Elu

Lydia Rahula: oleksin võinud saada kontrabassimängijaks (21)

Urmas Vahe, 5. jaanuar 2008, 00:00
 
Lydia Rahulast loo kirjutamiseks ei anna põhjust ainult see, et paari päeva pärast puhutakse Rahulate korteris Nõmmel – teate küll, seal kaksiktornmaja roosas pooles penthousekorrusel – pasunaid ja põristatakse trumme ning pereproua tordile istutatakse 60 küünalt. Mis tundub uskumatuna. Silmategemiseks praeguse aja ühele tuntumale kooridirigendile leiab tuhat põhjust, millest kaalukaimad on see, et Lydia on ütlemata tegus inimene.

Kerge naiselik vastuhakk inter-vjuule käib alati asja juurde. Oh, ma pole täna fotogeeniline, oh, mul on tegelikult väga kiire – pole näinud veel naisterahvast, kes sellist sissejuhatust ei teeks. Aga sama vana tõde on seegi, et müür sulab kiiremini kui kevadine lumi. Ainsana tundus tõsi olevat, et koorijuht peab end mõneks ajaks tohtrite kätte andma. Eluaegsest aldist oli järsku saanud poolhääletu kontraalt ja toon meenutas rohkem häälemurde-eelset poisikest. "Tead, millest see sünnib. Kui on taga kõva tööperiood ja sa pead vaheldumisi näiteks 12 tundi rääkima ja laulma. See on häälepaelte jaoks kõige halvem variant. Ooperiga tuleb toime iga laulja. Aga muusikaliga – see on sulaselge piin. Aga tead, millised riistad häälekiirabil on – konksud, mis torgatakse otse häälepaelte vahele ja pritsitakse määrdeõli. Nende järele ma lähengi. Homme, ehkki koolivaheaeg veel kestab, tuleb hakata juba uut heliplaati sisse laulma. Hea küll, räägime siis midagi."

Jutt Lydiaga sai tegelikult ikkagi lobe ja kompleksivaba. Ja venis tundidesse – ei mingit meietamist ega teietamist. Oleme mituteist aastat ühiselt koorilava nühkinud ja olgu hea protsent Liidi elust küsijagi ees avatud.

Ühte küll mõtlen: minu mäletamist mööda oled sa alati ja igavesti Rahula nime kandnud. Kust need Tomid ja Teved siis ilmusid? Ega ometi patuelust, mida tudengiaegadel elati üsna mõnusalt? Liiati siis üliõpilassegakooris, mida peeti maleva talviseks käepikenduseks. Ja meist igaühel oli seal oma silmarõõm.

Ohhoo... Põrutad ikka võimsa avapaugu. Lepiks kokku nii, et ma sind päriselt oma pesukappi ikkagi ei lubaks.

Aga selle asjaga oli nii, et kaua enne, kui sina koori tulid, olin ma juba abielus. Temp sai tehtud päris plikaohtu. Mis kõige imelikum, et Tõnisega oleme koos olnud kõik need ajad – kas ei tundu see tänapäeval pisut imelikki. Selles plaanis on Õhtulehel minust äärmiselt igav kirjutada. Ei mingeid kõrvalehüppeid, ei mingeid naisevahetusi. Muidugi on lainel olnud harju ja mõõnasid. Ega ma ju nüüd nii hall hiir ka pole, et abikaasa mu tegemisi üldse tähele ei pane.

Kooselu, mis tasapisi hakkab tüürima juba kuldpulmadeni, annab tõesti märku, et kunagi astus noormehe juurde tüdruk, kellel Puškini kombel "hele täht on laubal tal ja kuusirp kumab patsi all", ning noormees ongi sillas...

Vähem lüürikat, noormees. Rohkem proosat, täpsemalt öeldes – praktilist mõtlemist.

Eks pulmad oleks tulnud varem või hiljem. Aga tulid varem. Mu pruudiloor oli kinni suunamises. Tean, et ainus võimalus olnuks mul kultuurikoolist sattuda kusagile pärapõrgusse, kohta, mille nimegi ma polnud kuulnud. Aga paberitega abielunaisena jäin ikkagi Viljandisse, kodulinna. Sellest ka kiirpulmad.

Millega sa noori poisse meelitad?

Kuidas nüüd seda mõista?

Ikka nii, et noorte koorilaul püsib pealinnas mitmel võimsal vaalal. ETV tütarlastekoor, Ellerhein, väikesed, ent väga tuntud laulustuudiod – kõik koosnevad ju väga üksikute eranditega ainult tüdrukutest. Sul aga paistab poisse käes olevat mitme koori jagu. Miks nad just sinu juurde käivad?

Olen isegi olnud pigem tüdruk poisinahas kui vastupidi. Mu parimad lapsepõlvesõbrad olid kõik poisid. Puude otsa ronimine, luurekad, hiljem motikad, millega näiteks suviti sai tihtipeale Viljandist Pärnusse päevitama sõidetud, ikka pigem ketsid kui kõpskingad... Kõik see on mind alati huvitanud rohkem kui keks ja nukumajad. Poistest eraldas mind ainult üks – ma pole kunagi kakelnud.

Ma pole eales olnud huvitatud mingitest tüdrukute jututubadest, pole mul ka olnud sõbratare, kellele lahinal hingemuresid kurta. Olen ses mõttes alati iseendaga toime tulnud.

Ei häbene öelda sedagi, et noorena tundsin end üsna hea sportlasena. Kindlasti tegin täiesti normaalselt sportvõimlemist, aga sama suure lustiga ka suusatamist või kergejõustikku. Tehniliselt ei teinud ma midagi õigesti. Maksis ainult toores jõud. Korvpalliski oli mu kanda selle väikese ja väleda siblija roll... aga korve viskasid ikka teised, sest mina ei osanud visata.

Aga poisid... Pole vist mingi uudis, et praeguste poiste kõik huvid saavad rahuldatud arvutites. Enam pole vajadust viibida koos, teha midagi ühist ja huvitavat, lõbutseda ega vaielda. Selle asemel aetakse poolte päevade kaupa jututubades mingit arusaamatut jura. Vanematel pole enam aega lapsi juhendada ega suunata, sest nemadki on pikkade päevade kaupa tööl. Poisid ei teagi, mis tähendab mehe sõna, sest väga palju lapsi kasvab poolikutes peredes. Õpetajadki on naised. Aga see on väga tuntud laul, mis pole loodud täna ega eile.

Aga poiste laulukoori saamine on mulle tehtud küll väga lihtsaks. Pärast juba mainitud suunamist Viljandi 5. keskkooli ootas mind üks Eesti kõvemaid lastkoore juba ees. Mul ei jäänud üle muud, kui pensionile läinud koorijuhi tööd jätkata.

Kui tuli aeg pealinna tagasi tulla, ju siis oli selleks ajaks juba teatud maine loodud.

Spordi asemel muusikakool

Mis sind muusikasse ajas? Kas looduse sund või midagi maisemat?

Fortuunaks osutus hoopis kummaline seik. Toonase Viljandi Kultuurharidustöö Kooli aadress, mis minu kodust oli täpselt üle tänava. Ja kus minule täpselt sobival ajal avati ka koorijuhtimise eriala, kus esimeseks õpetajaks sai Raivo Laikre. Praegu tuntud Raimondo ilmselt vanavanaisa. Sealt tee peda muusikapedagoogikasse oli juba loogiline jätk. Konsis seda ala ju tollal veel polnudki.

Sealsamas pedas juhtus ju ka tore seik, mis sai tähendatud pealkirjaski. Polnud palju puudu, et sinust oleks saanud kontrabassimängijagi?

See oli tõesti naljakas. Kõik kultuurhariduse muusikud pidid sundkorras astuma ka orkestrisse. Nii nad valisidki, kes hakkas "ihunuhtluse ähvardusel" mängima mingisugust pasunat, kes valis suure trummi. Mul lõi valikuhetkel taas lõkkele praktiline külg. Oot-oot-oot... Orkestrantide kivikindlasse kohustusse kuulus ju ka vähemalt kaks korda aastas, tulgu taevast või pussnuge, marssida üle Võidu väljaku ja puhuda fanfaare valitsevale riigikorrale. Ja nii ma valisingi... kontrabassi, mida kindlasti paraadile ei sunnitud. Nägin küll neli aastat kõva vaeva, et parajat jurakpilli korrus kõrgemalt pillilaost alla ja pärast tagasi lohistada. Ja tunnistan, et saavutasin kontrabassil "Rongisõidus" üsna tähelepandava kiiruse, sest konkurente polnud ju üldse. Aga see-eest kindlustasin ka kogu stuudiumi vältel priid punased pühad.

Viljandis jõudsid korraga juhatada mitut koori, luua muusikat. Sama jätkus ka Tallinnas. Mis aga teeb sind eriliseks, et kasvada üle kõigist oma ametivendadest, püsida poistekooride ees ka siis, kui nooremaid kolleege langeb kui robinal?

Olen alati olnud üksik hunt. Ja ulunud kas siis üksi või ainult koos poistega. Mitte kedagi seganud ega ka ennast kellestki segada lasknud. Poiste eest tuleb osata seista. Ja nende ees tuleb osata Kalevipoja siili kombel serviti - nõu anda.

Kindlasti on leidunud ka kadestajaid. Aga kadedus teeb kiiresti vanaks.

Mis arvad, kuidas sajad või tuhanded õpilased sind mäletavad? Kas käreda tädina või kuidagi teisiti?

Ega ma muust oska järeldadagi, kui mõni väga ammune õpilane või kooripoiss, keda enam õieti ei mäletagi, tänaval vastu tulles varrukast haarab, naeratab ja küsib, kas mäletate... Ju siis mälestused väga palju kibestust hinge pole jätnud. Jalgu ma õpilaste ees trampinud pole, ei ole nagu minu maneer. Aga ju mul mingi nähtamatu midagi ikka on, mis on igaühele isemoodi mõjunud. Ja jätnud ka erinevad mälestused.

Nüüdisaja aadlipoiste kasvataja

Mida sa oma eliitkollektiivist, pooleks 21. kooli, pooleks kogu pealinna laulupoiste koorest koosnevast Tallinna poistekoorist õieti tahad? Kas Eesti paremaid traditsioone järgivat maailmavallutajat või lihtsat tänapäevaste aadlipoiste kasvatajat?

Ühes võin küll kindel olla. Ainsastki meie kooris laulnud poisist ei tule iial narkarit, neist ei saa kellegi autoakna sisseviskajat. Kui vähegi vaja, astuvad nad kõik välja sinu tütre kaitseks ega lase neile mingis situatsioonis liiga teha. Nad teavad ka kindlasti, kuidas käituda naisterahva, õpetaja või endast vanema inimesega. Nad tunnevad kella ja kalendrit. Lühidalt – meie koori liikmed, nii praegused kui vilistlased, on suur sõpruskond.

Aga ma ei eita sedagi, et kui sõidame piiri taha mingile konkursile, siis läheme seda alati võitma. Või vähemalt otsima maksimaalset kvaliteeti. Me ei ole kaotajad.

Ometi kuulub su lähiminevikku seik, kus sulle sadas laviinina kaela süüdistusi seoses Toomas H. Liivi imepäraste tegudega...

(Küsimust kuuldes kattuvad Lydia kodune sügav dekoltee ja poolpaljad käsivarred silmatorkava ärrituspunaga.) Ma palun, lausa anun sind, et sa selle inimese nime minu kuuldes mitte iial enam suhu ei võta! Meid ei seo Liivaga mitte midagi.Ta on minu jaoks olematu kuju, eikeegi. Ma ei tea allikat, mispärast lendas press just minu kaela aru pärima teemal, millest mul polnud aimugi. Miks ei küsitud teiste käest?

Sinu repertuaari kuulub ka ütlemine, kui pahasti käituva lapse kasvatamine koolis enam ei aita.

Kasvatatakse sigu. Lapsi õpetatatakse. Kõige parem õpetaja on elav eeskuju..

Aga sinu küsimus vastab tõele. Paljude tänaste koolilaste käitumismall hakkab ületama taluvuse piiri. Nagu ka nende kõnemaneer. Kui väikesed lapsed räägivad omavahel või täiskasvanutegagi nagu voorimehed, olen alati vahele astunud.

See on rahamaailma, kõikelubatavuse teema. Kõikelubatavus aga tingib, et nooruk ei viitsi mitte millegi nimel enam üldse pingutada. Kui nende noorte vanemadki ei viitsi ega taha oma võsukesi mitte millekski sundida, juhendada, tegevust meeldivaks muuta, tuleb neidki hakata õpetama. Ma võin seda endale lubada, sest vanuse poolest olen ka lastevanematele juba ema eest.

Aga leidub ka sootuks vastupidiseid näiteid.

Sinu eas sobib juba küsida, kuidas oma lastega rahul oled. Tomit teatakse ju kui sinu mantlipärijat. Tütar Tevet teatakse vähem...

Tütar on praegu kodune, tema tunnid kuuluvad kahele lapsele. Aga kunagi tuleb tallegi tagasi aeg avada oma andeid personalijuhtide koolitajana. Kõik vanemad on oma lastega rahul. Pole minagi mingi erand.

Lõpuks ei suuda ma maha suruda kadeduseussi, kuidas oled oma pedagoogipalgast suutnud sisse seada sellise elamise, kus on mitte milline, vaid kahemilline vaade. Ega sina või su abikaasa juhuslikult lotovõitja pole?

Teatud mõttes lotovõiduga on tõesti tegu. Minu abikaasa ja tema kahe venna vanemad on just selle krundi, kus praegu Nõmme mäe veerel värvilised kuubikud kerkivad, õigusjärgsed pärijad. Tõnise vennaste huvi oli rohkem raha, neil olid korralikud elamised juba ammu olemas. Meil polnud aga korterit, millest veidigi rõõmu tunda, veel kunagi olnud. Kuigi polnud puhkenud veel praegust buumi, saime võimaluse valmivas majas ise valida parima pinna. Sellise, millest me oma palgatasemel poleks julgenud unistadagi.

Siin on tõesti õnnelik olla.

Lydia Rahula rahutud aastad

Sündinud 9. jaanuaril 1948 Paides, abielus, peres tütar ja poeg.

Olnud Tallinna 21. kooli muusikaõpetaja; 1988. aastal asutas Tallinna poistekoori, 2003. aastal Eesti lastekoori.

Pälvinud Tallinna teenetemärgi, Valgetähe V klassi ordeni, aasta õpetaja tiitli, haridustöö eesrindlase nimetuse ja olnud ÜRO Lastefondi UNICEF Eesti Rahvuskomitee Sinilinnu aastapreemia laureaat.

Välja andnud 5 CDd ja dirigeerinud 15 laulupeol.

Koit Toome: "Kuigi olin paras pätt, hoidis Lydia mind väga."

"Mina olen laulnud Lydia käe all Tallinna vanalinna poistekooris umbes neli aastat, vanuses 11–14 näiteks. Lydia oli minu meelest superdirigent ja sai poistega väga hästi läbi. Ta oskas noortega suhelda ja panna nad koorilaulust huvituma. Tehti küll kõvasti proove, aga need andsid ka väärilisi ja häid tulemusi ning me võitsime mitmeid konkursse.

Tol ajal olid ju piirid veel kinni, aga meie käisime suhteliselt palju välisreisidel.

Need reisid andsid mulle kui noorele inimesele ikka väga palju juurde: võimaluse näha maailma ja avardada silmaringi.

Kuigi ma olin tollal paras pätt, ei viitsinud alati proovi minna ning vahel jäin hiljaks, hoidis Lydia mind ometi väga. Nii et mul on tema kohta öelda vaid häid sõnu ning soovin talle südamest palju õnne."

Lauri Liiv: "Lydia on tohutu karisma ja energiaga."

"Mina läksin Eesti poistekoori – tollase RAMi – ettevalmistuskoori, kui ma olin kas kolme- või nelja-aastane. Seega oli ta üks minu esimesi muusikaõpetajaid ja ilmselt kõige olulisem esimene muusikaõpetaja. Kuigi tema tegemisi olen ma kõrvalt ka hiljem pidevalt jälginud. Lydia kohta saab öelda vaid häid sõnu. Ta on tohutu karisma ja energiaga inimene. See, kuidas ta pani karja väikseid poisse enda taktikepi järgi laulma ja piltlikult öeldes ka tantsima, oli ikka imetlusväärne. Sealjuures oli ta hästi soe ja südamlik inimene. Mul ongi meeles see kombinatsioon, et kuigi kord oli majas, suutis ta samas jääda lastega hästi meeldivaks ja inimlikuks. See iseloomujoon võib osal õpetajatel pahatihiti ununeda. Nad võivad olla väga head õpetajad, aga nende iseloom ei puugi olla lastega suhtlemisel kõige meeldivam.

Müts maha, et ta siiamaani on jaksanud seda vankrit vedada ja enda liistudele truuks jäänud. Sest ega kerge see töö ei ole.

Meie teed läksid lahku, kui ma olin nii 12aastane või aasta noorem, sest siis läksin ma juba põhikoori, kus peadirigent oli Venno Laul ja kus Lydia oli abidirigent. Peagi tegi ta oma poistekoori ja kadus minu jaoks nagu silmapiirilt.

Igatahes jõudu talle ja palju õnne!"

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee