Elu

"Malev, see tähendab elustiili, kooslust, sõprust surmani." (7)

Jaanus Kulli, 19. november 2007, 00:00
EÜE SEGAKOOR: Vist esimest korda EÜE ajaloos astus üles eüekatest koor. Juhatas Hirvo Surva, kel malevastaaži nii EÕMis kui ka EÜEs.  Mati Hiis
Vaata ka pildigaleriid.  

"Neile, keda täna meie kõrval enam pole, pühendangi ühe ilusaimatest EÜE lauludest, mille autoriks Haiti Voolaid. Mõeldes järelehüüdena neile, kes küll läinud, aga läbi meie ka jäänud – meiega. Sest olime ja oleme üks ja jääme selleks," tõi malevaveteran Peep Puis eüekate peole veidi paatost.

"Me oleme sitke rahvas. Me oleme visa rahvas. Meie hulgas on miljonäre ja prominente, poliitikuid ja ministreid. Meie hulgas on kirjanikke ja poeete, lauljaid ja näitlejaid, kunstnikke ja skulptoreid. Meie hulgas on soolapuhujaid ja lindpriisid, šamaane ja šarlatane, aferiste ja ambitsioonituid. Meie hulgas on gurmaane ja sopajoodikuid, esteete ja eklektikuid. Aga meie hulgas on vähe allaandjaid!" hüüdis Puis lavalt alla ja EÜE 44. aastapäeva tähistama tulnud hüüdsid talle vastu.

Kus siis veel nõukaaegset õhku hingata ning nostalgitseda kui mitte Vene kultuurikeskuses, kus eüekate õhtu juhatas sisse juba suvel Suurel Munamäel etendunud "Muna EÜE ehk Viimane kava". Et nii lavastuse kui ka kokkutuleku taga seisis suuresti Märt Meos, siis just temale ulatas legendaarne EÜE komandör Mart Raik selle aasta malevateo eest rändskulptuuri, mille valmistanud mitte vähem legendaarne Andres ehk Zassa Ader.

Muusikalist meelelahutust, aga mitte ainult, sest malevalaulud tähendavad tegelikult hoopis midagi rohkemat, tõid pidulistele kunagine üliõpilasmalevabänd Tippmalts, Bonzo ja Tõun, Tomahook ning ennekõike duett Peep Puis-Olavi Kõrre, kes eranditult malevalugusid ette kandsid.

Õhtu üheks naelaks oli kahtlemata EÜE segakoori esinemine Hirvo Surva juhatusel. 40-liikmeline koor laulis selliseid legendaarseid malevalaule nagu "EÜE ja euromais", "EÜE Muhu 1982" ja "EÜE allveelaev", mis ovatsioonidega vastu võeti.

Eüekad räägivad nagu ühest suust eluaegsest sõprusest, mis ju sulatõsi, aga seda imekspandavam, et üritus – arvestades EÜE ridu – nii vähe inimesi kokku tõi.

Et aeg on teinud oma töö, ei näidanud ainult paljude meeste halliks läinud pea ja kumer kõht, vaid ka see, et erinevalt malevaaegadest võeti enne pikalt hoogu, kui saali keskele jalga keerutama mindi. Küllap oli aja märk seegi, et meestel oli õllepudeli asemel tihti käes hoopis vee- või kokaklaas.

Aga laulud olid loomulikult endised ja kõlasid sama aktuaalselt ning värvikalt kui aastakümneid tagasi.

Iris Koort, perearst, EÜEs 1983–1987

EÜE-elu juures oli minu jaoks fenomenaalne ja uskumatu inimeste ümberkehastumisvõime – suveks karvase lõuaga malevataadiks, "kitarre käes ja mantel üle õla, kaheksa õlut lipsu taga", ja sügisel hetkega ontlikuks tudengiks. Lisaks võimalus suhelda teiste erialade tudengitega, näha suvel kolhoosielu, kohaneda praegusaja noorte jaoks täiesti uskumatute elamistingimustega, nagu vesiveski, meierei ja koses duši all käimine. Hipieluga ikka üsna sarnane. Suur ja kirev tutvusringkond kogu eluks. See on nii lõhkumatu liit, et see püsib siiamaani. Laulud, mida aastakümneid hiljem une pealt sõna-sõnalt tead... Kõige ilusamaks malevasuveks pean ma seda, kui sain tuttavaks oma tulevase mehega. Tõsi, olime koos malevas, aga siis ei juhtunud veel midagi. Küll saime uuesti kokku seitse aastat hiljem.

Peep Puis, paljude malevalaulude autor, EÜEs 1981–1993

See oli nõukogude ajal ainuke võimalus elada tänapäeval nii arusaadava korporatiivse mõttelaadi järgi, võimalus avaldada oma mõtteid, ilma et selle eest hakataks käsi väänama, rääkida oma isamaast, rääkida eestlusest, nii nagu seda tegi Venemaal Arkadi Raikin, Eestimaal läbi sketšide Eino Baskin. EÜE oli elulaad ja minu kõige eredam malevasuvi oli 1984, kui mul esimest korda õnnestus laulude kirjutamisega võistlusesse sekkuda. Olin Hindu rühmas Saaremaal ning selle rühmaga võitsime legendaarset Muhu rühma, muu hulgas ka meie rühma hümniga "Saaremaa", mille ma koos paari malevkaaslasega olin kirjutanud. Ja kui me läksime vabariiklikule kokkutulekule ning hakkasime laulma, tõusid kõik püsti ja laulsid kaasa. Klimp tuli kurku.

Aivar Riisalu, veteran, EÜEs 1980–1991

Minu jaoks oli malev elamise viis, heas mõttes korporatsioon. Kuidagi oli nii välja kujunenud, et kes kuidas puhkuse veedab. Mina puhkasin malevas. Me InBoiliga veel naersime, et EÜE – see oleme meie. Lõpuks 1998. aastal tegimegi me veel EÜE 35. sünnipäevaürituse.

Mingit eredat sähvatust minu jaoks seal polnud, see oli kui seeriafilm. Ma ei saa seriaalist välja tuua ühte lõiku. Olen alati käitunud väga tasakaalukalt ja teadlikult, mistõttu ei saanud olla mingeid ekstsesse, kõik oli nagu lindi peal, nagu plaanimajandus.

Mihkel Juhkami, Rakvere volikogu esimees, EÜEs 1981–1987

1983 tuli mu kursuse juhendaja malevasse kontrollima, mida me seal teeme, sest ma lähen igal aastal poolest juunist minema ja tulen poolest septembrist tagasi ning eksamitega on nagu on. Ehitasime just Tootsi raudteed ja ta ei saanud meid terve päev kätte. Oli seal päev otsa ringi kolanud ning kui me siis alles õhtul trehvasime, tunnistas ta, et ma saan nüüd aru küll, mis teid siin kinni peab. Eks ta siis oli saanud aru sellest atmosfäärist ja küllap ka sellest, milline on meie teenistus. Sest olgem ausad, suvine teenistus kattis stipi ikka kuhjaga ära. EÜE oli kindlasti ka see koht, mis selekteeris välja inimese võimekuse kollektiivis hakkama saada. Loomulikult on malev mulle lähedane ka seetõttu, et nagu paljud, leidsin ma sealt oma elukaaslase.

Kui ma EÕMist välja kasvasin, sai minust eüekas ja ma olen mõlemas malevas olnud sellistes rühmades, et minu jaoks seal suurt vahet polegi. Läksin EÜEsse just sel põhjusel, et meie vana EÕMi punt hakkas EÜEt tegema. Malev tähendabki minu jaoks elustiili, kooslust, sõprust surmani, mulle tundub. See ei tähenda, et me väga tihti peaks nägema. Aga need inimesed on minu jaoks kogu aeg olemas ja polegi tähtis, näen ma neid kord aastas või kord kümne aasta jooksul.

Alar Tamkivi, endine spordimänedžer, EÜEs 1977–1989

Kõlab väga trafaretselt, aga eks see ikka seisund oli, mis seal nii kaua kinni hoidis. Vaba aja veetmise vorm, ja oma osa oli taskurahal, mis polnudki nii väike. Aga ainult sellepärast ka sinna ei mindud. Meeldiv seltskond ikka ennekõike.

Hirvo Surva, koorijuht, EÜEs 1986–1988

Mina poleks vist EÜEsse läinud, aga meie Kärdla rühm kasvas puhtalt õmmikatest välja. Arvatakse, et kui on EÜE, siis on kindlasti ilge joomine. Ma ei mäleta sellist asja. Jah, kui oli pidu, siis oli pidu. Me elasime samuti nagu EÕMis vanas talumajas Karujärve ääres ja kuidagi see õpilasmalev kandus EÜEsse üle.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee