Elu

Liina Tennosaar: "Enda meelest olen ilus vanainimene." (1)

Jaanus Kulli, 22. märts 2008, 00:00
KALAMAJA KAUNITAR: Liina Tennosaar oma koduaias Graniidi tänavas koos naabri kutsuga, keda lihtsalt paksuks koeraks hüütakse.  Marianne Loorents
"Pikk on ju mõnus olla, pikk inimene on ilus," ütleb näitleja Liina Tennosaar, kel kasvu 183 sentimeetrit ning kes kehastab uues põnevusfilmis "Kid & Killer" 16aastase peategelase Tomi ema. Film on rahvusvahelise kaliibriga ja türgi päritolu Saksa näitleja Mehmet ei suuda ära imestada, kui ilusad ja pikka kasvu on eesti naised. Eriti pärast juhuslikku kohtumist Liina sõbratari Viire Valdmaga.

Teismelisena oli kõrendist 183 sentimeetri pikkune Liina fotomodell. Tegi tööd ajakirjale Siluett, mis oli kuum sõna terves NSV Liidus. Lavakasse astudes pidi ta sellest tööst aga loobuma. Siis läksid kaubaks vaid Liina kaunid pikad sääred. "Reklaamisin tolleaegseid koledaid sukkpükse, jalanõusid ja Tartu botaseid."

Ema osa põnevusfilmis "Kid & Killer" on Liinal üks suuremaid filmirolle pärast "Sügist" ning ta tänab jumalat, et ta selle sai. Töö kisub mõtted eemale keskeakriisist ning tapab stressi, mis pärast lahkuminekut niigi kummitab. Üksikema ja vabakutseline näitleja olla pole kerge.

Räägi paari sõnaga oma filmirollist!

Mängin peategelase Tomi ema, kes on oma last titest peale üksi kasvatanud. Mees on surnud ja uuesti pole ta abiellunud. Pojaga on tal hästi soojad suhted, pigem sõbrasuhted. Nad elavad küll vaeselt, aga ei nurise. Tom on pisut ülekäte ja ema muidugi märkab ning muretseb oma 16aastase poja pärast. Ühesõnaga, üks soe ja tore roll.

Ma ju pole varem väga palju filmides mänginud. Üheksas filmis ehk, aga kõik need on olnud sellised sutsud. See on esimene rahvusvaheline filmiprojekt, kus mul siis suurem roll.

Tegelikult oli see üleüldse esimest korda, mil ma castingu läbisin. Ma pole kunagi varem proovivõtetel käies rolli saanud. Esimest korda elus. Ma ei salli seal käimist. Aga igaks juhuks lähed ikka. Et äkki saad. Seekord läks õnneks. Juba kahe tunni pärast helistati, et ma olen valitud. Ei olnud mingit ootamist.

Kuivõrd kerge või raske on Saksamaal resideeriva soome päritolu Hannu Saloneni käe all tööd teha?

Hannu on kuidagi nii õigesti meid kõiki valinud. Pole ammu juhtunud, et hästi rõõmus on tööl käia. Nagu Hannu ise ütleb, pole me mingid ameeriklased, aga meil on suud kõrvuni ja meil on hästi lõbus koos olla. Ta on suutnud moodustada näiteseltskonna, kes jube hästi omavahel sobib. Ma oleks nagu kogu võttegruppi ära armunud. Rääkimata Mardist (peategelase Tomi kehastaja – JK.), kes unustab ära, et ta on 16aastane ja laps ning suhtleb kõigiga kui täiskasvanu.

Jass asub kolmandal katsel keskkooli lõpetama

Filmitegemine on kallis lõbu. Mis tähendab, et graafikus peab püsima iga hinna eest. Teatrirollid pead selleks perioodiks maha matma?

Pole see asi ühti nii hull. Esiteks on mul praegu teatris tööd vähe. Õnneks on veel, mida mängida. Endlas ja Baskini teatris ja Emajõe Suveteatris. Aga näiteks Vanemuise tükid läksid maha ja silmapiiril pole ühtegi uut rolli. Minu vanuses naisi pole teatris eriti tarvis. Seega on mul järjekordne keskeakriis. Nii et väga hea, et see film nüüd peale tuli. Päriselt peaks ma juba murest hall olema, aga mul on läinud kuidagi nii hästi, et mingid väikesed jupid on ikka tulnud. Kuskil seriaalis näiteks. Nii et olen kuidagi ära elanud. Ei viitsi muretseda, mis must saab homme või sügisel. See ei aita. Mis ma oma närve ikka rikun. Nii et ma olen selline 42aastane täiesti ebapraktiline tegelane. Aga jah, põhimõtteliselt olen ma töötu. Nii et filmitegemiseks on aega küll ja küll.

On sul mõnikord ka süümekad, et vabakutselise näitlejana oled prooviperioodil palju kodunt eemal ning lastele ei jagu sedavõrd tähelepanu, kui sooviksid?

Lapsed on sellega harjunud ja juba piisavalt suured. Epp on 14aastane. Talle meeldibki üksi kodus olla. 23aastasest Jassist rääkimata. Kes küll praegu on koos isaga (Heino Seljamaaga – J. K.) Hispaanias. Aga kui ta kodus on, tean, et ka tema noorem õde on hoitud. Jass käib siis poes ja teeb väga hästi süüa.

Loodan väga, et Jass nüüd lõpuks, pärast kolmandat katset, keskkooli ära lõpetab. Asi ongi selles, et tal on palju muid huvisid ja kooli jaoks ei jagu aega. Kui ta ka nüüd ei lõpeta, siis ma ei tea... Saab peksa.

Loodetavasti ikka lõpetab ja astub ema jälgedes. Malevafilm "Sigade revolutsioon", kus ta ühte peategelast kehastas, lubaks seda loota.

Ma arvan, et ta tahaks väga lavakasse sisse saada.

Sina vabakutselise ja parasjagu väikese hõivatusega näitlejana kätt ette ei pane. Et elus on kergemaid ja tasuvamaid valikuid.

Ei, muidugi mitte. Tema valik. Pealegi on see üks lahedamaid haridusi, mida siin saada võib. Kui sa juba oled humanitaariale orienteeritud.

Sina oled vabakutseline juba mitu aastat?

Viis ehk. Ja mida Murphy seadus ütleb? Kui sul on tööd, on tööd jube palju. Siis ei jõua sa linnade vahel ära viselda. Ja kui ei ole, ei ole kohe üldse. Hetkel on õnneks imetore roll filmis. Arvan isegi, et mul ei peaks nii hästi minema. Ei tea, mis ma eelmises elus nii hästi olen teinud, et seekord kõik nii korras on.

Liina kardab võõraid inimesi

Kuskile teatrisse tagasi ei ihka?

Ei, sest ka seal sõlmitakse lepingud aastaks ning hirm on samasugune kui vabakutselisel. Seega pole ma rohkem kindlustatud kui need, kes permanentselt palka saavad. Samas olen pakkumistest öelnud ära vaid põhjusel, et muu töö pole seda lubanud. Muidu olen püüdnud niipalju kui võimalik vastu võtta. Ära peab ju elama. Üksi lapsi kasvatades kulub raha rohkem ning suurte laste puhul veel eriti.

Kõlab kuidagi väga õõvastavalt, et peaaegu töötu üksikema.

Jah, ega see staatus kerge pole. Lapsed on suured ja vajadused ka palju suuremad. Epp tänagi ütles, et ema, kui sa selle filmi raha kätte saad, kas võime siis minna riideid ostma. Aga Jassist, kes käib tööl, on palju abi. Kui mul raha pole, käib Jass poes, ning ta maksab Falcki ja interneti. Mul on ikkagi mees majas. Parandab mu autot, kui vaja. Aga mis selle lahkumineku juures on kõige hullem, et ma pean nüüd igasuguseid maiseid asju ajama ja seejuures võõraste inimestega rääkima. Mida ma kohutavalt kardan.

Miks?

Küllap on see haigus. Mille nimi on ilmselt ksenofoobia. Satun paanikasse, kui kuskil kohvikus mulle võõrad inimesed ligi astuvad ja midagi rääkida tahavad. Olen näinud dokfilmi, kus inimesed kardavad taldrikul herneid. Et need kogunevad kampa ja teevad temaga midagi. Mina kardan võõraid inimesi. Mis on siiski parem haigus, kui herneid karta.

Ja mida ma veel ei julge. Ma ei julge abi paluda, ma ei julge küsida, ma ei julge tülitada inimesi. Seetõttu on mul ka vähe tööd.

Tean, et paljud näitlejad käivad tööd küsimas.

Oled kuskil öelnud, et olen 40 ja elu on läbi.

Kui ma sain 40, oli mul hirmus keskeakriis. Vahtisin lakke ja mõtlesin, et nüüd on kõik. Tegelikult ei ole niimoodi. Mul ei ole üldse midagi väga hästi, aga päriselt on väga hästi. Ma arvan, et olen elu võidumees. Ma elan palju paremini kui paljud teised inimesed.

Kuidas sa sellisest kriisist üle saad, mida selleks ette võtad?

See on jällegi tööga seotud. See paari aasta tagune kriis tuli ka ilmselt töötusest.

Siis mõtlesin, et ma ei saa enam kunagi rolle, olen vana ja kole, keegi mind ei armasta ja mul ei ole midagi selga panna. Siis aga tuli korraga hästi palju pakkumisi ja tundsin ennast taas vajalikuna ja natuke tähtsamana ning kohe hakkas parem.

Kui tihti mõtled sellistele eksistentsiaalsetele küsimustele, et elu helgem pool on alles ees või juba seljataga?

Käisin kunagi imekauni sensitiivi või nõiaohtu naisterahva Rita juures, kes joonistas mulle veidraid krõnkasid ning nende põhjal kinnitas, et mul hakkab siin elus minema väga hästi alles 50. eluaastast alates.

Täna on väljas tõeline kevad. Missugune aastaaeg sulle kõige rohkem korda läheb?

Küllap see kevad ongi. Sest siis olen ma ka sündinud. Kevade kõige ilusamal ajal, 23. mail. Siis õitsevad mul aias sirelid ja ilus on olla.

Sa pole enam esimeses nooruses, kui palju sa naisena ja näitlejana mõtled vananemisele? Või ilulõikusele?

Jaa, mõtlen. Ma olen käinud ilulõikusel.

Jumal hoidku, ei!

Mul olid ju silme all hästi suured kotid. Ei jõua ennast ära kiita, et lasin need ära lõigata. Tunnen ennast miljon korda paremini. Need ei tulnud vananemisest, vaid pärisin oma isalt ja emalt. Sinna polnud midagi parata.

Aga vananemist... Kuidagi vormis pead ikka püsima, kui sa seda ametit pead. Minu meelest olen ma ilus vanainimene. Ei ole ma paks ega midagi. Aga eks stress ja mure hoia kõige paremini vormis.

Mida sa peale näitlemise veel teha oskad?

Absoluutselt mitte midagi. Ma kohe ei tea, mida tegema hakkan, kui peaksin näitlemise tööst ilma jääma. Olen täielik äpu.

Mida sa selle suure rahaga peale hakkad, kui filmi honorari kätte saad?

Lähen Epuga riideid ostma.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee