Krihvel ja tahvel Interneti-inimestele
OSKAR TANNER
Kirjastus Olion alustas Lutsu mälestuste väljaandmist tervikkoguna. Lutsu kui memuaristi noorpõlve käsitlevad raamatud on olnud eesti lugejale hea tahtmise korral siiski kättesaadavad, kuna neist on ilmunud mitu trükki. Neid köiteid aga, kus kirjanik jutustab oma hilisemast käekäigust, on leida hoopis raskem, sest mõned neist on Lutsu kogutud teoste sarjades ilmunud kahel korral, viimased raamatud aga vaid esmatrükis.
Põhjenduseks sellisele kirjastamispoliitikale on toodud see, et mälestussarja esimesed raamatud on terviklikumad, kompaktsemad ja suurema kirjandusliku väärtusega. Küllap on niisuguseks arvamiseks alustki, kuid see kirjandussõber, kes tahab endale Oskar Lutsust terviklikku pilti kujundada, ei saa ilma kirjaniku hilisema memuaristikata kuidagi läbi. Kas või juba sellepärast, et "Kuninga Kübaras" ja sellele järgnenud mälestuste pealkirjastamata VIII osas sisalduvad eesti rahva poolt aegade vältel ilmselt enim loetud teose - "Kevade" - kirjutamise ja trükkipääsemise asjaolud. Tõsi, sama teemat on Luts puudutanud mõningates kildudes ja vestetes hiljemgi, aga need põgusad pilgud pole seotud kirjaniku enda kujunemis- ja arengulooga. Pealegi, need on kirjutanud juba oma tippvormi minetanud rahvakirjanik erinvate ajalehtede-ajakirjade tellimisel ja Luts on ka ise viidanud sellele, et talle tundub imelik käiata kord juba teritatud nuga.
Teatud memuaarlikkus ja autobiograafilisus on iseloomulik paljudele Oskar Lutsu teostele. Samas aga võib märgata, et tema mälestused, vastupidi, sisaldavad ka tugevat belletristilist elementi. Paljud inimesed oma lähikonnast on kirjanik peitnud pseudonüümide taha, ka mina-jutustaja on saanud eesnimeks Oskari asemel Andres. Ka oma kodukandi kohanimed on autor veel kord ümber ristinud (esimest korda tegi ta seda Tootsi-lugudes) - Palamusest on saanud Alamuse, Kuremaa järvest Suuremaa järv ja nii edasi. Seegi on viide, et kirjanik ei seadnud endale eesmärgiks ajastu kroonika kokkuseadmist. Ise on ta selle kohta öelnud nõnda: Iga isik, kes kirjutab enese elulugu, teeb selle natuke traagilisemaks kui õigus, liialdab. Kuid ta ka natuke liialdab, kui tal selleks on veidi põhjust. Las ta liialdab - mõni tõetera ikkagi jääb sisse.
Nüüd on kolmeteistkümnest (aga võib-olla ka rohkemast) mälestusteraamatust koosneva sarja esimene köide ilmavalgust näinud. Muidugi jääb ilmuma hakanud sarja köidete arv väiksemaks, sest juba esimesse neist on koondatud kaks jagu - "Vanad teerajad" ja "Talvised teed" - ja küllap ilmub mitmest jaost koosnevaid köiteid ka edaspidi, sest kirjaniku mälestuste kogumaht läheneb ju kolmele tuhandele leheküljele. Toimetaja Andres Mälk ei ole säästnud vaeva, et leida väljaande jaoks kõige autoripärasem, kõige autentsem tekstivariant, sest tsensuuriaegadel on Lutsugi parasjagu moonutatud ja tsensorite nõudel tehtud väljajätted ning ümbertegemised on rännanud trükist trükki - neid leidus "Kevades" ja "Suveski", mis siis rääkida kirjaniku memuaaridest, sest terasepilguline vaatleja Luts nägi ja koges kroonus sundaega teenides ja hiljem Esimese maailmasõja aegse sõjaväefarmatseudina mõndagi, mis impeeriumimeelsetele ei meeldinud ka siis, kui impeerium juba sotsialistliku vormi oli saanud.
Lõpetada võiks toimetaja Andres Mälgu sõnadega: Käesoleva kordusväljaande üks sihte ongi selles, et kirjaniku mõtted seekord kompuutripõlvkonna lugejaski äratundmisrõõmu tekitaksid. Saagem Interneti-inimesteks, aga ärgem unustagem ka krihvlit ja tahvlit!
