Mõtisklusi küllusest 

Montesquieu oma raamatus "Seaduste vaimust" tegi lühemalt. "Luksuseta läbi ei saada," kirjutas ta. "Kui rikkad raha helde käega välja ei anna, suus surevad vaesed nälga."

Ja Voltaire võttis probleemi kokku ühte teravmeelsesse lausesse: "Küllus on äärmiselt hädavajalik asi."

Säärased arutlused on jätkunud ka XX sajandil. Werner Sombart kirjutas 1912. aastal raamatu, kus katsus tõestada, et tänapäeva maailm on tekkinud pillamisvaimust ja kapitalism luksusekummardamisest.

Tärkav kodanlus oli ammu nii arvanud. Ühes 1815. aastal ilmunud konversatsioonileksikonis kirjutati hämmastava lihtsameelsusega: "Luksus on väga kasulik ja vajalik. Hõlbustades üksikisikul materiaalset heaolu saavutada, aitab ta sellel heaolul levida suurtesse rahvahulkadesse ning kõrvaldada kogu rahva heaolu kahjustav varanduslik ebavõrdsus."

Siinkohal kasutati vastase relva tema enda vastu. Luksuse ülistaja tugines samale võrdsusepostulaadile, mida muidu tavatsesid kasutada tema kritiseerijad. "Ülikute ja lihtsalt rikaste inimeste sagedane kurtmine elu edenemise ja luksuse kahjulikkuse üle paistab suuremalt jaolt tulenevat nende inimvaenulikkusest, upsakusest ning kadedusest alamklassi vastu. Kõrgem seisus ei ole veel harjunud tõsiasjaga, et tööstuse areng on alamklassi heaolu tundmatuseni suurendanud."

Imekspandava enesekindlusega, mis tuleb meile tuttav ette, astus see biidermeierlik leksikoniautor välja ühiskonnakriitika vastu. Ta pani selle kahtluse alla, mida pole tänini hajutatud.

Luksusesemete valmistamise majanduslikul analüüsil muide on teinegi tähtis tahk. See tegi lõpu igipõlisele kujutlusele, nagu oleks pakkumise ja nõudmise, tootmise ja tarbimise puhul tegemist puhtalt nullsummamänguga ja nagu saaks õigluse jalule seada üksnes varanduste ümberjaotamisega. Sellest kinnismõttest loobudes oli Karl Marx oma kodanlike vastastega täielikul üksmeelel, ehkki tema rumalamad pooldajad pole tahtnud seda kunagi tunnistada.

Kujutlus kindla suurusega tordist, mis tuleb lõigata võrdseteks tükkideks, ei kehti maailma materiaalsete väärtuste kohta (olgugi, et usku sellesse mudelisse vist pole võimalik päriselt väärata). Arvatagu luksusest mida iganes, tema ajalugu tõendab sootuks vastupidist.

See ilmneb juba luksuse avaldumisvormide pidevas muutumises. Luksuse mõiste on sama suhteline nagu vaesusegi oma. Alles mõni aeg tagasi olid suhkur ja klaasid, samet ja küünlad, pipar ja peeglid Euroopa väikese valitsejate ning ülikute kildkonna päralt. Fakt, et paljusid asju, mis tänapäeval endastmõistetavalt kuuluvad näiteks tänavasillutaja või juuksuri elustandardi juurde, ei olnud minevikus ühelgi vürstil, on käibetõde, mille üle võib mõtiskleda, kui seda võtta sõna-sõnalt.

Ent ka materialistlikud teooriad ei seleta kõike. Need on luksuse sümboolset võimu üha alahinnanud, märkamata, et luksuses kätkeb majandusliku ja üldse iga evolutsiooni edasiviiv jõud. XIX sajandi bioloogid panid tähele, et peale inimühiskonna etendab pillamine ka looduses suurt osa. Looduses valitsev kvantiteedi ja kvaliteedi üliküllus ei ole kasulikkuse arvestusega täielikult põhjendatav. Evolutsiooniteoreetikud on kimpus troopikaliblikate ebahariliku värvikirevuse darvinistliku seletamisega. (Muide, "luksurioosne" on algselt bioloogia oskussõnavarast pärit mõiste.) Sama mõistatuslikud on Siberi mammuti kihvad, sest need ei aidanud kaasa selle loomaliigi ellujäämisele. Nõnda murrab teadus hambaid looduses esinenud ja esinevate luksuseilmingute tõlgendamisega.

Esialgu jääb vastuseta küsimus, kas inimese pillajalikud kalduvused lähtuvad tema bioloogilistest juurtest. Ometi maksab looduse pillavast tujukusest otsida analooge ühiskondliku eluga. Tänapäeva etnoloogid ongi neid leidnud. Nende kuulsaim, kuigi ka äärmiselt vaieldav näide on potlatch - indiaani rituaal Loode-Ameerikast. Kwakiutlid ja teised suguharud olevat minevikus korraldanud suuri vaatemänge, kus võisteldi oma toiduvarude hävitamises. Võitjaks tuli suguharu, kes suutis kõige rohkem õgida.

Uusimad uurimused kahtlevad selle kombetalituse paikapidavuses. Aga isegi kui peaks selguma, et potlatch on kõigest teadusmüüt, pole probleem sellega veel kaugeltki lahendatud. Potlatch teeb meile selgeks, et suurustlev tarbimine kujutab endast jõudemonstratsiooni, ja näitab, et luksuslik kulutamine peab alati silmas pealtvaatajaid, kes lasevad ennast sellest mõjutada.

Georges Bataille oli mees, kes arendas luksuse filosoofilise tähenduse äärmuseni. Polnud juhus, et hakates mõtlema "kulutamise mõistele ja säästlikkuse hülgamisele", oli tal juba seljataga pikk etnoloogikarjäär. Nii nagu Batailleil tavaks, jõudis ta seejuures käremeelse lõppjärelduseni:

"Elu ajalugu Maal on eeskätt pöörase ülikülluse tulemus. Määrav on olnud luksuse areng, aina kallimate eluvormide otsimine." Me ei tarvitse Bataillei metafüüsilist pillamiskäsitust jagada, kuid ühes asjas on tal kahtlemata õigus. Nimelt et kogu vaesuse kiuste ei ole eales olnud ühtki inimühiskonda, mis saanuks hakkama luksuseta.

Võib koguni üsna kindlalt väita, et kõige rohkem on priisatud neil aegadel, mil näljahäda oli tavaline asi. Traditsioonilised ühiskonnad, mida viletsus üha ähvardas, hiilgasid oma pidude meeletu toredusega. Peamine ei olnud valitsejate haiglane eneseimetlus ja suurusehullustus, vaid esindluslikkuse vajadus. Kõige selgemini tuli liialdusekalduvus esile barokiajastu õukonnapidudel. Nende prassingute korraldamiseks kasutasid vürstid kõikmõeldavaid ettekäändeid - lapse ristseid, kellegi sünni-, nime- või surmapäeva, vastasega rahu sõlmimist või tema alistamist. Isegi Tema Kõrguse abiellumist tuli vähemalt sümboolses mõttes avalikult tähistada. Näiteks Saksa-Rooma riigi keisri, Ungari kuninga Leopold I pulmade puhul pidutseti Viinis tervelt aasta otsa.

Puritaanlik eksiarvamus on, et toretsemine pidi ainult valitsejate lõbujanu rahuldama. Pigem olid nad kohustatud, koguni sunnitud maailmale maksku mis maksab, kas või omaenda laostumise hinnaga suurejoonelist vaatemängu pakkuma. Kulude katmiseks tuli neil, nagu madalamast seisusest isandatelgi, teha võlgu, mis neid endid ja nende alamaid nõrkemiseni koormasid. Mis puutub lõbustusse, siis oli piduliste iga samm etiketinõuetega ette kindlaks määratud. Tohutu pingutus kurnas kõiki asjaosalisi.

See absolutismiajast pärinev komme püsib senini ilusti hinges. Tänapäevalgi võtab rahvas trükiajakirjanduse ja televisiooni vahendusel osa nn. prominentide pidustustest. Ükspuha, kas on tegemist Viini ooperiballi, Oscari auhindade kätteandmise, mõne tippsportlase pulmade või monarhi matustega, ikka jälgib seda himukas rahvahulk massiteabevahendite lukuaugu kaudu.

Ka üldkasutatava luksuse soliidsemad vormid on seni säilinud. Kollektiivse rahakulutamise rõõmust ei anna tunnistust mitte ainult uued ooperiteatrid, kultuurikeskused ja muuseumid. Ka teadus rajab endale monumentaalseid ausambaid. Üks neist on käesoleval ajal Genfi lähedale ehitatav Large Hadron Collider - maa-alune kõrgtehnoloogiakatedraal, mille varjatud otstarbest selle osalisriikide maksumaksjatel vaevalt et aimu on. Keskuse ehitamis- ja sisustamiskulud ulatuvad väidetavalt nelja miljardi Saksa margani (32 miljardi Eesti kroonini -

.).

Isegi keskuse juhtkond kardab, et see maailmaime jõuab enne iganeda kui käegakatsutavat kasu tuua. Puhta turumajanduse teoloogidele peaks mainitud projekt samuti olema pinnuks silmas, nagu omal ajal Baieri kuninga Ludwig II fantaasialoss Neuschwanstein tema arveametnikele. Nemad põhjasid lossi "paranoiku priiskamiskihu haiglaseks sigitiseks". Nüüd muide teenib Neuschwanstein ainuüksi pääsmete müügist iga aasta kuus miljonit marka (48 miljonit Eesti krooni) - sama palju, kui kogu ehitis kunagi maksma läks.

(Järgneb.)