Uudised

Miks Madis Jürgen kevadsuvel 1989 kapi taga istus (1)

Gunnar Press, 29. veebruar 2008 00:00
Foto: Teet Malsroos
1989. aasta kevadel pages Kultuuri ja Elu ajakirjanik Madis Jürgen päeviti läbi peatoimetaja Sirje Endre riietekapi kõrvalasuvasse Teater. Muusika. Kino tuppa.

Mõne meetri kaugusel istusid kannatlikult Vene armee ohvitserid, kes tahtsid Jürgeni otse sõjaväkke viia. Jürgen oli avaldanud Noorte Hääles Nõukogude armeed arvustava loo "Lõuad pidada, edasi teenida", ning teda tuli ümber kasvatada.

"Need sõjaväelased olid ikka täiesti idioodid, tulid iga päev kolmveerand kaks," muigab Madis Jürgen. "Loomulikult oli lihtne seks ajaks kapi taha minna."

"Pruun kapp oli, Standardis tehtud," ütleb Sirje Endre, kes Jürgeni meelest oli jamast mingil ajal surmani tüdinud. Endrele ei meeldinud, et Jürgen Noorte Hääles kirjutab, ent alluva kaitsmiseks pani ta viimase välja.

"Toimetuse ruumil Narva maan-teel sõjakomissariaadi kõrval oli otsaaken, millest paistis, kui nad tulevad. Madis jooksis kappi ja mina ütlesin, et ta kirjutab Lõuna-Eestis kodukohalugusid. Aga nad olid Madist Tallinna peal näinud ja hakkasid aina helistama. Sõjakomissar Rein Põder helistas ka isiklikult," meenutab Endre.

Kord kutsus Endre ETV "Vaatevinkli" võttegrupi – Uno Maasika, Märt Müüri, Rein Hansoni – kohale. Telemehed küsisid, mida nad Jürgenist õieti tahavad. Sõjaväelaste täielikust kohmetusest sai säravate prožektorite ja surisevate kaamerate ees meeleoluka telepildi. Kui Jürgenit Nõmme kodunt otsima mindi, hüppas ta teise korruse rõdult aeda ja hiilis minema.

Jürgen küsitles mõnitatud noorsõdurit

1989. veebruaris tappis meeleheitel leedulane Arturas Sakalauskas NSV Liidu sõjaväeosas vanemad ajateenijad, kes olid teda piinanud. Baltimaades algas Vene sõjaväekorralduse vastane protest, eesliinil seisid praegune Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen ja Noorte Hääle toimetus.

Talvel 1989 alustas Jürgen Noorte Hääles lugudesarja "Lõuad pidada ja edasi teenida", vestluskaaslaseks puhkusel sõjaväepoiss Mati. "Istusime poisi kodus pitsilise linaga ümmarguse laua taga ja ta andis mulle ülevaate, kuidas teda eelmise aasta lõpust märtsini iga päev järjekindlalt oli vägistatud," meenutab Jürgen.

Katkeid.

"Üldiselt on nii, et kui sa hakkad endast nooremaid peksma ja julmalt kohtlema, ei puutu sind ennast keegi. Mida jõhkram ja julmem sa oled, seda suurem on sinu autoriteet."

"Just öö ongi noorsõduritele kõige jubedam aeg. Suuremad peksmised on just öösel."

"Mõnda pekstakse rusikatega, mõnda jalgadega. Vahel tahab mõni mees näidata, kuidas ta oskab üht või teist võtet. Siis aetakse keegi üles ja tema peal harjutatakse igasuguseid asju."

"Jutt on umbes selline, et kuradi eestlased, teid peaks kõiki maha laskma."

"Alati ei pruugi olla nii, et pekstakse või lastakse pumbata. On ka selliseid mooduseid, et tuleb ringi joosta ja linnu moodi käsi lehvitada ja häälitseda. Kes käsku ei täida, see saab peksa. Senikaua pekstakse, kuni jooksma ja kaagutama hakkad."

"Kõigepealt peksis mind veel ja siis nõudis, et ta saaks end minu päraku kaudu seksuaalselt rahuldada."

"Hoidsin üle päeva automaati, mille padrunipidemetes on kuuskümmend padrunit. Mul oli tõesti selline tunne, et ma lasen maha kogu selle kamba."

"Saime lüüa, kätekõverdusi teha, tanki ja koera mängida."

Jürgen käis Mati emaga Lõuna-Ukraina sõjaväeosas, nende tuleku auks korraldati parteikoosolek. Räägiti vennasrahvaste sõprusest ja sellest, miks Mati Eesti ajakirjanikule valetab. "Õhk värises vihkamisest. Ööbisin mingi kohaliku ohvitseri peres. Selle naine lõi ennast õhtusöögiks korralikult üles, pakuti veini. Mõtlesin, et ei tea, kas tüliks ka läheb. Ei läinud," meenutab lehemees.

"Olen selle Leedu noormehe vanematega ühel nõul mitte lasta oma poegi sellisesse sõjaväkke. Ma arvan, et mingu enne vabasurma kui elavasse põrgusse," hüüdis üks ema ja vanaema appi.

Pöörduti ka otse EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poole. Nõuti muu hulgas: "... kuni rahvusväeosade moodustamiseni lükata edasi eestlastest noormeeste kutsumine sõjaväeteenistusse."

Katkeid.

"Saime lüüa, kätekõverdusi teha, tanki, rongi ja koera mängida. Hommikul kõht valutas, huul oli paistes, lõua all oli muhk."

"Lüüakse kõhtu, neerudesse, näkku, pähe, kõrri, rindkeresse, südamesse, kubemesse, jalasäärde, õlgadesse, kuklasse. Lüüakse rusikaga, jalaga, rihmaga."

Moskva andis korralduse Jürgen ja Mets armeesse võtta

Noorte Hääles toimunu on kirjas paljudes raamatutes.

Päevalehe ajalooraamatus kirjutab toonane peatoimetaja Margus Mets: "Siis astus ühel päeval minu uksest sisse ülikoolikaaslane Madis Jürgen, kes sel hetkel töötas ajakirja Kultuur ja Elu toimetuses. Madis hakkas talle omasel vaiksel ja vaoshoitud viisil rääkima emadest, kelle pojad on parajasti Nõukogude armees. Ahastavatest kirjadest, mida ta on lugenud. Hingevalust, vägivallast, pederastiast... Kui ta oli ennast soojaks ja vihaseks rääkinud, prahvatas ühel hetkel välja: paneme sellele armeele ajalehega vastu lõugu."

Mets jätkab: "Jama algas kohe. EKP uus juht Vaino Väljas oli kutsunud keskkomiteesse ideoloogiajuhiks filosoof Mikk Titma, keda tunti kui erudeeritud ja eestimeelset meest. Paraku muutus ta juhina kiiresti väga närviliseks ja ettevaatlikuks ega suutnud märgata, et poliitilised sündmused arenesid Eestis tema visioonist kiiremini. Mulle helistas ka ENSV sõjakomissar kindral Rein Põder, kellega kohtusime veel paar korda tema kabinetis Narva maanteel. Ühel kohtumisel ütles ta lõpuks otse, et minu ja Madis Jürgeni kohta on tulnud Moskvast korraldus meid kiiresti sõjaväkke võtta."

Sirje Endre meenutab "Teises Eestis": "1989. aasta kevadel asus ENSV sõjakomissariaat päris hoolega Jürgenit taga ajama. Vormistasin Jürgeni pikaajalisse komandeeringusse. Tegelikult istus Madis toimetuse tagatoas. Tema tagaajamisest on eriti meelde jäänud üks episood, kus ohvitser sõduri saatel marssis Kultuuri ja Elu peatoimetaja uksest sisse, sõdur lõi ukse enda järel prõmdi! kinni ja jäi, jalad harkis, käsi revolvrikabuuril, mind põrnitsema."

Noorest ajakirjanikust sai Atlandi taga aukülaline

Selleks ajaks Jürgen peitu läkski.

Kultuuri ja Elu õbluke sekretär Elle Veermäe kuulas tähelepanelikult, kuidas tuppa potsatanud sõjaväelane oma kurvast saatusest kurtis – et ta on saanud käsu ja nii edasi. Sekretär ütles, et igas ametis on oma raskused, et Jürgen sai komandeeringusse kah väga palju ülesandeid. Sõjaväelane kadus käega lüües minema.

Endre jätkab raamatus: "Lõpuks harjusid kõik asjaga ära: komissariaat Jürgenit püüdma, Jürgen kapis istuma, ja harjusin ka mina revolvrimeestega."

Tiit Made, "Eesti tee": "Noorte Hääl on avaldanud lausa rubriigi pealkirjaga "Lõuad pidada ja edasi teenida". Selles vahendatakse lapsevanemate ja sõdurite endi kirju olukorra kohta armees. Armee juhtkond võttis neid artikleid valusasti. Otsustati kasutada vanu ja järeleproovitud meetodeid. Noorte Hääle toimetaja Margus Mets taheti kutsuda kaheks aastaks sõjaväkke. Ajakirjanik Madis Jürgen sai kutse kordusõppustele. Sõjakomissariaadis mõeldi, et võtame teistele hoiatuseks need ajakirjanikud oma kontrolli alla, "kasvatame ümber" ja ka muud ajalehed jäävad vakka."

Meetmed hoidis ära üldsuse ja Eesti tippjuhtide, eeskätt Vaino Väljase sekkumine.

"Selle loo järel sattusime Sirje Endrega New Yorki rahvusvahelise ajakirjanike komitee peakorterisse. Sõime tähtsate tegelastega hamburgerit, majonees suunurgast tilkumas, ja rääkisime, kuidas NSV Liidus ajakirjanikesse suhtutakse. Olime kõvad tegijad," naerab Jürgen.

"Seisame siis Marju Lauristiniga mingi pilvelõhkuja katusel, mul on kokteil käes ja sõjaväekutse taskus. Marju arutleb, et mine käi seal sõjaväes ära, pärast kirjutad, mis värk oli, ja saad Pulitzeri preemia. No kurat, ma ikka ei tahtnud minna! Ei võtnud vastu ka väliseestlaste pakkumist mõneks ajaks USAsse elama jääda."

"Ajakirjanike kaitsjatele tookord vist isegi meeldinuks, kui meid oleks siin vangi pandud," sõnab Mets. "Nad ei aidanud ega kaitsnud meid, vaid ihkasid actionit."

Peatoimetaja Mets: "Titma karjus, et jätku ma järele."

"Polnud enam sügav Vene aeg, kui revolvrimehi eriti karta tulnuks," muigab Endre sõjakomissariaadi lollusi meenutades. "Seda kartsin küll, et nad hakkavad ruume läbi puistama. Samas oli kõik natuke koomiline, mina laua taga ja sõjaväelased revolvriga teisel pool lauda. Ka see oli imelik, kuidas ühe Eesti ajakirjaniku kirjutisest sündis rahvusvaheline inimõigusteprobleem."

"Impeerium lagunes, kuid ega me ju keegi teadnud, kuhu kõik pöörab. Kindral Põder astus tänaval vastu ja küsis, kaua te Jürgenit varjate. Ju ta teadis, et Madis pole komandeeringus," ütleb Endre.

"Mina ei saanud peatoimetajana kappi minna ega puhkust võtta," lausub Margus Mets.

"Sõjakomissar Põdra lugu oli huvitav. Ta tunnistas, et saab Noorte Hääles kirjutatust aru, aga et tema ei otsusta siin praegu asju. Et talle Moskvast saadetud alluv otsustab ja on tegelikult ülemus. Me keegi ei teadnud, kelle käes on üldse võim. Titma karjus mu peale telefonis, kuidas ma selliseid asju üldse ajalehte lasen, jätku ma järele.

Kõndisin sõjaväe meditsiinikomisjonis, aluspüksidki ära, ja sain teada, et kõlban Nõukogude armeele küll. Alandav olukord. Keegi ei teadnud sedagi, miks tsensuur Madise lehelugusid ära ei keelanud."

Iseseisvuseni jäi natuke üle aasta.

HÄRRASED OHVITSERID!

MA EI OLE KODUS.

LÄKSIN JÄNESELE HEINA NIITMA.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee