Elu
Kuula laule!

Poolpõrandaalune staar Ants Saluraid (22)

Margo Pajuste, 18. jaanuar 2008, 00:00
ELUKUTSELINE KLAVERIHÄÄLESTAJA: Ants Saluraid on häälestanud klavereid ka näiteks Vanessa Mae, Richard Claydermani, Lenny Kravitzi ja Chick Corea tarbeks.  Teet Malsroos
Siit saad kuulata Antsu laule "Mere ilu" ja "Õhulossid"!Tosinkond aastat tagasi hakkasid käest-kätte-meetodil, nagu õndsal Vene ajal, levima kummalised lindistused.

Ilmselgelt kodus salvestatud, kõvasti 60ndate järele lõhnavate, amatöörlikult naiivsete tekstide, ent tugevate ja kaasakiskuvate meloodiatega poplaulude autorist ei teatud muud, kui et ta nimi olla Ants.

Need 32 biitlugu, mida vaimustuses fännid samizdati kombel nüüdki paljundavad, kirjutas Ants ühe hooga valmis 1969. aastal sõjaväes. 67. aastaks, kui ta sõjaväkke võeti, oli ta jõudnud juba lõpetada lastemuusikakooli viiulierialal ning mängida klaverit ja elektriorelit mitmetes kidrapuntides, nagu ta ise nende kohta ütleb. Aruküla bändi Robinsonid laulja oli ajateenistuses olnud Rahumäe piirivalveväeosa orkestris, tema sokutas sinna ka Antsu.

Kõik algas sõjaväes

"Mängisin duhhovois sekundat ja metsasarve," meenutab Ants. "See oli lihtne, törts-törts, selle õppis kiiresti ära. Orkestri kõrval tegutses veel rahvapillide ansambel, seal tinistasin dombrat. Nende kahe koosseisuga andsime Haapsalust kuni Loksani väosades kontserte. Aga kuna aega oli, siis umbes aastaga õppisin kitarrimängu ka ära."

Niipea kui Ants kitarri selgeks sai, hakkas ta ise laule kirjutama. Eeskujudeks biitlid, rollingud ja The Hollies. "Esimene oli üks kriminaalne lugu, "Kire sunnil"," mäletab ta. "Eks ma olin seksuaalprobleemides vaevlev noormees ja pundi ümber liikus igasugu tüdrukuid, need olid vastavad linnukesed muidugi. Aga mul oli see loll komme – ma olen üldse natuke imelik –, et ma tahtsin ühte kindlat suhet, ajasin mingit armastuse rida, see oli väga oluline. Linnukesed ei tahtnud üldse mingit kindlat suhet. "Kire sunnil" räägib ühest tüdrukust, kes mind pettis. Olin autojuht ja siin (laulus – toim.) ongi, justkui ma oleks ta pärast autoga surnuks sõitnud. Pärast sõjaväge ansambel Baltika ei julgenud seda lugu eriti mängida, sõnad olla kriminaalsed." Laule tuli nagu oavarrest, meenutab Ants. Kitarridest huvitatuid oli väeosas teisigi, nii ehitati koos pille ja õpiti mängima. Siis pandi kokku bänd. Ning mis eriti drastiline, Rahumäe piirivalveväeosa bänd laulis eesti keeles. Antsu lugusid loomulikult.

Kuna piirivalveväed allusid KGBle, käis väeosas hirmus nuhkimine ja värbamine. Antsul võeti kaustik lugudega käest ja uuriti, millest lauldakse. Pahandusi õnneks ei tulnud, kuigi Antsu sõnul oli võimude tögamisel lauludes kindel koht. "Lood jagunesid armastuslauludeks, poliitiliseks satiiriks ja pullitegemiseks," selgitab ta.

Pärast ajateenistust sai 70ndate algupoolel alguse tõeline tähelend. "Robinsonide laulja Atso Eduard oli ansamblis Baltika, kes mängis Mustpeade Majas," räägib Ants. "Hakkasime nendega tegema kahte minu lugu, "Õhulossid" ja "Üksindus"." Seepeale rahvas lausa jooksis tantsuõhtutele ja publikuhulk muutus kolme-neljakordseks.

Baltikast meelitas Antsu enda ridadesse Oomega ning nendega mängiti juba paarikümmend tema lugu. "Hirmsad rahvahulgad tulid nendele pidudele," nendib Ants. "Edu põhjus oli lihtne: ma olin üks esimesi, kes kirjutas massiliselt eestikeelseid lugusid. Oli teisi ka, aga neil oli laule vähem."

KGB oli sabas

"Meediasse ma ei pääsenud," jätkab Ants. "See oli poliitiline asi, mul olid nuhid sabas kogu aeg. Aga nad olid peedivennad ja mina olin siis ka kõva peedivend, nendega sai koos võetud ja nad ise ütlesid, et me oleme siin selleks, et su järele nuhkida. Ma ei pääsenud edasi, sest ma ei olnud komsomolis, isegi sõjaväes ei suudetud mind sinna ajada. Isa kuulas Ameerika Häält, kodune vastumeelsus vene värgile oli suur. Mind käidi Oomegas kuulamas, et hakata lindistusi tegema, aga keegi pani käe ette. Ma ei saavutanud midagi ega pääsenud mitte kuhugi."

Oomegast pidi Ants peagi lahkuma. "Klaverimees Rein Alango tahtis teha Oomegast tasemel punti ja minu koos mu amatöörlike lugudega ajas ta sealt minema," selgitab Ants. "Asemele võeti Marju Kuut ja Jaak Joala. Aga sellest ei tulnud midagi välja, publik kadus ära."

Laiema avalikkuse ees esines Ants pärast seda Toomapoegades ja hiljem veel kaks aastat Olmerites koos endiste Robinsonide poistega. Oma kunagised hitid mängis ta linti alles 87. aastal.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee