Võib kasutada ka erinevaid toone eri värvikihtide puhul, kuid tuleks enne läbi mõelda, milline värv domineerima jääks ning milline alt läbi kumama.