"Jumal tänatud, et äsja haavata saanud sõdurid eluga koju saabuvad," ütleb Seaküla Simsonina tuntud skulptor Aivar Simson, kes 1981. aastal Nõukogude armees Afganistanis sõdis. Ta oli Helmandi provintsis, kus Eesti kaitseväelased tänagi korda tagavad. Päeval on seal 40–45 kraadi, öösel läheb jahedaks, nii et hingeõhku on näha. "Mäletan, kaevasime öösel kaevikuid, et sooja saada," meenutab ta.

Lipu värv vahetunud

Simsoni arvates on kohalike pustu hõimude võitlejatega sõdimine ülimalt raske: "Nad on äärmiselt visad, tunnevad suurepäraselt kohalikku maastikku. Nende jaoks on kodu kaitsmine ülioluline ja selle nimel suremine auasi. Ajaloos on nad sõdinud nii inglaste kui venelastega, nüüd siis ameeriklastega. Neid inimesi Euroopa tavade järgi elama panna – väga kahtlen, kas see on võimalik." Kui eurooplasest sõdur enne relva kasutamist mitu korda mõtleb, on kohaliku võitleja jaoks kõri läbilõikamine sama, mis ninanuuskamine, märgib sõjaveteran.

Simson suhtub Eesti osalemisse Afganistanis ja Iraagis kriitiliselt. "Noorte meeste elud keeratakse peesse, vaat mis tegelikult toimub," räägib Simson. Kui meid kamandas Moskva, juhindutakse nüüd ameeriklaste soovidest, lisab ta. Simsoni arvates võiks sellist koostööd tehes viisavabadus Amee­rikaga juba praegu käes olla.

Simson kahtleb, kas Ameerika mustanahalised sõdurid ikka tuleksid meile Narva jõele appi, kui peaks vaja olema. "Eestil võiks see julgus olla, et Iraagist ja Afganistanist koju tulla," leiab Simson.

Missioon väärikalt lõpuni

Iraagist on aastate jooksul enne missiooni lõppu lahkunud Hispaania, Poola ja Austraalia, mullu vähendas kohalolekut Leedu.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni sotsiaaldemokraadist liikme Kalvi Kõva sõnul osaleb Eesti missioonil selleks, et olla osaline maailma turvalisuspoliitika kujundamises. Mullu pikendas Riigikogu Afganistani ja Iraagi missiooni aasta võrra. "Hääletasin poolt lootusega, et see on viimane aasta Eesti missioonil Iraagis. Praegu on selgeid märke sellest, et Iraagi valitsus suudab üha rohkem ise olukorda kontrollida," ütleb Kõva. Tema hinnangul võis üks põhjustest, miks Eesti üldse otsustas Iraaki minna, olla seotud teatava õhinaga NATOsse saamisest, mil Eesti tahtis näidata, et meist on abi. "Praegu on Iraagis kohaloleku eesmärgiks missioon väärikalt lõpusirgele viia."

Signe (34) eestlaste osalemist sõjalistel missioonidel ei poolda. "Kui mul oleks poeg, kes tahaks või peaks minema, oleksin tõsiselt mures."

Taavile (25) tundub, et aeg-ajalt riigiisad justkui arvavad, et inimesed on rumalad, kelle eest lihtne asju otsustada. "See kindlasti nii pole, lihtsalt vahel ei mõjuta kodanike arvamus riigi poliitikat," ütleb Taavi.