Eesti uudised

Miilitsaarmee, koerad ja nuhid rahva vastu (9)

Rainer Kerge, Allar Viivik, 2. veebruar 2008 00:00
PIMEDUSE VARJUS: 1988. aasta 2. veebruari õhtul piirasid kilpide, kumminuiade ja koertega miilitsad Tartu rahu allakirjutamise maja ümruse sisse. Foto: Malev Toom
20 aastat tagasi seisid Eesti-Vene rahulepingu aastapäeva tähistajad Tartu kesklinnas silmitsi kilpide ja veekahuritega varustatud miilitsatega, kel kaasas koerad. Õnneks lahenes vastasseis veretult.

Tartu rahu 68. aastapäeva ETV ja Eesti Raadio erisaadetega ei tähistanud. 1988. aasta 2. veebruari õhtul näitas televisioon tavalist teisipäevaõhtust kava. Kell 18 algas "Aktuaalne kaamera". Kell 19.10 oli ekraanil toonase Kesktelevisiooni "Kontserdistuudio", kakskümmend minutit hiljem "Spordiprisma" ja enne õhtust AKd näidati multifilme.

Raadios algas kell 18 venekeelne "Päevakaja" ning hiljem "Maailm täna". Kell 19.30 pakuti kuulata Serafim Buzila muusikat ja kell 20 algas "Päevakaja". Hiljem olid eetris Mihkel Lüdigi koorilaulud.

Täpselt samal ajal tehti Tartu kesklinnas, rahulepingu allakirjutamise maja ees ajalugu. Rahvas ja teisitimõtlejad tahtsid tähistada aastapäeva miitinguga.

Ennekõike Hirvepargi kogunemisega oli tolleks ajaks tuntuks saanud MRP-AEG ehk Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp.

Vanemuise tänaval oli sõjaseisukord

Võimud ei andnud 2. veebruari õhtupoolikuks planeeritud miitinguks luba. Aastal 2000 ilmunud ajalookogumiku "Teine Eesti" andmetel ootas Vanemuise ja selle naabertänavatele kogunevaid tartlasi ees Tallinnast kohale toodud eriüksus kumminuiade, kilpide ja koertega.

1. veebruaril oli Taaralinna koondatud kolm roodu miilitsaid, kes majutati ülikooli Laia tänava spordihoonesse. Tänavatele olid toodud ka veekahurid ja tuletõrjeautod.

Kell 19, kui Tartu rahu miiting pidanuks algama, piirasid Vanemuise tänavat busside ja kilpidega miilitsad. Rahulik kant meenutas rohkem mõnd riigipöördeaegset Ladina-Ameerika või Aafrika riiki kui Eesti linna.

Järgnesid vahistamised. Ametlikel andmetel peeti sel päeval kinni 25 inimest. Neid karistati 7–15päevaste arestidega.

Saalides vaieldi lepingu üle

Keelatud tänavameeleavalduse asemel suunasid võimud rahvast Vanemuise tänava suure õppehoone loengusaali või siis Vanemuise kontserdisaali. Mõlemas oli raamatu "Teine Eesti" andmeil kohal 500–700 inimest.

Loodusteaduste õppehoones vestlesid ajaloolane Kaido Jaanson, miitingu korraldajad Lagle Parek ja Eke-Pärt Nõmm, teatrimajas aga ajaloolased Lembit Raid ning Hillar Palamets.

Lõppakord kõlas umbes kell 22.

Viktor Niitsoo on kogumikus "Teine Eesti" meenutanud: "Kohe ilmus kohale umbes paarisajameheline kilpide ja kumminuiadega relvastatud miilitsate vägi. Mitmed miilitsad talutasid rihma otsas verekoeri. Rahvale anti paar minutit aega laiali minna. /---/ Kuna keegi äraminekuga ei kiirustanud, ründasid miilitsad inimesi ja ajasid nad laiali. KGB maja juures nähtud veekahurit õnneks käiku ei lastud."

Kas Andrus Ansip ässitas koeri?

Miitingu järellainetus ulatub nüüdsesse poliitikasse. Mullu oktoobris tuli Eesti Ekspressis karmi süüdistusega välja 1988. aasta veebruaris Tartu rajooni täitevkomitee esimehe ametit pidanud Robert Närska. Tema kinnitusel olevat peaminister Andrus Ansip (toona EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juht – toim.) tunnistanud, et koerad tulnuks varem demonstrantide peale lahti lasta.

"Sest see, keda koer korra näksinud on, see enam tänavale ei tule. Need on täpselt Ansipi sõnad," rääkis Närska. Mehed olla kohtunud 2. veebruari õhtul Pälsoni (praegu Pepleri – toim.) tänavas täitevkomitee majas.

Peaminister vastas Eesti Ekspressile: "2. veebruari õhtul 1988. aastal olin ma ämma juures. Minu seostamine miilitsakoertega on täitsa jabur." Ämma tollasest kodust Tähe tänaval on Vanemuise tänavale kaks korda kiviga visata. See selgus mullu novembris SL Õhtulehe usutlusest peaministri ämma Vaike Reialiga.

Ainar Ruussaar:

"Kokkulõigatud raadiolugu eetrisse ei antud."

Toonane ajakirjandustudeng Ainar Ruussaar: "Minule oli 2. veebruar jätkuga sündmus. See päev oleks äärepealt tähendanud seda, et ma viskan ülikooli ajakirjandusosakonnas lusika nurka, sest ma pettusin ajakirjanikutöös totaalselt.

Olin siis reporterimakiga tänavatel. Ka Vanemuise ringauditooriumis. Ja ma sain isegi Lagle Parekilt intervjuu! Kaks ülikondades venda olid tal kahel pool, teda viidi just minema, eskorditi koridoris majast välja, aga ma sain talle järele joosta ja temaga paar sõna rääkida.

Ta oli väga ülevas meeleolus. Ma veel mõtlesin, et kuidas inimene, keda kinni võetakse, saab olla nii energiline ja rõõmsameelne. Ilmselt ma küsisin tema hinnangut selle kohta, mis toimus tänavatel ja auditooriumis. Ma ei mäleta täpselt, aga kindlasti ütles ta päris teravaid sõnu, et: teile valetatakse Tartu rahu kohta! Ja ma justkui mäletan, et ma küsisin, kas te kardate. Ta hakkas naerma ja ütles, et ei karda.

Kui ma järgmisel päeval sõitsin Tallinna ja pakkusin kokkulõigatud kolmeminutilist lugu – ka koerte haukumine ja miilitsaauto ruuporist tulevad üleskutsed olid peal –, siis seda lugu eetrisse ei antud. Ma olin õudselt solvunud. Sest ma olin enda arvates teinud vapustavat tööd."

Aadu Must:

"Mulle oli peasündmus raamatukogu konverents."

Tartu Ülikooli tollane ajaloodotsent, praegune professor Aadu Must:

"Samal õhtul tahtis üliõpilaste ajalooring korraldada ülikooli raamatukogus teaduskonverentsi Tartu rahust. Saali kinnipanekuga oli veidike tegemist.

Juhendasin toona ajalooringi ning pöördusin paar nädalat varem raamatukogu toonase direktrissi Laine Peebu poole ruumide saamiseks. Ta palus kirjalikku avaldust ja kooskõlastust. Kirjutasin avalduse, kuid kohe kirjutasin peale ka resolutsiooni: "Kooskõlastatud: Aadu Must". Laine Peep muigas ja ütles pikalt "Niiiii!"

2. veebruari õhtuse konverentsi peaesineja oli vana ja staažikas ajalooprofessor Jaan Konks. See oli tema viimane ja kõige eredam esinemine. Jaan Konks rääkis isiklikke mälestusi aastast 1920. Laulis toonaseid laule ja vist ka marssis mikrofoni taga. Vana mees ei kartnud enam midagi ega kedagi, aprilli alguses professor suri.

Kogu koosolek võeti linti. Kui ma aga salvestistele järele läksin, siis olid lindid tollases materjalipuuduses juba üle võetud."

Lagle Parek:

"29. jaanuaril teatati meile kirjalikult, et miiting on keelatud."

Lagle Parek: "Pärast Enn Tarto ema matuseid – see oli jaanuari alguses – arutasime MRP-AEGga tegevusplaane.

Kuna KGB oli meelestatud, et me korraldame mingi ürituse vabariigi aastapäevaks, siis meie otsustasime KGBd üllatada: korraldada hoopis varem, Tartu rahu aastapäeval miitingu Vanemuise 25 maja ees. (1988. aastal oli seal Leen Kullmani nimeline 16. kutsekeskkool.)

22. jaanuari hommikul viisime Tartu täitevkomitee teavitamiseks sisse avalduse: meie korraldame 2. veebruaril kell 20 miitingu Tartu rahu aastapäeva puhul. Ja arvatavasti tuli see väga ootamatult.

Avalduse viisime täitevkomiteesse kahekesi – Viktor Niitsoo ja mina. Ja samal päeval saatsime teated ka ajakirjandusele. Tol ajal ei olnud mingit seadust, kuidas ja kui vara peab miitingust ette teatama. Mõtte, et kümme päeva peab ette teatama, võtsime... õhust.

25. jaanuaril kustuti meid Niitsooga Tartu täitevkomiteesse – et kas ikka on hea mõte, äkki läheb löömaks. Meie siis tuletasime Hirveparki meelde, et eestlane ei ole selline löömarahvas.

Prokurör Siibak rääkis meiega tund aega, pärast pidi meiega kohtuma täitevkomitee esimees Toomas Mendelson, aga tal ei olnud aega, ja siis rääkis meiega linnasekretär Tõnu Anton. Tema jutt oli väga pikk ja ta tahtis meid veenda, et selline asi on ikka ohtlik.

Aga edasi läks väga humoorikaks. 26. jaanuaril sai Viktor Niitsoo kutse Jõgeva sõjaväekomissariaati. Ja kuna mina sõitsin millegipärast Tallinna, siis Mendelsoniga – ta ikka tahtis isiklikult meiega rääkida – läks kohtuma Jüri Adams. Seejärel kutsuti kordusõppustele ka Adams.

Nii oli üks seltskond mängust kõrvaldatud – kes meestest ennast sellega sidus, sel oli sõjaväkke minek. Naistega oli keerulisem.

29. jaanuariks oli vabariigi tasemel otsus vastu võetud ja meile teatati kirjalikult, et miiting on keelatud.

Sama päeva õhtul kutsusime kokku MRP-AEG liikmed Tallinnas, et arutada, mida edasi teha. Kui me hakkasime Heiki Ahoneniga Pääskülast Nõmmele sõitma, pöördusid taksopeatuses meie poole kaks sportlikku dressides noormeest, kuid takso tuli ette ja me istusime sisse. Aga kui me Nõmmel Ahoneni maja juures, kus MRP-AEG kogunes, taksost väljusime, sörkisid needsamad noormehed autost mööda ja – tulid meile kallale: lükkasid mind pikali ja võtsid ära käekoti, Heikil rebisid taskud katki, aga sealt ei olnud midagi võtta... Siis jooksid minema. Läksime Heiki poole sisse ja teatasime miilitsasse...

Ma ei mäletagi, kuidas asja uurimine lõppes. Aga me otsustasime, et 2. veebruaril miiting toimub, ja oligi kogu lugu."

Indrek Tarand:

"Infot miitingu kohta levitasid kommunistid."

Toonane ajalootudeng Indrek Tarand: "Tartu rahu aastapäeva tähistamise kohta oli MRP-AEG teinud üleskutse, mis levis veidi masinkirjutatult, kuid loeti mu mäletamist mööda ette ka välismaa eestikeelses raadios. Kumbki info poleks eriti laiale ringile jõudnud, kui kommunistid poleks kohustunud andma vastulööki.

Nõnda asus Mart Kadastik rajoonilehes Edasi hurjutama Lagle Parekit ja teisi. Korraldati ka koosolekuid, kus ajalooteaduskonna juhtumil näiteks pedelliametit (ajalooline nimetus ülikooli kordniku kohta – toim.) pidanud Aadu Must hoiatas usalduslikult tänavatele minemise eest sellel päeval. Paremini ei saanudki tollal info levida. Tõde kasutas levikuks takjataktikat, haakus kärnasele koerale karva ja lasi end mööda küla ringi vedada.

Ma mäletan, et mu ema palus mind, et ma ei satuks võimudega pahandustesse. Et viskavad jälle ülikoolist välja. Seisimegi sõpradega Pälsoni ja Vanemuise tänava nurga peal ja keldripoe õuest sõitis välja sinine bussike. Vist AVIA marki. Juhi kõrval istus KGBlane Peeter Sepper (nüüdne pankrotihaldur), kes ruupori kaudu rahvast teatrisaali minema kannustas. Meie juures jättis juht auto seisma ja Sepper ütles mulle kurva näoga: "Kas sa otsid jälle pahandusi? Palun mine tänavalt saali vähemalt!" See on ainus kord, kui minu ema ja julgeolekuohvitseri soovitused mulle on identsed olnud."

Rünno Vissak:

"Rahvast jälitati koertega."

Tartu Ülikooli toonane kaugõppeüliõpilane Rünno Vissak meenutab SL Õhtulehele: "Toona levis info meeleavaldusest väga mitmeti. Oli suust suhu edasi antud teave, MRP-AEG lendlehed ning ka toonases Edasis avaldatud teave.

2. veebruari hommikul polnud esialgu suuremat miilitsajõudude koondumist Tartu tänavatele märgata. Kuid õhtu saabudes pilt muutus ning Vanemuise tänav piirati ümber.

Et ma olin töötanud Tartu Ülikooli raamatukogus, siis avanes mul tänu tuttavatele võimalus vaadata sissepiiratud ala selle katuselt.

Umbes kell 19 oli näha, kuidas Vanemuise kontserdisaali ette kogunenud rahvas oli seal tropis. Ja äkki hakkas miilitsakooli kursantide ahelik marssima Raekoja platsi poole. Läksin nendega kaasa. Edasi viis tee koos meeleavaldajatega Riia mäest üles ja Pälsoni tänavale.

Ühiselamute juures oli tänav miilitsaahelikuga tõkestatud ning Tartu rahu maja ette Vanemuise tänav 25 ei saanud. Mehed olid relvastatud kilpidega. Koeri seal näha ei olnud. Nad võisid olla kusagil autos või siseõues, kuid mitte tänaval.

Ja siis hakati meeleavaldust laiali ajama. Pälsoni tänaval oli asi nii, et suured kongidega miilitsaautod sõitsid rahvale selja taha. Ning vormimehed lükkasid põhiliselt nooremaid meeleavaldajaid kongi.

Pärast seda käisin läbi ka Vanemuise kontserdisaalis toimunud vestlusringist. Aga seal olid tumedates ülikondades seltsimehed. Vanemuise tänava ringauditooriumis oli sisulisem arutelu.

Kell kümme juhtusin pealt nägema, kuidas inimesi koertega taga aeti. Olin siis Barclay platsil, kui miilitsad ajasid laiali Raekoja platsi kogunemise. Ning kaks-kolm koertega vormimeest ja rahvamalevlased jälitasid neid kaubamaja suunas.

Õnneks ei laskunud toona kumbki pool äärmustesse. Ja seepärast ei läinud 1988. aasta 2. veebruar Tartus ka veriseks."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee