Eesti uudised

Mägironijad lähevad inimsööjate juurde (16)

Allar Viivik, 9. juuli 2008 00:00
DŽUNGLISEADUSTE JÄRGI:Uus-Guinea saarel elab ääretutes džunglites kümneid kohalikke hõime. Muust maailmast eraldatud inimesed riietuvad napilt, kütivad saaki vibude ja puhkpüssidega ning aeg-ajalt söövad ära tapetud vaenlase südame või aju. Foto: Corbis
Kuus Eesti mägironijat sõidavad reedel Uus-Guinea saarele, et vallutada Austraalia-Okeaania maailmajao kõrgeim tipp.

Pärast seda uuritakse vaid paarkümmend aastat tagasi avastatud, ürgajas elava hõimu elu.

Esimeste eestlastena vallutasid Austraalia-Okeaania kõrgeima tipu, 4884meetrise Carstensz Pyramidi mullu detsembris Alar Sikk, Andras Kaasik ja Ervin Mast.

Reedeõhtuse Londoni lennukiga suundub Indoneesia poole kuus Eesti mägironijat. Lisaks Everesti kogemusega Tõivo Sarmetile kuulub gruppi maailma katusel oma sõrmi ja varbaid külmetanud Ivar Lai, Samuti Eesti esimene naislumeleopard Helme Suuk, Ivar Laia abikaasa Inna, Rauno Pukkonen ning Jaan Reimand.

"Tegelikult pidanuks me 4884meetrise Carstensz Pyramidi võtma 2006. aasta veebruaris, aga siis läks seal sissisõjaks. Mägi pandi mullu detsembrini kinni ja meile viisat ei antud," selgitab mägede veteran Tõivo Sarmet. Umbes 150 000-kroonine reisiraha inimese kohta oli makstud. Kuid õnneks hoiti seda kohalike reisikorraldajate kontol ning lisaraha ei nõuta.

Carstensz Pyramid on ju ronimiseks raske mägi. Seda tunnistas ka Everesti võtnud Alar Sikk. Näiteks ootab ronijaid ees 150 kõrge kaljusein. "Ei ole ühtegi mäge, mis oleks kerge," tunnistab Tõivo Sarmet. "Aga kui Eesti mägironimise legend Helme Suuk kambas on, siis ei tohiks 25 meetrit Oleviste tornist kõrgemale ulatuv kalju võimatu olla," jätkab Sarmet. Mäe jalamile matkatakse läbi džungli viis päeva ning tippu tahetakse jõuda 22.-23. juulil.

Ürgmeeste ainus riietusese – bambuskepp

Kui Austraalia-Okeaania tipp võetud, üürivad kuus eestlast lennuki. Nad sõidavad 200 kilomeetri kaugusele Lääne-Paapua arhailiste hõimude danide ja korowayde juurde. Kümnepäevane reis ürghõimude juurde maksab 1500 dollarit ehk 15 000 krooni inimese peale."Kui me juba sealkandis oleme, siis peaks ikka ürgset elu nägema. Risk ongi elu," naerab Tõivo Sarmet inimsööjate hõimu ohtlikkuse üle. Ta seletab, et on 40 aastat mägedes roninud, kuid kohtumine taoliste inimestega veel puudub.

Esimene hõim, keda eestlased koos giididega külastavad, on danid. Selle meeste ainus riietusese on õõnes bambuskepp suguti otsas. Naised kannavad palmilehtedest seelikut. Nende relvadeks on vibu, nooled ja puhkpüss. Tuld hõõruvad danid pulk pulga vastu. Euroopalikke riideid pole nad iial seljas kandnud ega tulirelva käes hoidnud. "Nad lihtsalt ei taha seda," kinnitab Sarmet.

Päid küttiv hõim avastati 24 aastat tagasi

Viimasena minnakse külla 1984. aastal keset džunglit avastatud korowaydele. Viimased nimetavad ennast peadeküttideks. Rahvas elab puude otsas lavatsitel, sest nad kardavad naabrite retki.

"Ega nad tegelikult inimliha nälja pärast ei söö. Kui söövad, siis vaid südant, aju ning võib-olla ka maksa. Nad tahavad saada endale vastase vaprust, jõudu ja mõistust," seletab Tõivo Sarmet.

Relvastatud ihukaitset eesti matkajatel kaasas pole. Küll on teada, et giidi saatel viiakse nad kohaliku külavanema juurde. Viimane pidavat neile suurest sõprusest pakkuma palmilehtedes küpsetatud siga.

Kui suur on tõenäosus, et matkajatega midagi juhtub?

"No üks viiekümnele või üks sajale," naerab mees. Kohalikud reisikorraldajad vastasid: viimase kümne aastaga ei ole kedagi seal külas pea jagu lühemaks tehtud. Aga naaberküla kohta ei osanud nad midagi kosta. "Kui me kardaks, siis me ei läheks," teatab Sarmet.

Fotograaf Tiit Hunt kohtus inimsööjatega Sulawesi lähedal

2000. aastal matkas fotograaf Tiit Hunt koos kahe kaaslasega Indoneesias Sulawesi saarel. Kolmekesi käidi ka väikesel Mendaku saarel. "Kaardil seda pole, kuid see on asustatud," seletas Tiit Hunt toonasele ajalehele Sõnumileht. Segaduste vältimiseks saatsid eestlasi kohalikud abilised, sest läänelikku suhtlemisviisi seal peaaegu ei kohta. Enamik hõime elab ürgkogukondlikus ajas ja võib aeg-ajalt mõne ettesattuva külalise lihtsalt ära praadida. Matkajaid hoiatati, et üleliigne samm vasakule või paremale võib tähendada ohtu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee