Uudised

Kuumalaine maalikunstis  

30. aprill 1997, 00:00

MARI SOBOLEV

"Konfrontatsioonid - Kokkulepped" - maalikunsti aastanäitus, mis paikneb Tallinna Kunstihoones, selle galeriis, Linnagaleriis, Raatuse galeriis ja Rotermanni Soolalaos. Z^ürii:

Jaan Elken, Eha Komissarov, Mari Kurismaa, Harry Liivrand, Enn Põldroos, Anu Liivak, Laurentsius

. Saku preemiad:

Tiit Pääsuke

, noore kunstniku preemia

Külliki Talp

. Kunstnike Liidu preemia (ja efektne ning vaatamist soodustav kujundus):

Jaan Elken

. Maalikunstnike Liidu preemia:

Peeter Allik

.

Ei maali pilte, vaid oma kunstidefinitsioone

Kui meenutada ajalugu, siis kontseptuaalne kunst tekkis peamiselt seetõttu, et kunstnikud hakkasid redefineerima kunsti mõistet. Nad esitasid küsimuse: mis on kunst, eksponeerisid igasuguseid asju, mida seni polnud kombeks kunsti pähe välja panna, ja jõudsid järeldusele, et kõik on kunst. Enne seda oli kõige tähtsam kunst olnud maalikunst, pärast muutus see vähetähtsaks.

Vaadates maalikunsti aastanäituse "Konfrontatsioonid - Kokkulepped" Kunstihoone osa, aga ka jälgides mõttevahetusi ajakirjanduses, jääb mulje, et osad on vahetunud. Kontseptuaalne kunst ongi kunst ja need, kes maalivad, ei maali mitte niivõrd pilte, kuivõrd oma kusntidefinitsioone. Kui vaadata mõnes muuseumis mõnd abstraktsionismiklassiku teost, mõjub see maalina. Kui vaadata praeguste puhta maali viljelejate pilte, tekib, teades ideoloogilisi taustu, tunne, et üks olulisimaid sõnumeid on: ka maal on kunst!

Manifestatsioon oma seisukohtade asjus

Muidugi võib vaadelda maale ka kui kunsti a priori , aga see pole pooltki nii huvitav. Palju suurejoonelisem on

Toomas Vindi

fuck you do it , otsene seisukoht kontseptuaalse kunsti kohta (oli ju hiljuti sealsamas Kunstihoones suur ja väga kontseptuaalne projekt " Do it "). Postmodernism kuulutas lõplikult kõik, ka kunsti, suhteliseks. Ja sama autori kõrvaloleval pildil näeme postmodernismi ühe olulise ideoloogi Baudrillardi nime graffity -komponendina sõnade tomato, türa, kiss jne. vahel. Ei ole võimalik luua selgepiirilisemat manifestatsiooni oma seisukohtade asjus kunsti osas. Muidugi, segaseks jääb, mida täpselt mõtleb Vint oma kolmanda pildiga, kus ta parafraseerib Navitrollat - mine võta kinni, kas siis nüüd see kolleeg on kunsti kõrgustesse tõstetud või on tegemist paroodiaga.

Kuulirahe alla sattunud vaataja

Aastanäitus aga pole intiimne keskkond, see on, nagu pealkirigi ütleb, lahinguväli. Kuulirahe alla sattunud vaataja võib abstraktsionistide loomingu kohta teha kiire ja üldise järelduse: selle kevade moevärvid on lilla, mürkroheline, oranz^ (

Allsalu, Parmasto, Kruusing, Lill, Kelpmann, Pallo-Vaik, Vahersalu, Kaasik

jne.). Täpselt nagu 80. aastate lõpu suveriietel. Kummalisel kombel on tabanud mingi mood ka vormikeelt, paljudel juhtudel (Allsalu,

K. Kurismaa

, Parmasto, Kruusing) on täheldatav sarnane ekspressiivsus, milles ei väljendu mitte väga traagilised tunded, kus vormid ( shapes ) on tekkinud maalimisvahendist lähtudes ja kus kogu pinna kompositsioon on lõuendi pinnaga võrreldes keskmises skaalas homogeense liigendusega.

Võitlus kunsti ellujäämise pärast pole olnud asjatu

Kuna näituse näol on tõepoolest tegemist peaaegu täiusliku läbilõikega sellest, mida meil maalitakse, on loomulikult esindatud ka poolkujutav (vormilt kujutav, sisult abstraktne) kunst Tiit Pääsukese,

Kaido Ole, Malle Leisi

,

Olev Subbi

näol. Aga ka poolabstraktne üllatus vanameister

Voldemar Välilt

, kes näib isegi olevat üllatunud oma pildist "Miks ka mitte?"

Rotermanni Soolalao ekspositsioon, mille on kokku pannud

Eha Komissarov

, on tõeline mullivann, kus kunsti surma pärast südamest muret tundnu võib kergendatult tõdeda, et võitlus kunsti ellujäämise pärast pole olnud asjatu. Kui vanema ja keskmise põlve kunstnikud, kes lähtuvad traditsioonist, on vähemalt oma loomingutee algul olnud kaasajaga kooskõlas ning on praeguseks saavutanud perfektse professionaalsuse, siis Rotermanni vaheseintest moodustunud aatriumis näeme, mis juhtub noortega, kelle eesmärk on traditsiooni (antud juhtumil Pallase oma) säilitamine. Kommentaarid on liigsed.

Jõuline visuaalne kompott

Jõulisemat visuaalset kompotti, kui seda on kogu ülejäänud osa väljapanekust, polegi ammu näinud.

Laurentsiuse

kümnemeetrine oopus on nagu sümfoonia, seal puudub küll üks selge kujund, nagu näiteks

Marko Mäetammel

, kuid mõningase mediteerimise järel võib siit leida kõik vajalikud eelteadmised maailmalõpu vastuvõtmiseks.

Külliki Talp

on samale asjale lähenenud vähem allegooriliselt ning loonud tõelise heroilise lahingumaali, mille üks, pime serv pole siiski kuigi heroiline, kuna seal on koletis, kelle juuresolu vaprate sõjameeste ponnistused tühiseks muudab.

Ja siis

Jasper Zoova

diptühhon "Best of the Beast". Esiteks, see on täielik scratch , kuna üks maalidest kordab täpselt Iron Maideni viimase plaadi kaanepilti (mis omakorda on grupiportree kõigi varasemate plaadiümbriste koletistest). Siin on esindatud popkultuuri pahupool. Teine maal, vastupidi, kujutab masside maitse magusat poolt: valgel lõuendil on huulepulgased jäljendid ning pisike pildike, kus on kõik "armsad loomad" (kass, koer, tibu jne.). Realistlikumat pilti kui see diptühhon on raske kujutleda. Nende kahe maali vahel tekkiv pinge on võrreldav Boschi taeva ja põrgu kujutistega.

Mitte vähem pingeline pole

Kadri Kangilaski

freskokavand, mis peaks teostuma Riigikaitse Akadeemia ühiselamu seinal. Peaaegu monokroomne, heintest raamistuses stseen oleks nagu lihtne ja ilus, kuid millegipärast tundub siiski, et kahur-jalgevahel-poiss ja lill-käes-tüdruk märgistavad mitmeidki üldlevinud identiteedikriise. Mis on mehelikkus? Mis on naiselikkus? Kas Eesti Vabariik vajab armeed ja kui vajab, mis see siis maksma läheb?

Ulme ja nägemused on samuti osa reaalsusest, arvestades pilte, mida on võimalik esile manada nii psühhedeelikute kui ka arvuti abil, aga ka paljude veel mõned aastad tagasi sci-fic alla kuulunud, nüüdseks realiseerunud unistustega. Kes säärasesse maailma oma nina kauemaks kui viieks minutiks pistab, ei saa enam piirduda jahedate tõdemustega, kuna see maailm omab sissetõmbavat jõudu. Tundub, et nii on juhtunud

Toomas Altnurme

,

Henri Leigi

ja ka

Sirja-Liisa Vahtraga

(viimane Kunstihoones).

Külmast on saanud kuum

Sellest kõigest võib teha järelduse, et 90. aastate algul tekkinud külmast neopopilainest on välja kasvanud kuum popkunst. Seda seob popiga aines (tarbimisühiskonnast pärinevad märgid). Neid pilte ei pea tingimata eksponeerima kunstisaalis, vabalt võivad nad olla kus iganes, kasvõi poereklaamiks (nagu

Tommyl

). Signaali keskkonnast aga ei konstateerita enam lihtsalt kui fakte, vaid teravalt on tuntav kunstnike tugev side selle maailmaga, nende emotsioonid ja seisukohad ainese suhtes. Pärast külmalainet, millega eesti kunstnikud saabunud turumajandust tervitasid ja mis praeguseks on ühe koha peal ringi käima jäänud (

Mall Nukke

, Mäetamm näidetena sellelt näituselt), mõjub kuum dušš päästvalt. See seltskond ei redefineeri kunsti, vaid elu, mis toimub meie ümber ja meie sees.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee