Uudised

Artur Sirgu salapärane põgenemine ja surm (12)

Jaanus Kulli, 20. veebruar 2008, 00:00
SÕJA- JA KÕNEMEHED: Eesti Vabadussõjalaste Liidu staabiülem Artur Sirk ja juhatuse esimees Andres Larka. Mõlemat meest, aga eriti Sirku, peeti hiilgavaks oraatoriks. Repro
1937. aasta 2. augusti varahommikul kell 3.45 suri Luksemburgis Echternachi linnakese haiglas mees, kes jäi sealsetele õdedele meelde võõrkeelse sonimise ja hüüetega: "Hilde! Hilde!"

31. juuli hilisõhtul oli mees oma pansionaadist haiglasse viidud. Väidetavalt hüppas ta meelesegadushoos aknast alla. Ta oli kaheksameetrise õhukaare järel kukkunud küll jalgadele, aga lõi pea vastu munakivisillutist ja sai surmava vigastuse.

Pansionipidaja teadis ka Nanseni passiga rännanud mehe nime – Artur Sirk (Hilde oli ta abikaasa). Politsei kinnitas, et tegemist on eestlasega, kes kodumaal oli tuntud noore sõnaosava advokaadina ja vabadussõjalaste liikumise ideoloogilise juhina.

Kohalikud arstid tuvastasid laibal luumurde ja muid vigastusi, mis on tüüpilised kukkumisele. Ometi ei jäädud Eestis lahkamistulemust uskuma ja kohe pärast ajakirjanduses ilmunud lühiteadet Sirgu surmast hakkasid liikuma kuulujutud, et mängus on poliitilise politsei kaugeleulatuv käsi.

Kuulujutud tugevnesid, kui surnukeha viidi Luksemburgist Helsingisse, et Sirk seal auavaldustega maha matta. Väidetavalt ei leidnud Soome arstid surnukehalt ei luumurde ega muid kukkumismärke.

Hiljem selgus, et Sirgu surmapäeval viibisid Luksemburgis Eesti poliitilise politsei mehed ja ka Eesti diplomaat Georg Meri, kes olid saanud korralduse Sirgu reisidel teraselt silm peal hoida. Kõik see viis paljud arvamusele, et Sirk kõrvaldati polpoli kätega Pätsu käsul.

Vabadussõjalaste plaan riik kriisist välja tuua

Vabadussõjas vapralt võidelnud ohvitser ja Vabadusristi kavaler Artur Sirk oli sõnaosav mees, kelle tegevjuhtimisel tõusis Vabadussõjalaste Liit kolmekümnendate alul, majandussurutse ja poliitilise segaduse aastail juhtivaks erakonnaks ning tegi põhiseaduses muudatuse, mis tõi Eestile tugeva presidendivõimu ja paradoksaalselt lõi ka võimaluse Pätsu-Laidoneri riigipöördeks.

1929. aastal moodustati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ja selle I kongressil 26. jaanuaril 1930 valiti Sirk Keskliidu kaheksamehelise juhatuse liikmeks. 22. märtsil 1931 toimunud II kongressil valiti Sirk Vabadussõja Keskliidu abiesimeheks (esimees oli jätkuvalt kindralmajor Andres Larka).

1930ndate majandussurutis jõudis iga inimeseni ja kasvatas rahva seas veendumust, et tuleb teha midagi täiesti teisiti. Pole midagi iseäralikku, et selle messianistliku päästmismissiooni võtsid tol ajal Eestis enda kanda mehed, kes olid riigile vabaduse toonud.

Uue võimsa poliitilise liikumise tõusust hirmutatud Jaan Tõnissoni valitsus kuulutas 11. augustil 1933 välja kaitseseisukorra ja Vabadussõjalaste Keskliit suleti. Kuid see ainult tõstis vapside ja nende tegelikuks juhiks tõusnud Sirgu populaarsust.

14.–16. oktoobril võitis rahvahääletusel suure triumfiga vabadussõjalaste poolt ette pandud riigi põhiseaduse muutmise kava. Tõnissoni valitsus astus tagasi ja uue valitsuse moodustas Konstantin Päts. Ühtlasi tühistus eelmise valitsuse kehtestatud sõjaseisukord ja vapsid said uue võimaluse organiseeruda. Asutati uus organisatsioon Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille esimeheks valiti Larka ja abiesimeheks Sirk.

Vapside põhieesmärgiks sai nüüd 1933. aasta aprillis ettenähtud riigivanema valimiste võitmine. Edu puhul pidi Larkast saama riigivanem, Sirgust aga peaminister, kes moodustab valitsuse. Tõenäoliselt oleks Larka valimistel löönud oma vastaskandidaate Pätsu ja Johan Laidoneri. See pani viimased omavahel kokku leppima ning minema välja riigipöördeni.

Samas viis vapside tegevus riigivõimu kaose piirile. Vapsid olid jaotanud rahva kaheks võitlevaks vaenupooleks, mille vahel võis iga hetk tekkida verine plahvatus.

Põgenemine hoolikalt valvatud Patareist

12. märtsil 1934 kuulutas Päts riigivanemana välja kaitseseisukorra. Vapside organisatsioonid saadeti laiali, nende leht Võitlus suleti. Üle Eesti vahistati umbes 500 juhtivat vabadussõjalast. See oli demokraatia lõpu algus.

Sirk kui vapside sisuline juht vangistati 12. märtsil 1934 ja paigutati Tallinna keskvanglasse. Patarei nime all tuntud kinnipidamisasutusest polnud Eesti vabariigi ajal põgenenud veel keegi. Ometi püsis Sirk vanglamüüride vahel vaid kaheksa kuud.

Vabadusse jäi hulgaliselt Sirgu sõpru, neid leidus ka vanglapersonali hulgas. Näiteks vangla abidirektor Evald Viikman ja valvur Joahannes Küttim, kes oli Sirgu sõjakaaslane soomusrongilt. Koostati plaan Sirgu vabastamiseks.

Nüüd jäi vaid oodata, mil vahialune lubatakse õue jalutama. Pühapäeva, 11. novembri pärastlõunal saigi Sirk selleks loa. Teda jälgis relvastatud valvur Prokofjev. Vanglale oli laskunud pühapäevane rahu. Ilm oli lumeta, väikese külmaga.

Peavärava juures oli vahis vapside värvatud Johannes Küttim. Kella nelja paiku veeres vangla peavärava ette auto, millest väljus arhitekt Max Edenberg, sammus värava juurde ja koputas luugile. Ta nägi endale vastu vaatavat valvur Küttimit.

Edenberg läks ja käivitas mootori. Küttim aga jälgis jalutavat Sirku. Ta käes olid rasked vanglavõtmed. Hetkel, mil Sirk oli väravale kõige lähemal, avas Küttim selle ja hõikas. Paari hüppega oli Sirk väravast väljas. Prokofjevi paaniline hõige: "Sirk põgeneb!" jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Ta tormas vangile küll järele, kuid Küttim oli jõudnud värava väljastpoolt sulgeda ja võtmed põõsasse visata (osa allikaid märgib, et Küttim pani võtmed väljaspool ette, et seest ei saaks väravat avada). Sirk koos Küttimiga võis autos oma teekonda alustada.

Ühe versiooni kohaselt pidi Sirk järgmisel hommikul mootorpaadi või lennukiga Soome põgenema. Kuid Harjumaal Perila asunduse juures maandunud lennuki piloodid arreteeriti. Millegipärast läks untsu ka paadisõit.

Küll on kindel see, et Sirk jõudis Hjalmar Mäe onu Voldemar Oiti juurde Nõmmele, kus tangiti bensiini. Edasi viis tee arvatavalt Valga kaudu Riiga. Sealt edasi Ventspilsi, kus Sirk astus 1500 lati eest üüritud puksiirlaevale Elisabet ja jõudis sellel 4. detsembril Hankosse.

Isamaaliidu kongressist kujunenuks tapatalgud

Soomes jätkas Sirk relvastatud mässu organiseerimist, mida ei eita ka vapside endi poolt välja antud kirjandus. Tema juures käisid Mäe ja kapten Holland. Valmis 1935. aasta 8. detsembri mässu plaan. Maskid olid eest heidetud. Relvad pidid ütlema, kes on kes. Kogu Eesti poliitiline eliit taheti 8. detsembril Estonias Isamaaliidu kongressil vahistada. Estonia kontserdisaali pidi kogunema 1800 inimest.

Toonased ajalehed leidsid, et tegemist oli küll kergemeelse, kuid väga verisena kavandatud mässuga. Iga granaat pidi lõhkemisel andma kuni 1000 kildu, nende kasutamine teatrisaalis toonuks kaasa tapatalgu.

Valitsus aga oli mässust varakult haisu ninna saanud. See varises kokku. Politsei vahistas Tallinnas Kadaka tee 20 peamised vandenõulased eesotsas Hjalmar Mäega. Juba varem olid vapsid raadio teel teada saanud, et meritsi kohale jõudma pidanud Sirk koos püstolilaadungiga on poolel teel tagasi pööranud. Vabadussõjalasi ootas ees krahh.

Kas Eestist suunatud mõrv Luksemburgis?

Pärast mässuplaani läbikukkumist oli Sirgul võimatu Soome jääda. Sõprade abiga õnnestus tal saada nn Nanseni pass. Põgenemisteekonda alustas ta läbikukkunud mässupäeva hilisõhtul, 8. detsembril 1935. Algul Põhja-Soome, sealt Rootsi ja Londonisse, kus Sirk olevat kahtlustanud, et teda jälitatakse. Kas see nii ka tegelikult oli, pole tõestamist leidnud.

Londonist läks Sirgu tee Rotterdami, kuhu ta saabus 17. veebruaril 1936. Sinna jõudis ka kiri Hollandi valitsusele, milles nõuti Sirgu vahistamist ja Eesti võimudele väljaandmist. Ajutiselt sattuski Sirk Hollandi vanglasse, kuid vabanes sealt 20. märtsil 1936, pärast mida sõitis ta Belgia kaudu Luksemburgi. 22. juunist 1937 elas Sirk Echternachis Johan Wengleri pansionaadis, mille teise korruse aknast ta väidetavalt alla hüppas.

Enamik uurijaid on püüdnud seletada Sirgu surma kui Eestist suunatud mõrva, sest samal ajal olid poliitilise politsei assistendid Rõigas, Altosaar ja Voitk välismaal, neist Rõigas Luksemburgis.

Sirgu hea tuttav Kaarel Robert Pusta, kellest vapsid tahtsid teha oma valitsuse välisministrit, käis Luksemburgis kuu pärast Sirgu surma. Sellest kirjutab ta oma raamatus "Saadiku päevik". Pansionaati läks ta koos teda saatva Luksemburgi politsei agendiga, kes näitas talle teise korruse akent ja kohta, kuhu Sirk oli kukkunud. Sirk pidi olema aknast hüpates tubli õhulennu teinud, sest tema kukkumispaik oli ligemale kolm meetrit majast eemal.

Surnud Sirk Saksmaale parem kui elus

Enne saatuslikku õhtupoolikut oli Sirk käinud väljas. Tagasi pansionaati jõudes olid ta riided märjad ja porised. Kell 11 õhtul, kui peremees istus köögis, kostis õuest raske mütsatus ning seejärel oigamine. Väljas lamas Sirk, kes toimetati otsekohe haiglasse, kus ta poolteist ööpäeva hiljem suri.

Korraks meelemärkusele tulnud Sirk olevat arstidele öelnud, et ta on elust tüdinud.

Pusta arutleb oma raamatus, et äkki jalutuskäik metsas ei lahutanud ta meelt, kitsuke pansionituba kaugel kodumaast tundus ahistav ning sellele tõdemusele järgneski õhulend kivisillutisele.

Voldemar Pinn oma artiklis "Artur Sirgu surm" ütleb aga, et võib-olla avanes Sirgu ees kogu vabadussõjalaste liikumine kui avantüür. Et tema, Sirk, oli süüdi selles, et liikumine varises, et vanglas istus hulk tema mõttekaaslasi. Ta oli ainsana vabaduses, aga ahastama panevas teadmatuses. Infota, sõpradeta.

Veel üks kivi oletuste hunnikus. Echternach asub kiviviske kaugusel Saksa piirist. On teada, et Saksamaa ei tahtnud rikkuda suhteid Eestiga ja Sirku oma pinnale lasta. Samas ihkas Sirk kogu hingest sinna pääseda, lootuses leida just sealt varjupaika. Kas mitte tol õhtul, kui ta porisena pansionaati tagasi saabus, polnudki ta läbi kõrge rohu ja oja võtnud ette teekonda Saksamaale. Ei õnnestunud? Surnud Sirk oli Saksmaale parem kui elus. Ja neil oli gestaapo, kes oma tööd tundis.

Rootsis elav autoriteetne vabadussõjalaste liikumise uurija Rein Marandi on mõrva ja enesetapu kõrval toonud välja kolmandagi võimaluse: õnnetu kukkumine paanilisel põgenemiskatsel. Seda toetab arstitõend, et ta kukkus jalgadele, vigastades enne põlve ja alles seejärel pealuud vastu kivisillutist.

On olnud neidki, kes pole Pätsu osalust Sirgu surmas kordagi kahtluse alla pannud. Nii on Evy Laamann Kalbus oma raamatus "Tõde ei põle tuleski" kirjutanud: "See on küll üks Konstantin Pätsi verepatte, mis tema hingel lasub, puhtaks ta ennast ja oma käsilasi Sirgu mõrvast kuidagi ei saa."

Kas aus, õiglane, ideeline ja väärikas mees?

"Kes oli Artur Sirk?" küsib väliseestlane Hans Meret oma Torontos ilmunud raamatus "Estonia mäss". "Kas aus, õiglane, ideeline ja väärikas mees nagu Jaan Poska, Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Konstantin Päts?"

Ilmar Raamot oma "Mälestuste" II osas tõdeb: "Artur Sirk oli paljudest idealistidest, kellega noorelt ühiselt soovisime ehitada iseseisvat Eesti Vabariiki, kus kõigil oleks jätkunud võimalusi tööks ja õnneks." Raamot lisab, et idealism ei kustu inimese surmaga ja ta on kohanud arvukalt inimesi, kelle mälestustes elab Artur Sirk edasi õiglase juhi sümbolina.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Mati Õuna artiklit raamatust "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased" ning Voldemar Pinni, Rein Marandi ja Julius Põldmäe ajakirjanduses ilmunud materjale.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee