Uudised

Mast  

31. august 1998, 00:00

Suvel 57 aastat tagasi tegi lõuna poolt taganenud punavägi maatasa Türi raadiojaama. Mast lamas maas rohu sees.

Suveõhtu Türil 20 aastat tagasi. Läksin komandeeringus olles pärast õhtusööki veel võõrastemajast välja, et leida kohta, millest nii palju kuuldud - suure, kogu rahva kaasaelamisel ehitatud raadiojaama varemeid. Täpsest kohast polnud aimugi, mälus ähmaselt vaid pildid eestiaegse Tehnika Kõigile numbrist. Vaated uue saatejaama hoonetele jahutusvee basseini purskkaevudega ja masti tipust Türi linnale, all läiklemas jõekäärud. Kelleltki teed küsimata läksin Säreverest mööda jõekalda heinamaid. Käisin tunni midagi leidmata. Päike oli juba madalal, kui äkki...

Kuulas terve rahvas

Suurtel raadiojaamadel on imeline aura - nad mitte ainult ei kiirga ise, vaid tõmbavad ka ligi inimeste mõtteid ja tundeid. Siit oli kostnud presidendi kõnesid ja John Pori kuulsa orkestri ülekandeid "Gloria-Dancingust", Felix Moori lastetunde ja saatuslikke sõjateateid, naeru ja nuttu, mida me justnagu kõik üheskoos oleksime kuulnud. Terve rahvas.

Oma aja moodsaim, erakordselt kerge - ainult 78 tonni (1% Eiffeli torni kaalust) raskune saatemast oli Eesti uhkuseks ning saanud nagu rahva saavutuste ja pürgimuste sümboliks. Kuid maale, kus alailma enne midagi puudu kui üle jäänud, polnud tollal maailma kõrgemaid, 196-meetrine mast sugugi ainult uhkuse tagaajamiseks ehitatud. Raadiotehniliselt oli see eeskujulike omadustega, võimaldades kahekordistada normaalse kuuldavuse ala võrreldes horisontaalsete saateantennidega.

Haapsaluski oli Türi nüüd hästi kuuldav. Ja mitte ainult meie koduse kolmelambilise Marconi, vaid ka mu omatehtud detektoraparaatidega. Kuuldav olnud Türi üle Euroopagi.

Tipud murti esimesena

Eesti tehnika ajalugu tunneb ka Haapsalu-Rohuküla tee ääres metsas asunud tsaari-Venemaa mereväe võimsat pikalaine-sädetelegraafijaama. See esimeses ilmasõjas lõhutud saatja rekonstrueeris Telefunken ja hakkas tööle 74 aastat tagasi posti-telegraafijaamana, sidudes Eestit Euroopaga kõige otsesemas mõttes.

Siis ehitati ka neljas - 100 meetri kõrgune mast. Viimasega sain isiklikult tuttavaks 1942. aastal, kui jaam enam ei töötanud ja valve puudus. Milline võimalus seiklusjanulistele gümnaasiumipoistele, kellele lossimüürid juba madalaks jäänud. Siit oli antud eetrisse 11. mail 1924. aastal kell 9.35 Eesti esimene ametlik ringhäälingu proovisaade, kus laulis Läänemaa Ühisgümnaasiumi segakoor. Kuid ringhäälingusaatjaks Haapsalu tollal siiski ei saanud, vaid jäigi telegraafijaamaks.

Haapsalu saatejaama aparatuuri õhkasid punased 1941. aastal ja mastid lasti pikali 1944. Eks ole ikka võõraste esimene mure olnud meie tippude mahamurdmine. Türi suursaatja ei saanud nelja aastatki töötada (mast valmis juulis 1937, saateid alustati sama aasta hilissügisel), kui 1941. aasta suvel punavägi ta otseses mõttes maatasa tegi. Tööd jätkas kuni 1941. augusti lõpupäevadeni veel ainult Tallinna saatja, kuid kutsungiks oli endiselt: "Siin Tallinn, Tartu ja Türi!" - nagu poleks midagi juhtunudki!

Sümbolit polnud enam. See lamas kägardatult maas. Ja pole tänaseni. Peened terastorud vedasid ettevõtlikud mehed laiali. Keegi sai kasugi, sest väga hea teras oli.

Sellised mõtted keerlesid peas tol soojal suveõhtul seal Türi jõeäärsel aasal sumbates, kui äkki paistis rohus mingi vundamendijupp, seal veel - justnagu jahutusveebasseini jäänused. Aga kus oli siis seisnud mast? Nii - ongi üks betoonalus, seal teine, kolmas vaevalt märgatav, vist lõhkelaengust räsitud. Jah, siin! Astusin selle kolmnurga keskele ja julgesin vaadata otse üles suveõhtu pilvitusse taevasse, sinna, kus oli seisnud mast.

Tormi-iile trotsiv keset Eestimaad seisev mast oli ühendanud inimesi nähtamatute raadiolainetega ja ka nende teiste, tema poole suunatud, samuti nähtamatute kiirgustega. Kas ei vaja me täna rohkem kui kunagi varem jälle igaüks oma masti ja kõik koos ühist? Et kuuleksime ja meid kuuldaks.

Ise lasime pikali

"Oli 1988. aasta suvi," kirjutavad kord ajaloolased, kui Eestis kesklainesaated lõpetati. Kui Eesti hääl ei kostnud enam Euroopasse, kuhu me siis kõvasti pürgisime.

Ei juhtunudki ju mitte midagi, kirjutavad tähtsamad mehed, sest ultralühilainesaatjad ju jäid.

Teatavasti ultralühilained (jäägu nad oma probleemidega sellest arutelust välja) ei levi kahjuks üle Eesti piiride. Selle viimase raadiotehnilise nähtuse järeldused on aga meie jaoks äraarvamata suured. Seda enam, et kord ära antud KL lainepikkusi on enam kui kahtlane veel kunagi tagasi nõutada. Nende pärast käib riikide vahel tihe rebimine. Ehk alles siis, kui Yleisradio, Deutsche Welle, Radio Rossia, Rootsi raadio, BBC jt. meie tähtsamate meeste ratsettepanekust loomingulisse palangusse satuvad ja oma KL-jaamad kah kinni keeravad, milles ma küll sügavalt kahtlen.

Loodan, et Euroopa ajalookirjutajad ei saa siis üles tähendada, et oleme 20. sajandi lõpus iseendi vaenlasteks olnud ja oma masti ise pikali lasknud. Ja et see meile ükskõik on olnud.

AIN AMJÄRV

Autor on arhitekt

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee