Elu

Joala — mees, kes selja taha ei vaata 

Jaanus Kulli, 21. juuni 2008, 00:00
PEIDUS: Oma kadumisest Joala rääkida ei armasta, põhjusi võib vaid aimata.  Arno Saar
"Kui kord saaksin, heidaks kuulsuse ahelad ma, siis lõputut vabadust tunda saan," laulis nooruke Jaak Joala ETV saates "Tantsugalerii" 1969. aastal.

Et see oli algaja laulja esimene telesalvestis, nägid paljud vaatajad maheda hääle ja rõõsa palgega poissi näost näkku esimest korda.

Kümme aastat hiljem tundis Joala ikka veel lapseohtu palet juba kuuendik planeedist ka une pealt. Ta oli kuulsuse tipul, kontserdid hiigelsuurtes kultuuripaleedes olid puupüsti täis ning ainsas Nõukogude plaadifirmas Melodija vermitud vinüülplaadid olid defitsiit.

Seda lõputut vabadust, millest Joala nelikümmend aastat tagasi lauldes unistas, naudib ta nüüd täiel rinnal. Juba tosin aastat on ta avalikkusele kadunud hing. Eesti publik nägi teda püünel viimati kolme tenori turneel 1996. aastal koos Tõnis Mägi ja Ivo Linnaga. Kaks aastat moosisid Mägi ja Linna Joalat, enne kui ta jaa-sõna ütles.

Nüüd tahaks laulja Venemaal veedetud aastad peast pigem kustutada. Vähemalt avalikkuse ees. Joala on mees, kes ei vaata nostalgiliselt minevikule tagasi, tunnistab ka tema noor kolleeg ja väidetavalt üks parimaid sõpru Koit Toome.

Miks siis ikkagi laulja, kes oli pärjatud kümnete tiitlitega, keda sõna otseses mõttes kätel kanti ning kelle silmavaade võttis põlved nõrgaks ükskõik millisel kaunitaril, oma karjääri kui nabanööri ühel hetkel lõplikult katki lõikas?

Vastust teab vaid Joala ise. Aga tema vaikib. Teised, ka kõige lähedasemad kolleegid, võivad põhjusi üksnes oletada.

Väsinud ja tüdinud Joalalt oli võetud hingamisruum

"Et ta nii järsult muusikuna lõpetas, on ta enda sisetunde asi," leiab Riho Sibul, kelle sõprus Joalaga sai alguse 1985. aastal. "Ka mina pole aru saanud, miks ta lõpetas. Aga oma eraasjades on ta väga tagasihoidlik, eraelust ta ei räägi. See on tema otsus ja tema asi," lisab Ivo Linna. Tõnis Mägi kommentaar on lühike ja järsk: "Me ei ole sellest kunagi rääkinud."

Telerežissöör Maire Radsin, kes salvestas rahvasuus kiiresti kolme tenori ehk kolme paksu turneeks tituleeritud "Las jääda kõik, mis hea", tunnistab, et võttis kord julguse kokku ja püüdis uurida, mis juhtus. Asi lõppes krahhiga: mina ju sinu eraelu ei uuri ning loodan, et rohkem me sellel teemal ei peatu, kostnud Joala vastu. "Et vastus oli sedavõrd konkreetne, siis loomulikult ma seda teemat enam kunagi ei tõstatanud," väristab Radsin nüüdki veel õlgu.

Tallinna Lauluväljaku juhataja Riho Rõõmus teab samuti, et on teemasid, mille puhul on Joala suu vett täis. "Üks neist on see, miks ta ei ole nõus laulma. Isegi miljonite eest. Ta vastab sellele väga üheselt: milleks mulle seda vaja on?"

"Kunagi ma küsisin, miks ta enam ei laula, aga sain otsekohe aru, et see on tabuteema," tunnistab ka laulja noor sõber Koit Toome.

Joalat ja tema ansamblit Radar aastatel 1983–1984 Nõukogude Liidus konfereerinud Ada Lundver näikse olevat hoopis rohkem informeeritud. "Jaak tüdines sellest kõigest ära. Kõik see kuulsus tuli talle liiga kähku ja liiga massiivselt peale. Ta tahtis hingamise ruumi. Aga talle ei antud seda. Ta ei saanud hotelli numbrist välja minna, sest mammid karjusid reas: "Jaak Joala, bože moj, Jaak Joala!" See ju ajab inimese hulluks. Jaak rääkis pidevalt, kui tüdinud ja väsinud ta sellest kõigest on," teab Lundver. "Mina ei olnud Nõukogude Liidus ka kõige väiksem tegelane – olin selleks ajaks mänginud juba 20 filmis. Aga Jaagu kõrval olin ma ümmargune null."

Ada Lundver: Joala on kui üleskeeratud mängujänes

Lundveri sõnul olid nad Joalaga järjekordsel pikal Venemaa reisil, kui Jaak teda ühel õhtul enda poole hotellituppa kutsus ja ütles: "Ada, tahan sulle öelda midagi väga tähtsat. Ma ei taha enam laulda! Olen laulnud küll ja küll. Aitab, rohkem ei taha." Ja ta pidas oma lubadust, rõhutab Lundver.

"Mul on meeles, kui tundsin, et nüüd on juba liig. Ma tegin kontserte juba nagu mingi üleskeeratud mängujänes. Niisugune valvenägu on ees ja kõik töötab automaatselt. Sa ise ei mõtle üldse selle peale, mis sa teed. Ja siis mingi aastalõpp – oma 70 kontserti kuus või nii... Järsku avastasin sellise momendi, et ma ei saa enam laval olla. Kontsert käib. Soolokontserte ilma vaheajata ikka kaks-kolm tükki päevas... Ja äkki avastasin ennast sellelt, et ma ei saa enam laval olla. Ma ei taha enam monitorist oma häält kuulda. Poisid imestasid, mis jama see on: poole kontserdi pealt keeran ma äkki monitori enda pealt ära. Mööda, et ma ei kuuleks enda häält – mis ma laulan. Siis hakkan lugema lugusid: palju on jäänud lõpuni? Ah-haa, nii – seitse lugu on lõpuni. Ah-haa – kuus lugu, siis tuleb instrumentaal vahele... Kõik! Ma ei taha enam! Nüüd ma tõusen püsti, lähen minema! Siis ma läksin mõttest, et hakkan juba ära pöörama, üle kere märjaks. Niisugune tunne, et ma tõesti lähen poole loo pealt ilma sõnagi lausumata minema ja kõik..." Nii on laulja ise meenutanud oma esinemisi kui õudusunenägu intervjuus Urmas Otile saates "Carte blanche" 13. novembril 1992. aastal.

Lundverile antud lubadust laulmisele joon alla tõmmata Joala korra siiski murdis. Jutt on kolme tenori kontserdisarjast 1996. aasta kuumal suvel, mil muusikas valitses totaalne tümps.

"Joala haaras selle tuuri organiseerimise rohkem enda peale," meenutab Ivo Linna. "Osa lugusid tuli lindi pealt ja osa laulsime otse. Tuuri käigus me otseselt tülli ei pööranud, kuid tekkisid lahkarvamused, kas ka järgmisel aastal sellist tuuri korraldada. Joala arvas, et võiks. Aga minule see mõte ei meeldinud. Kohe mitte. Ka Mäks oli sellele vastu," ütleb Linna. Maire Radsinil on meeles, kuidas Joala ühel tuurieelsel koosolekul ütles, et nüüd võib neid kontserte näidata teles iga kuu, sest Eesti muusikaturg on seisus, kus pole midagi teha. Et Eesti muusikaturgu ja -äri ning ka plaadiäri ei saa tõsiselt võtta. Võibolla oli Joala kibestumus ja skepsis tingitud sellest, et sadade miljonite inimeste armastust maitsnud lauljale ei olnud Eestimaa tuur oma väikeste laululavadega tõepoolest võrdväärne, oletab telerežissöör Maie Radsin.

Et tuuri ajal must kass meeste vahelt siiski läbi jooksis, näitab seegi väike, kuid ilmekas fakt, et Tõnis Mägi ei ilmunud pärast turneed korraldatud kahele lõpubanketile. Ometi tulid kolm tenorit veel ühel õhtul korraks kokku, et laulda vaid üksainus laul. Seda 1999. aastal Eri Klasi juubelil Vabaduse väljaku telgis. Aga see oli ka tõesti Joala viimane ülesastumine.

Nädala pärast kõlavad Joala laulud Õllesummeril. Loomulikult lootsid korraldajad näha laval ka teda ennast. Paraku jooksid läbirääkimised liiva ja festivali peakorraldaja Marje Hansari sõnul Joalat laval ei näe. Ei osale ta ka proovides. Küll aga jagas ta lahkelt soovitusi, millist pala üks või teine noor interpreet võiks esitada. Ometi ei kuule seal laulja ühte tuntumat lugu "Unustuse jõel", mille esitajana nägi Joala vaid Marko Matveret, kellel on aga samal õhtul etendus.

Ühes aastatetaguses intervjuus on Joala öelnud, et ta ei plaaninud üldse lauljaks hakata. "Äkki avastasin, et olen rataste vahele tõmmatud. Umbes nii, et lükati lavale ja laula. 1964. aastal õppisin muusikakoolis flööti, siis alustasid esimesed kidrabändid, lõin kaasa. Mängisin flööti, siis kolisin bassi peale üle, keegi laulis nii nigelalt, et mulle tundus: ma laulan natuke paremini, ja oligi kõik."

Jaak oli alles 16, kui ta kutsuti Olav Ehala ansamblisse Kristallid. "Minu mäletamist mööda kutsuti ta hoopis flööti mängima, aga siis selgus, et ta mängib väga hästi ka bassi, ning siis hakkas ta veel laulma," meenutab Olav Ehala. "Kahju, et ta oma ala pealt tagasi tõmbus. Aga eks ta viimasel ajal oli ka natuke kinnine natuur ja võib-olla see johtubki sellest hilisemast tuntuse painest. Sest noore poisina oli ta igati lahe sell."

Kuuekümnele lähenevast, kuid endiselt lahedast sellist Joalast pajatab ka Riho Rõõmus. "Levib legend kapseldunud ja vananevast staarist. Aga kui sa Joalaga lähemalt kokku puutud, on vahetumat ja soojemat inimest raske leida. Lähed talle külla ning ta on nii rõõmsameelne, lahe ja vastutulelik. Et võta ise külmkapist kala, ma just eile soolasin. Oskad ikka fileerida? Ah ei oska? Ma siis ise, tee sa vein lahti," imiteerib Rõõmus Joala külalislahkust. "Nagu parim sugulane võtab vastu."

Valge sokk jalga, valge ülikond selga ning laulma

Samas jääb Linna Joalat kui inimest iseloomustades napisõnaliseks. "Mina tema hingepõhja pole vaadanud. Ta on tüüp, kellest ma pole kunagi lõpuni aru saanud. Selles mõttes, et ega ta oma sügavamatest muredest või rõõmudest väljaspool olijale ikka ei räägi," tunnistab Linna.

"Tegelikult on ta väga õrna hingega ja kergesti haavatav. Kuigi jätab mulje, et ah, ma olen kõigest üle. Tegelikult on ta väga haavatav," kordab Lundver.

Just haavatavus võib olla veel üks kivi küsimuste kuhilas, miks Joala niivõrd järsku Kremli Kongresside Palee ja kõledate spordihallide uksed selja taga kinni lõi. "See eesti rahva suhtumine oli väga vastik ja väga madal et no näed, nüüd läks ta Venemaale ja nüüd laulab ta vene keeles. Meile laulda ei kõlba ja järelikult on Kremli ööbik. Joala pole sellist suhtumist mitte mingil juhul ära teeninud," ärritub Linna. "Joala ei astunud komparteisse ega laulnud komparteile hosiannat. Ta pole kunagi olnud poliitiline laulja ega ka lipuga vehkija. Ta tegi Eesti kerge muusika tutvustamiseks Liidus 70ndatel ja 80ndatel aastatel rohkem ära kui keegi teine. Selles mõttes oli ta täielik Georg Otsa mantlipärija. Võrdluse Otsaga toob välja ka Lundver: "Jaak Joala on nimi, nagu on Georg Otsal."

"Nendele, kes hauguvad Joalat Kremli ööbikuks, soovitan ma panna jalga valge sokk ja selga valge ülikond ning hakata laulma," salvab Linna. "Tuleb vaid tunnustada, et Joala tegi Venemaal superkarjääri. Üks õige artist ei taha ega saagi eluaeg küla klubides laulda, ta tahab olla suurel laval. Kuna läände ei pääsenud, läksid Eesti artistid Venemaale. Aga mitte soovist saada Kremli ööbikuks, vaid soovist suhelda suure publikuga, olla suurel laval suure valguse käes. See tunne on sootuks erinev sellest, kui seista kuskil küla kultuurimaja püünel."

Koos tuvidega pesitsesid pööningul ka Vene piigad

Ehala mäletab, kuidas Joala kord Moskvas kuulsuse tipul ühe näpuliigutusega Eesti Filharmoonia Kammerkoori kuskilt nurgatagusest hotellist Inturisti ümber paigutas. "Teatud etappidel oli ta ikka täielik jumalus, kelle sõrmenipsu peale tõusid lennukid õhku," lisab Riho Rõõmus. Ja mitte ainult lennukid: Joala Asula tänava maja pööningul pesitses Ada Lundveri sõnul koos tuvidega kogu aeg kuus-seitse entusiastlikku Vene piigat. "Kohver istumise all ja kotike näpu otsas nii nad olid siia saabunud, et oma jumalust kas või korraks näpuga katsuda," muigab Lundver.

Nüüd elab see jumalus juba aastaid avalikkuse eest varjul, lävides vaid väga vähestega. Üks neist on Koit Toome. "Teinekord on mul omavanustega hoopis raskem suhelda kui Jaaguga," nendib Toome. "Tihtipeale kestavad meie koosviibimised kuueni hommikul ja alati on millestki rääkida."

Aga kuidas ikkagi endine superstaar oma maamajas koos kahe suure hundikoeraga päevi õhtusse veeretab?

Ajast, mil Joala õpilane Janika Sillamaa oma õpetajaga tihedamalt suhtles, mäletab ta viimase arvutimängude vaimustust. "Ta võis päevad otsa mängida," meenutab Sillamaa. Seda kinnitab ka Riho Sibul: "Ta innustub üldse igasugu sorti masinatest, alates autodest ja lõpetades arvutiga." Sillamaa lisab, et veel huvitub Joala tavatult palju pseudoteadustest. "Astroloogia ja kõik muu. Selle kohta on tal palju materjali." Rõõmuse sõnul näikse Joalat painavat ka filosoofilised ja eksistentsiaal­sed küsimused. "Et kas kõik, mis ümberringi toimub, on progress või regress. Mulle tundub, et Jaak põgeneks sellise progressi, nagu ka Tallinna linna eest, isegi taigasse või džunglisse."

Põgeneda ju võiks, aga elu tahab ometi elamist. Joala on olnud küll jumalus, aga mitte Jeesuslaps. Millegagi tuleb ennast vee peal hoida. "Aga ei sobi ju inimeselt küsida, millega sa siis tegeled ja millest sa elad," tunnistab Riho Rõõmus, et tedagi on see probleem vaevanud.

Lisaks kerkib Joala kohale veel üks suur küsimärk: eelmisel sügisel kinnitas ekslaulja SL Õhtulehele, et teeb pärast laulmisega hüvastijätmist oma elu teise kannapöörde ning kolib hiljemalt järgmisel kevadel lõplikult maale elama. "Eluaeg on mu hing olnud kinni rohkem maa küljes," tunnistas Joala. "Mul pole siin linnas tõesti mitte midagi teha. Ma ei saa üldse aru, miks ma siin linnas nii kaua olen passinud?" ahastas ta toona.

Nüüd aga väidab parajasti traktoriga põldu kündev naabrimees, et Joalat on maal näha haruharva. "Hehh, rohkem on siin ikka Mairet (abikaasat J.K.) näha," kinnitab ta."Tegelikult on vend Vähk Jaak üsna salapärane tegelane," kihistab sõber Sibul salapäraselt.

Alustas autoremonditehases lukksepaõpilasena

Sündinud 26. juunil 1950 Viljandis.

Õppinud Tallinna 17. keskkoolis, Tallinna 46. keskkoolis ja Tallinna G. Otsa nimelises muusikakoolis.

Töötanud Tallinna autoremonditehases lukksepaõpilase ja lukksepana, Georg Otsa muusikakoolis õpetajana.

Mänginud ja laulnud ansamblites Virmalised, Kristallid, Kustas Kikerpuu ansamblis, Radaris ja Laineris.

1980ndatel esines ja salvestas palju Venemaal ning mujal tollases NSV Liidus. Suur osa tema selle aja repertuaarist oli venekeelne, mistõttu rahvasuu hakkas teda Kremli ööbikuks kutsuma.

Tuntumad projektid muusikuna Eestis olid Kollane Allveelaev G (koos Ivo Linna, Karl Madise, Meelis Punderi ja teistega) ning 1996. aastal ühiskontserdid Ivo Linna ja Tõnis Mägiga.

Mitmete rokikontsertide ja -festivalide konferansjee (Rock Summer, Rolling Stonesi tuur jne.).

Mänginud telefilmis "Teisikud" ja Estonia muusikalis "West Side Story" (Tony).

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee