Uudised

Millenniumi lõpp nimega Vornan  

21. september 1998 00:00
Robert Silverberg

"Aja maskid"
Elmatar 1998
Tõlk. Marek Laane
176 lk.

VEIKO BELIALS

On aasta 1998. Ka Silverbergi romaan algab aastaga 1998. Intriigiks on sellest loomulikult vähe, kuid jälgida, kuidas Silverberg on kolmkümmend aastat tagasi meie aega ette kujutanud, on piisavalt huvitav.

Niisiis, aastatuhat on lõppemas ja viimsepäevakultus taas moes. Apokalüptikud on jõud, mis ajab hulluks terve planeedi. Nad mässavad, rüüstavad, hävitavad. Just sellisesse maailma ilmub

Vornan-turist

,

külaline aastast 2999. Maailma valitsused loodavad, et ta ainuüksi oma olemasoluga apokalüptikute usul jalad alt lööb. Sellega on intriig sõlmitud, eeldused loodud, võimu võtmed kuldkandlikul kätte toodud. Situatsiooni ohtlikkust tunnetavad vaid Vornani saatjaskonda määratud professorid.

Vornan on veel turist. Ta on nagu elevant portselanipoes, enfant terrible , kes süüdimatu naudinguga segadust tekitab. Ta täidab talle pandud lootused ja lööb jalad alt apokalüptikute usul. Ja ta poleks Vornan, kui ta möödaminnes ei teeks sedasama ka kogu ülejäänud religiooniga. Siit algab muutumine. Vornan-turist on kadunud, sündinud on

Vornan-prohvet

.

Uus usutunnistus levib kulutulena: "Jumalat ei ole ja Vornan on tema prohvet!" kuulutab see. See on hetk, mil ka Vornan ise saab esmakordselt teadlikuks oma mõjust.

Tundub, et professorite kartused on õigustatud.

"Vornan oli /.../ nii juhmilt otsekohene, nagu on lapsed. /.../ Aga nüüd... nüüd paistab ta tahtvat kasutada inimesi. Enam ta pole lihtsalt huviväärsuste vaatleja. Ta manipuleerib kõigiga. /.../ Ta hakkab tõelisi probleeme tekitama."

Vornani-kultus on sellel arenguetapil veel vormitu. Vaja on veel ühte tõuget. Ilmub raamat, kus analüüsitakse Vornanit ja tema suhet massidesse. "Meie ise tegime Vornanist jumala," kuulutab raamat.

Vornan-jumal

Mass selliseid peensusi ei jaga. Kui on öeldud, et Vornan on jumal, siis ta ongi seda.

Nüüd lõpuks hakkab ka Vornan ise oma jumalikku seisundit ära kasutama. Ta hakkab esinema. Ta teeb üleskutseid.

Samal ajal tihenevad Vornani ja võimu vahelised suhted. Garfield teeb valitsuse esindajale tõsimeeli ettepaneku Vornan tappa, enne kui asi liiga kaugele areneb, kuid on juba hilja. Vornan on oma rollist teadlikuks saanud. Ta jutlustab uut ajastut, harmoonia, õnne ja vendluse maailma, maailma, millest ta ise pärit on. Idee on ju ilus, kuid pole uus. Ja just see, et ta pole uus, annab alust karta. On ju seda uut maailma ikka vana varemetele ehitatud.

Raamatu lõpuks areneb asi nii kaugele, et masside kummardamise objektiks saab messia asemel

Vornan-märter.

See on kõigist võimalikest arengutest kõige hullem. Vornan on kadunud/surnud/lahkunud ja professor Garfield mõtestab tekkinud olukorra lahti järgmiselt:

"Nüüd peab järgnema lunastuse ja ülestõusmise aeg ja ma kardan seda. Elav Vornan võinuks aja jooksul hävida, ilmutades end rumala, tühise, asjatundmatu ja amoraalsena, paabulinnu ja hundi ristsugutisena. Lahkunud Vornaniga on hoopis teised lood. Ta on nüüd, kus me oleme ta märtriks muutnud, meie kontrolli alt väljas."

Omamoodi sümboolne on, et teatud mõttes tähendab see siiski apokalüptikute võitu. See on maailma lõpp. Selle maailma, mis oli enne Vornanit.

Silverberg näitab Vornani näite varal, kui hirmuäratavalt lihtne on manipuleerida massidega. Piisab soodsast situatsioonist ja karismaatilisest isiksusest, ülejäänu teeb massikommunikatsioon. Pole tarvis mingeid teadmisi, mingeid andeid; piisab, kui ollakse osav PR-mees ning võimule võib sattuda asjatundmatu logeleja, tühi kott, nagu Vornan ise enese kohta avameelselt tunnistab. See on hirmutav perspektiiv, mille teokssaamine pole sugugi nii võimatu, kui esmapilgul tundub.

Illustratsioonid: Juan Muńoz, "Aprčs Degas", 1997.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee