SL Õhtuleht kirjeldas rabavat stseeni arvamusliidritele ja palus neilt kommentaari.

"Vastik!" arvab tõlkija Enn Soosaar. "Kui see niimoodi oli, siis on ta kahtlemata lipu rüvetamine," ütleb ta ning manitseb, et riigisümbolitega tuleb viisakalt ümber käia.

Šokk Eesti riigi sünnipäevaks?

"Kusagil peab olema piir, mida ei tohiks ületada," on Soosaar kindel. Iseäranis erilise tähenduse saab lipu šokeeriv kohtlemine etenduses, mis on pühendatud Eesti riigi 90. sünnipäevale.

"Kõik, mis toimub laval, on etendus," ütleb aga õppejõud ja teadlane Linnar Priimägi. "Kogu küsimus on selles, kas te oskate tõmmata piiri elu ja lava vahele." Ta lisab, et teatriga harjunud ja kultuurse inimese jaoks on see piir piisavalt selge. "Selline inimene saab aru, et kui rüütel Sinihabe raiub maha naiste päid, siis ei haara ta matšeetet ega torma lavale neid naisi päästma," märgib Priimägi. "Inimesi on igasuguseid. Ühed on kultuursed ja teised mitte. Eks igaüks vaata ise, kuhu kilda tema kuulub."

"See on küll pehmelt öeldes kummastav," ütleb riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher.

"Tõenäoliselt autorid arvavad, et tegu on kunstiga. Minu vastuküsimus: kas kunst saab olla kultuuritu?" pareerib Vaher Priimäe arvamuse. Tema arvates on kunsti eesmärk siiski ühiskonna õilistamine. "Selles valguses saab ainult autoritele ja ka kõigile lavastusega seotud inimestele ning pealtvaatajatele kaasa tunda," lausub ta ja lisab, et tema teada pole paljudes riikides jäänud riigivõim sellistel puhkudel kõrvaltvaatajaks. "Eesti karistusseadustikus on ka see võimalus olemas," ütleb Vaher. "Tegu on kriminaalkuriteoga, mitte väärteoga, ja selle karistusseadustikku lisamine näitab, et seadusandja on pidanud õigeks ametlikke sümboleid kaitsta sarnaste kultuurituste eest."

Taavi Eelmaa idee

Näitleja Taavi Eelmaa ei leia ometi lipustseenis midagi küünilist ega halvustavat. Ta tunnistab, et stseen oli tema enese välja mõeldud ning kõikvõimalikke süüdistusi riigisümboolika mõnitamises peab ta inimeste eksiarvamuseks.

"Lavaruumis ei ole inimkeha inimkeha ja lipp ei ole lipp," selgitab Eelmaa, et tegu olevat vaid kujutisega lipust.

Eelmaa võrdleb konkreetse stseeni metafoorset tasandit kunagi Edgar Savisaare poolt öelduga: "Vabariigi nimel sööme me kartulikoori!"

Ehk siis: vabariigi sünnitamine on raske ja see võib käia väga keerulisi teid mööda, räägib ta ja lisab, et halvustavaks võiks pidada lipustseeni vaid siis, kui akt oleks toimunud vastupidises suunas.

Kuivõrd aga Eesti lipu rüvetamine toob seaduse järgi kaasa karistuse, siis kas seda stseeni korduvalt tehes arvestatakse ka võimalusega, et asi võib politseis lõppeda?

"Kui riigilippu rüvetataks, siis tuleks selle võimalusega ka arvestada. Meie lavastuses pole see nii," kinnitab Eelmaa. "Ent küsin vastu: kui fašismi käsitleva lavastuse (näiteks Erkki-Sven Tüüri ooper "Wallenberg") etendusel lehvib laval natsilipp, kas tuleks sobimatu ideoloogia propageerimise eest politsei kutsuda?"

Kui aga teatrilaval üks näitleja teise reaalselt ära tapaks, kas me ei peaks seda siiski kuriteona käsitlema?

"Nimetage mulle mõni tapmine teatrilaval!" nõuab Eelmaa, kes ei tea ühtegi juhtumit. "Reaalse tapmisega pole kunagi mingit pistmist. See oleks sama, mis Othello osatäitja süüdimõistmine kiremõrvas."

Riigivõim kunsti ei sekku

Eesti lipu seaduse 15. paragrahvi kohaselt jälgib Eesti lipu ja selle värvikombinatsiooni kasutamise korra ja hea tava järgimist riigikantselei. Eesti vabariigi karistusseadustiku § 245 kohaselt võib Eesti lipu rüvetamise või muul viisil teotamise eest karistada trahvi või kuni üheaastase vangistusega.

"Sinimustvalge paigutamine kehaõõnsustesse ei ole kooskõlas Eesti lipu kasutamise hea tavaga," ütleb riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed, kuid tunnistab ka, et Eestis ei ole tsensuuri ja riik ei sekku kunsti erinevatesse väljendusvormidesse.

"Sinimustvalge lipu kasutamise kohta etenduses annavad vaatajad ise hinnangu tulenevalt oma tõekspidamistest," on ta veendunud.