Eesti uudised

Pepita istuksin ma nelja seina vahel! (41)

Maarius Suviste, 16. juuli 2008 00:00
JUHTKOER PEPI AVITAB: Labrador Pepi on Aare Karule suureks abiks – viib peremehe õigesse kohta ja toob ka koju tagasi. Foto: Arno Saar
Pime mees Aare Karu sügab kodudiivanil istudes labrador Pepit. "Vaikselt kosume: mina šokist, tema operatsioonist," rõõmustab peremees, et tema truu abiline sai lahti üle kahe kilo kaalunud kasvajast. "Ta on mu suurim abiline! Pepita istuksin ma nelja seina vahel!"

"See kaalus 2,3 kilo," räägib Aare Karu (65) hirmsast kasvajast, mis Pepit tükk aega vaevas. Juunis eemaldasid tohtrid selle lõpuks koera kõhu küljest. "Halb on, et kasvaja oli pahaloomuline. See võib uuesti kasvama hakata."

Aare sülitab seepeale kolm korda üle õla: "Ptüi-ptüi-ptüi! Et see ei hakkaks enam kasvama!"

Õige pea peab Aare koos Pepiga taas loomakliinikusse minema – järelkontrolli. Igaks juhuks. "Paistab, et tal on kõik korras," on Aarel siiski hea meel. "Aga muidugi ta väsib nüüd rutem. Ta ei ole vist veel päris kosunud."

Pärast truu abilise operatsiooni oli Aarel palju abilisi. Hommikul viis ta ise Pepi loomakliinikusse, õhtul tõi üks heategija koera koju tagasi. "Mina ju ei saanud: ma vajan ise abi, kuidas ma siis veel teda abistan."

"Pepi, tööajal ei nuusita!"

Aare elab Tallinnas Kalamajas Salme kultuurikeskuse lähedal puitmaja teisel korrusel. Hallipäine pime mees, helesinine triiksärk seljas, mobiiltelefon särgitaskus, istub kitsukeses elutoas diivanil. Läidab sigareti ja räägib endast ning oma liivakarva tublist abilisest.

Labrador Pepi on sõbralik. Ega teisiti saa – ta ju juhtkoer ja peab inimeste seas liikuma. Sõbralik on ta ka teiste koertega.

Pepi on vana – juba 13. Neist 11 aastat on ta olnud Aare juhtkoer. "Ehk paar aastat veame veel välja," loodab mees. "Ta on minu kõige suurem abiline. Tänu temale saan ma poodi, saan oma asju ajada. Ma saan liikuda!"

Aare ja Pepi päev algab tavaliselt varavalges.

"Kell 6 on viimane aeg, kui Pepi mind üles ajab. Ta hakkab juba enne kuut voodit nügima, nii et see ragiseb ja nagiseb. Ja ei jäta enne rahule, kui mul jalad maas on.

6.30 paiku saab ta süüa. Kell 8 läheme jalutama. Õues oleme 1,5–2 tundi. Õues käime vähemalt kolm korda päevas. Vahel, kui on matkapäevad, oleme päev läbi värske õhu käes."

Aare panebki Pepile rihma kaela – aeg õue minna. Koera kaelas tiliseb ka kelluke, mis aitab peremehel teada saada, kus abiline parasjagu on.

"Kui tahame kusagile minna, mõtleme enne marsruudi läbi. Teeme plaani, kust kaudu meil on kergem minna," selgitab Aare.

Kuid igale poole, näiteks kohvikusse ja poodi, neid sisse ei lasta. "Küsitakse, miks mul koer kaasas on," imestab mees.

Aare koduõuel on keegi prügikastist rämpsu välja koukinud. Pepit see hais erutab. Peremees saab sellest kohe aru ja ütleb: "Pepi, tööajal ei nuusita!" Ja juhtkoer kuuletubki.

"Lähme üle!" hüüab Aare ja tõstab jalutuskepi kõrgele nagu lipu. Paar tõttabki üle sõidutee.

Pepi teab, kuhu minna. Kui Aare ütleb talle: "Turule!", siis võtabki koer suuna turule. Ja viib kohale ka. Sama täpselt täidab peni käsud "Sauna!" ja "Poodi!".

Pepi annab Aarele ka teada, mis tee peal ees ootab. Kui ees on väiksem auk, tasandab koer sammu. Suure augu, seina või aia ees peni seisatab. Seepeale kompab Aare takistust kepiga ja püüab aru saada, millega täpsemalt tegu on.

Aare: "Vahel vaidleme mõnes kohas. Tema tahab minna ühest, mina teisest kohast. Lõpuks jääb ikka nii, et Pepil on enamasti õigus. Eriti kohtades, kus ta on käinud."

Ainult loomakliinikusse ei tahtvat Pepi hästi minna. Kui on aeg minna ussirohtu saama (küll tark koer teab, mis temaga sel puhul ette võetakse!), siis käivat ta mitu korda kliiniku ukse eest läbi, enne kui lõpuks pidama jääb.

Äkki leiab koer midagi maast. "Pepi, ei tohi süüa!" hüüatab Aare. "Ei tohi maast toitu võtta. Pane maha!" Ja Pepi panebki näritud kondi maha.

Aare ei kujuta elu Pepita ettegi. "Kui oled harjunud koeraga käima, siis üksinda enam ei oska," teab pime mees. "Kui Pepit mu kõrval ei olnud, kukkusin ja jäin esihammastest ilma. Kui Pepi tuli, läks mul hulga-hulga kergemaks."

Viimati nägi 17 aastat tagasi

Aare, millal sa viimati nägid?

"17 aastat tagasi. Päris pime olen olnud viimased seitse aastat. Ma ei näe ka päikest enam. Päike teeb silmadele ainult haiget ja õhtul tunnen, et silmad on nagu liiva täis."

Mis siis nägemisega juhtus?

"Õnnetus oli minu töö. Olin 37 aastat keevitaja. Kaitsevahendid olid tol ajal nagu olid. Ja vahel ei olnud neid üldse," ohkab Aare. "Ja võib-olla on osalt süüdi ka lapsepõlv, mis möödus Siberis. Mind viidi sinna kuueaastaselt. Nälg ja mis seal kõik oli. Olin seal seitse aastat."

Pepile meeldivad üle kõige päevalilleseemned. Aare annab talle neid siis, kui koer on tubli olnud. "Aga ta on kogu aeg tubli," muigab peremees. Sihvkasid saab Pepi näiteks siis, kui ta on Aare kusagile kenasti kohale viinud ja ka koju tagasi toonud.

Suured matkasellid

Aare ja tema juhtkoer Pepi on suured matkasellid – rändavad seltsis sinna, kuhu jalad-käpad viivad. Paar on isegi Soomes tuuritanud: "Lahti linn on meil risti-põiki läbi käidud! Kuid Eestis me matkata ei saa. Kui ühes kohas on ainult üks pood ja pank, ja kui meid seal ei teenindata, siis jääme ju nälga. Soomes aga sellist asja pole. Seal on hoopis teine suhtumine."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee