TEISITIMÕTLEJA: Valdo Randpere üks kirg on vaikne sõda anonüümsete netikommentaatorite vastu. Talle ei mahu hinge, kuidas võib teisi inimesi ilma igasuguse vastutuseta sarjata. Foto: Arno Saar
Urmo Soonvald 2. veebruar 2008 00:00
Valdo Randpere oli aktiivne tudeng, andekas muusik, tubli kommunistlik noor. Nüüd on ettevõtja ja tennisemetseen.

Ajalukku on ta läinud põgenemisega Nõukogude Eestist Rootsi ja võitlusega, milles ta koos Leila Milleriga nõudis Nõukogude võimudelt oma pisitütart.

Oled kodumaal tagasi 1998. aastast. Kui palju oled Eestisse tulekut kahetsenud?

Mitte kordagi. See oli täitsa õige samm. Vahel kahetsen, et ma ei ela soojemal maal. Käisin hiljuti perega Tais ja mulle see maa tohutult meeldis. Kliima, inimesed, söök, loodus... Mõtlesin, et miks minu esivanemad nii kaugele põhja tulid.

Oled Eesti suhtes kriitiline. Siin juuakse palju, reklaamitakse alkoholi, sõidetakse purjus peaga, sõimatakse anonüümsetes netikommentaarides jne. Mis meil viga on?

Mida armsam laps, seda valusam vits. See on vastutustunde küsimus. Kõik, kes midagi halba näevad, peavad selle välja ütlema. Mõni läheb poliitikasse. Teised saavad arvamusartiklites või blogides end väljendada. Kokkuvõttes mõni asi ikka muutub. Kui alternatiiv oleks vaikimine, siis see oleks valesti käitumine nii enda kui ühiskonna suhtes. Võimalik, et paljud mu seisukohad oleks olemata, kui ma poleks elanud välismaal.

On meil palju asju viltu?

On, aga samas ma ei ütle, et kuskil oleks ideaalühiskond, kus kõik on korras.

Nimeta kolm asja, mida sa kohe Eestis muudaksid?

Erakondade rahastamise süsteemi. Siis muudaksin seadust nii, et interneti anonüümsed kommentaatorid ei saaks tunda end karistamatutena. Kolmandana alustaksin tõsist debatti Eestisse tuumajaama planeerimise üle. Meil on põlevkivile kiiresti vaja leida alternatiiv. Ja Eestis peaks tegema sina-reformi ehk inimesed võiksid üksteisele vabalt sina öelda, mitte teie.

Kinnisidee: tahan Läände

Valdo Randperest sai rahvusvaheline staar 5. augustil 1984, kui Leila Milleriga Soomest Rootsi põgenesite. Miks te seda tegite?

Viimased kolm aastat olin unistanud, kuidas N. Liidust põgeneda. Olin juba teinud ühe algelise katse koos Rein Rannapiga. Käisime 1982 Ungaris ja kontrollisime kuulujuttu, et Ungarist saab vabalt Austriasse. Öösel sõitsime ja vahele tuli absurdne saatuse käsi – 10 km enne piiri peeti meid kinni, tõsteti autost välja ja otsiti läbi. Politsei oskas vaid saksa keelt, aga meie seda ei osanud. Rein kooliajast natuke mäletas ja talle tundus, et otsiti kurjategijaid, kes olid ühe ohvitseri tapnud... Selle puhul tehti lauskontrolli. Nagu vabaks saime, panime kohe tagasi Budapesti poole.

Väidetavalt kavatsesid 1983. aastal Uppsalasse sõitvast Tartu Ülikooli delegatsioonist putku panna?

See oli 1982 sügisel, kui Tartu Ülikool sai 350aastaseks. Olin Interklubi president. Uppsalasse pidi minema suur grupp eesotsas rektoriga. Lõpuks kahanes delegatsioon nii väikseks, et Rootsi läks vaid rektor abikaasaga... Kui ma oleksin ka Rootsi läinud, oleksin jalga lasknud.

Su pea töötas kogu aeg põgenemise nimel?

Päris kogu aeg ma sellele ei mõelnud. Aga olin siinsest elust tüdinenud ja väsinud. Vihkasin, et polnud sõnavabadust, mille vastu ma nüüd – anonüümsete netikommentaaride näol – võitlust pean. Ma tahtsin minema pääseda. Ära põgeneda.

Sind ja Leila Millerit oodanuks ENSVs ju hiilgav karjäär. See ei meelitanud?

Olin komsomolis propaganda- ja kultuuriosakonna instruktor. Tagant kolmas mees. Olin ka justiitsministri abi. Enne mind oli sel kohal Mihkel Oviir.

Sa oleks Eestis saanud ameti-Volga, suvila, pääsmed eripoodidesse...

Olin justiitsministeeriumis ühe aasta ja läksin komsomoli ainult selle mõttega, et sealt saab välismaale.

Elu suurim võitlus

Mäletad kõiki detaile, kui Helsingis hotellist Presidentti minema hiilisite?

Jah ja ei. Olen seda nii palju rääkinud, et mäletan oma juttu, mitte juhtumit. Aga Helsingis Presidentti hotellist mööda sõites mõtlen alati põgenemisele. Sõber lahkus enne kitarri ja kottidega. Laeva minnes rääkis kõva häälega soome keelt, et me soomlaste moodi välja näeksime. Me ei uskunud viimase hetkeni, et Rootsi minnes ei küsita passi.

Pigem mäletan seda, kuidas kuu aega enne põgenemist Leilaga iga päev mitu korda muutsime oma seisukohta – minna või mitte. Me ei arutanud lapse üle, sest olime veendunud, et lapse saamine Eestist läheb kergelt. Kurat, me ei uskunud, et läheb teisiti. Kartsime eelkõige, et põgenemine ei õnnestu.

Kuidas suutsite lahkuda 13kuuse lapse juurest?

Oli küll raske. Aga olime täiesti kindlad, et mõne nädalaga saame ta kätte. Leila poleks mitte iialgi Rootsi tulnud, kui ta oleks teadnud, et last kätte ei saa. Esimese avalduse N. Liidu Stockholmi saatkonda lapse kättesaamiseks saatsime samal päeval, mil tulime Rootsis põranda alt välja. Vene saatkond väitis, et nad esimest avaldust kätte ei saanud, teist samuti mitte... Kolmanda avalduse kohta öeldi, et see on valesti täidetud. Siis taheti meid saatkonda kutsuda.

Kahetsesite, et üldse põgenesite?

Alguses mitte, aga kui aasta-poolteist oli möödas... Meie omavahelised suhted Leilaga said kannatada. Mingil hetkel süüdistas Leila mind, et me Eestist lahkusime. Jah, mina olin idee algataja. ENSVs ilmusid lood, kuidas paha Randpere võttis kaasa rumala Leila. See on vale. Ta tahtis ka ise minna.

Kas Leila oli nõus lapse nimel tagasi Eestisse minema?

See variant polnud kunagi aktuaalne. Eestist saadeti paar inimest, kes pidid ta ümber rääkima. Leilal oli nii palju mõistust, et ta sai aru: kui isegi kriminaalasi oleks Eestis lõpetatud, siis mingit elu poleks siin olnud. Ta oleks paar korda telekas sõimanud pagulastagurlasi ja siis oleks ta peidetud kuhugi Rapla taha metsatallu.

KGB ja CIA lähenesid teile Stockholmis?

Ikka. Nad ju lähenesidki ja mitte ühelt poolt. Aeg pole veel küps kõiki neid teemasid avada. Eestis lasti lahti kuulujutt, et mina olen KGB agent. Veel paar aastat tagasi kuulsin, et paljud eestlased arvavad, et olime KGB agendid ja läksime Rootsi ülesandega. See on solvav. Väga solvav.

Meie Rootsi kodu kuulati pealt. Ka meie lähedaste Eesti kodusid kuulati pealt. Stockholmis meid jälitati. Meile tulid Eestist kirjad. Mina sain kirju, kus mind valgustati Leila kohta, tema sai kirju minust... Venelaste taktika oli selles, et kui me omavahel riidu läheme, ei pea last üldse välja andma.

Käisite Leilaga ka Valges Majas ja mujal maailmas, kus kuulutasite vaid ühte: andke meie laps tagasi!

Käisime palju mööda maailma. USAs lausa mitu korda, Inglismaal osalesime mingil konverentsil, kus avasõnad ütles peaminister Margaret Thatcher.

Tagantjärele võib tunduda, et Kaisa päästmine oli peen ja hoolikalt läbimõeldud operatsioon. Et alguses tegelesime väikeste asjadega, hiljem läks kõik suuremaks. Meil õnnestus lõpuks viia rivist välja N. Liidu saatkonna töö Stockholmis. Inimesed ei saanud enam saatkonda, sest värava ees oli kamp nõukogudevastaseid. Autod andsid saatkonna ees signaali. N. Liidu 7. novembri pidupäeva vastuvõtul suunati saatkonnale võimas prožektor. Peole minejatelt küsiti: kas tõesti lähed vastuvõtule? Kas Kaisast räägid? Olime valmis tegema kõik, et venelasi ärritada ja et nad meist tüdineks.

Samas: aeg läks, laps lähemale ei tulnud, olukord näis lootusetu...

Lootusetuse tunnet ei tekkinud. Tujud kõikusid küll kogu aeg. Mõni päev oli helgem, mõni mustem. Meid aitas see, et tegutsesime kogu aeg. Mul polnud usku Leila ideesse protestida saatkonna ees. Aga ajaleht Expressen (toona Rootsi suurim leht – U.S.) tuli meile appi. See aitas väga palju. Ka rootslased kogunesid saatkonna juurde. Isegi Astrid Lindgren oli natuke asjasse segatud.

Kuidas saite teada, et Kaisa antakse teile tagasi?

Helistas Leila ema ja ütles, et laps saadetakse välja. Sellest momendist me ei kahelnud enam hetkegi. Kuigi vahepealsete aastate jooksul oli Leila emale igasuguseid asju öeldud, mis polnud tõesed. Nagu näiteks, et ma olen surnud või saan kohe surma.

Mitu päeva kulus kõnest taaskohtumiseni?

Kolm päeva.

Kas saite sel ajal magada ka?

Ei mäleta, võib-olla tõesti ei maganud. Väga kiire oli. Kuna Expressen oli meid palju aidanud, siis pakkusime vastutasuks taaskohtumise jäädvustamise ainuõigust. Sõitsime nende lennukiga Helsingisse. Teistele ütlesime, et saame lapse alles jõuludeks.

Selleks ajaks, kui Rootsi toonane konsul Leningradis Dag Hartelius Kaisaga Soome saabus, olid pinge ja emotsioonid kadunud?

Esimene hetk ju polnud selline, et laps oleks meile vastu jooksnud ja hüüdnud: "Isa! Ema!" Ta ei tundnud meid ära... See oli... pooleldi ebatõeline hetk. Olime sadama keldrikorrusel. Auto ootas. Seal kohtusimegi. Laps meid ära ei tundnud, me ise ka ei teadnud, kuidas käituda. Sadamast sõitsime hotelli.

Millal tütar teid taas tundma hakkas?

Laps läks hotellis magama, Leila samuti. Mina ei osanud enam midagi öelda ega teha. Olime elanud mõttega, kuidas laps tagasi saada... Ja siis oli järsku täiesti tühi tunne. Järgmisel päeval käisime loomaaias, ostsime Kaisale kommi, õhtul sõitsime tagasi Stockholmi. Siis laps ütles: "Olen teil juba pikalt külas olnud. Millal ma vanaema juurde Eestisse tagasi lähen?"

Paar kuud pärast Kaisa kättesaamist läksite Leilaga lahku. Kas tundsid seda ette?

Olime selle juba enne otsustanud. Kui laps oli tagasi, tekkis mul lootus, et saame ehk ka koos elada. Elu läks palju toredamaks. Aga Leila oli otsustanud, et läheme lahku. Päris kahju oli. Kuid pool aastat hiljem sain aru, et see oli õige samm.

Kelle juurde Kaisa jäi?

Kaisa jäi Leila juurde.

Millest Rootsis elasite?

Esimese tõsise töö sain 1986. aasta juunis. Varem oli meil leping ühe plaadifirmaga – saime pisikest palka, korter oli makstud ja auto anti ka kasutada. Pidime tegema plaadi. Tegimegi, aga müügiedu ei olnud suur ja firma läks enne plaadi ilmumist pankrotti.

Järgmise aasta sissetulek tuli esinemistest. Meid kutsusid nii eestlased kui ka Rootsi erakonnad seoses valimiskampaaniatega. Olime alati nõus nõukogudevastaste väljaastumistega. Kirjutasin artikleid N. Liidust, esinesin konverentsidel jne.

Mitte päevagi ei saanud me sotsiaalabi ja selle üle oleme uhked. Kui raha oli vähe, siis käisime seenel ja kalal. Leila ei söö vist siiamaani räime, sest 1985. ja 1986. aasta olid Rootsis suurepärased räimeaastad... Romantika missugune. Kui sügavkülmutatud räimi romantiliseks pidada.

Mis sai edasi? Kui tõsine oli plaan USAsse minna?

USA polnud enam mingi variant, kuigi vahepeal tahtsin häda sunnil minna Ameerika Häälde. Mul polnud ju Rootsis tööd. Kuna aga raadiojaam oli USA välisministeeriumi haldusalas, siis töölesaamine venis sealse bürokraatia tõttu väga pikalt. Kui USAst tuli lõpuks jaatav vastus, olin Rootsis juba tööle saanud.

Mures, kas teda mõistetakse

Praegu oled IBMi pealik Eestis. Kauaks sellesse ametisse jääd?

Mida vanemaks saan, seda rahulikumaks muutun. Aeg-ajalt mõtlen, kuidas ma noorena üldse julgesin selliseid tempe teha. Kuni lapsed käivad koolis, pean aktiivselt tegutsema. Kui lastel kool läbi, algab mu pension.

Kas kahetsed elus paljusid asju?

Mõnda küll, aga ma ei räägi neist.

Aga 1984. aastal Eestist põgenemist?

See oli üks õigemaid asju. Eks elu oleks kuidagi teisiti läinud. Ma ei kujuta ette, mis oleks minust siin saanud. Stockholmis õppisin rootsi ja inglise keele, õppisin maailma mõistma jne. Kui mul neid omadusi poleks... Mida ma siis teha oleksin saanud?

1984. aastast rääkimine teeb sulle hingepiina?

Natuke olen tõesti väsinud, kuid seal on seiku, millest ma pole kunagi rääkinud. Ma pole ka leidnud vastust küsimusele, kas Eesti avalik arvamus on meie 1984. aasta otsuse poolt või vastu.

Meie vastu algatati Eesti NSVs kriminaalasi "Kodumaa reetmise" paragrahvi järgi. Karistuseks surmanuhtlus. Tõenäoliselt olekski mind maha lastud ja Leila 10–15 aastaks vangi saadetud. Palju neid inimesi ikka on, kes tagaselja surma on mõistetud? Tänu sellele oleme meie nõukogude võimu poolt represseeritute nimekirjas. Ja ma ei teagi päris kindlalt, kas peaksin riigilt medali ja tasuta trollipileteid saama või häbenema seda, et ma mitme inimese karjääri nässu keerasin.

Kui palju on praegu Eestis juhtivatel kohtadel inimesi, kes 1980ndatel sinu ja su lapse taaskohtumise vastu töötasid?

Neid pole palju, mõni aga küll. 1985. aastal kohtusin Stockholmis Eesti parteitegelastega, kes hüppasid mulle julmalt näkku ja ütlesid, et kui ma nõukogudevastast tegevust ei jäta, ei näe ma kunagi enam oma tütart.

Paar meest leidis hiljem end vabadusvõitlejate ridadest... Kui nad siis minult palusid, et ma vahendaks neile Rootsi poliitikute kontakte, ma ka aitasin neid. Ma ei tea, kas olen eriti tolerantne või mitte. Ma ei arva, et "Kommarid ahju!" on mõistlik loosung. Näitaja on see, mida inimesed vabas ühiskonnas teevad ja mõtlevad. Kui meil pole surmanuhtlust, ei peaks ka inimest igaveseks hukka mõistma.

4. veebruaril saab Valdo Randpere 50aastaseks. Mingit pidu ta ei korralda, kuid palub sõpradele öelda: "Pidu tuleb suvel. Siis mängime tennist, sööme ja joome."