Uudised

Eestimaa on meie kätes  

7. september 1998 00:00

MARI SOBOLEV

Aktsioon: "Süütute linnakodanike rikkumisest"
Aeg: 26. august 1998
Koht: Tallinn
Idee ja teostus: Katrin Kivimaa
Kaasosalised: Hanno Soans, Kiwa, Marko Laimre

Balti ketis pihke soojendada oli muidugi tore. Seitse aastat hiljem on tollased kartulikoored juba otsas ja rõhuv enamik rahvast on hot dog ide peale üle läinud. Miskipärast loeme me aga ajalehtede arvamuskülgedelt jaÜvõi lugejakirjadest, et keegi pole tekkinud Eesti Vabariigiga päriselt rahul. Neid, kes käised üles käärivad ja midagi konkreetset ära teevad, on aga sellegipoolest vähevõitu. Katrin Kivimaa tegi.

KATRIN KIVIMAA, vabakutseline kunstikriitik, EV passi omanik:

"Vahetevahel ühistranspordis sõites jäävad pilgu hajusele liikumisele ette reklaamplakatid. Siis ma mõtlen, et mida küll müüa tahetakse, ja mis veelgi huvitavam - kellele.

Tükk aega püüdsin jälile jõuda, mida tähendab "No X, no sex". Lõpuks keegi valgustas, et tegemist on hingeõhku värskendavate pillide reklaamiga. Ja sel juhul ma küsin: kas meil seksivad ainult mehed (või parimal juhul lesbilised naised, kuigi vaevalt, et see reklaam on viimastele suunatud)? Või tähendab see seda, et ainult meestel on halb hingeõhk ja naised on sünnist surmani meekarva ja piimalõhnalised, ei käi tualetis ega aja jalgadelt karvu? No mis naised need sellised on? Kui, siis ainult kumminaised. Niisiis, loogilise arutelu tulemusena saab selgeks, et avalik reklaam propageerib seksi kumminaistega. Aga sel juhul; kas pole kumminaisel ükskõik, mis hingeõhku see mees endast pahiseva auruna tema suunas välja laseb?

Jätame viimase küsimuse kõrvale ja teeme väikse pöörde: kui kultuuriministeeriumi spetskomisjon peaks uurima ja puurima, vaatama ja arutama, et kas kunstiteosed on ikka väärikalt vabad porno ja vägivalla maigust, siis miks tohib linnaruumis propageerida seksi kumminaistega? Või võtame teise näite: mitte et mulle naiste tagumikud ei meeldiks, aga jalgrataste kohal ilma poole kummuvad eksemplarid ei anna minu meelest meie arenevale linnaruumile midagi juurde. Ma saan aru küll, et raha maksab kõik kinni - tagumikud ja ametnikud, tissidest ja massidest rääkimata, kuid veel leidub ajast ja arust vaevatud kodanikke, keda tagumikud jalgrataste müümise egiidi all ei eruta.

Seega me nõuame, et:

1. Kui Eesti riik otsustab võidelda kodanike meelte- ja keeltepuhtuse eest, siis tehke seda valdkonnas, millele langevad laiade masside silmad, süütud lapsed ja siivsad koduperenaised kaasa arvatud.

2. Kunstniku loominguvabadus oleks tõepoolest kunstniku enda kätes.

Ei ametnike ja raha vägivallale! Ei seksistlikele reklaamidele! Riik sekkugu asjadesse, kus temast võib kasu olla! Kunst sekkugu igale poole!"

Igaüks võib puhastada Augeiase talle

Katrin Kivimaa tegu seisnes selles, et ta kattis siivutu reklaami kõige siivutumad kohad värvi ning eelpool äratrükitud manifestidega. Eesti Vabariik muutus sellest hetkeks veidi vähem pornograafiliseks. Aktsioon oli reageering üleskutsele, et kunstnikud sekkuksid igapäevategelikkusse ja väljendaksid oma arvamust pornograafiat ja vägivalda propageerivate kommertsteoste kohta (vt. Hanno Soans, "Olematu teos - "sotsiaalne skulptuur"", Sõnumileht, 25. juuli 1998).

foto1:

Selline naisterahvas rippus Ph (e. k. paha hais) taseme hüvanguks tükk aega linnakodanike silme all.

TIINA KÕRTSINI foto

foto2:

Niipea, kui Katrin Kivimaa kodanikualgatuse korras pornot tsenseeris...

HANNO SOANSI foto

foto3:

...võeti aga plakat maha. Küsimus suurele ringile: kas tsenseerimata porno on parem kui tsenseeritud porno?

TIINA KÕRTSINI foto

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee