Tuglase nimi kaitseb kirjandusuuringuid
"Meil on tõeliste teadushaidega - Tartu Ülikooli, seni veel olematu Tallinna Ülikooli ja Teaduste Akadeemiaga - raske võistelda," ütleb Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Toomas Liiv.
Meie all peab ta silmas endise Keele ja Kirjanduse Instituudi õigusjärglastena hiljuti poole sajandi juubelit tähistanud kirjanduskeskust ja Eesti Keele Instituuti. (KKI jagunes väiksemaks kirjandus- ja suuremaks keeleasutuseks rohkem kui kolm aastat tagasi.)
"Meie tahame Teaduste Akadeemia alluvusse tagasi saada - siis on meil rohkem ansse teaduse reformimise võitlusest välja tulla. Meil on selleks õigus: Tuglas pärandas kogu oma arhiivi ja raamatukogu TA-le," on Liiv veendunud. Selgitades, et sel põhjusel ja likvideerimisohu tõttu peab Tuglas ka asutuse nimes sees olema, ehkki sisuliselt on tegemist Eesti Kirjanduse Instituudiga.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses töötab praegu üksteist teadurit põhikohaga ning kümmekond lepingute alusel. Ruumi on vähevõitu: Roosikrantsi tänavas endise KKI maja kuuendal korrusel neli tuba ning Tuglase maja Väikese Illimari tänavas. Viimatinimetatu peremees on August Eelmäe; maja on avatud muuseumina ning seal toimuvad lisaks kirjandusüritustele ka Teadlaste Maja kohtumisõhtud. "Üks Nõmme intellektuaalse elu keskpunkte," kommenteerib Liiv.
Kirjanduskeskus jätkab Tuglase "Kogutud teoste" avaldamist, millega Eesti Raamat kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul algust tegi. Kuuele ER vahendusel rublaajal ilmunule lisandus 7. köide alles möödunud suvel. "Selle sarja ettevalmistamine on teaduslik töö: teksti kontrollimine, järelsõnad, kommentaarid... Põhijõud on Ülle Kurs ja August Eelmäe. Tuglas kavandas sarja 15-köitelisena, me avaldame selle ära," lubab direktor. Juba on alustatud ka Marie Underi loomingu uurimist (Sirje Kiin); tulevikus on kavas sellegi akadeemiline kirjastamine.
Lõpule hakkab jõudma üks kirjanduskeskuse põhiprojekte - eesti pagulaskirjanduse ajaloo avaldamine. Sellest Piret Kruuspere juhtimisel ilmuvast sarjast on tulemas veel vaid viimane, proosat käsitlev osa.
Kolmas projekt, mida juhib Jaan Undusk, on seotud kirjandusteooriaga. Lähinädalail peaks trükist ilmuma selle töörühma esimene artiklitekogumik, kus Tammsaare loomingu käsitlemisel on uusi, kohati ehk okeerivaidki seisukohti.
Lisaks mainituile töötab keskuses veel kaks töörühma: Piret Viirese juhitav kirjanduskriitilisele mõttele ja Õnne Kepi juhitav kirjandusajaloole keskenduv. Rein Ruutsoo eestvedamisel on käivitumas uurimuslik projekt "20. sajandi Eesti kultuur".
"Meie riigi õigustus ja põhjendus on lingvistiline, seotud keele levikualaga. Poliitiliselt oleks ehk õigem, kui Eesti, Läti ja Leedu asemel oleks näiteks Balti Hertsogiriik, majanduslikkust silmas pidades aga võiks liituda Leningradi oblastiga. Eesti Vabariik on keelelise aluse poliitiline realiseerimine, selle riigi olemasolu ja püsimajäämine on seotud eesti keele ja eestikeelse kultuuri olemasoluga. Maailm ootab eesti teadlastelt eelkõige rahvuslike teaduste - filoloogia, ajaloo, kohaliku geograafia - arendamist, rahvauuringuid...
Eesti teaduse peasuund võiks olla Estonian Studies ehk Eesti uuringud. Kas meil siin tuumafüüsikat arendatakse või et me kedagi klooniksime, on maailma seisukohalt ükskõik, sest seda tehakse mujal nagunii. Aga meie keelt ja kirjandust ei tule siia New Yorgist keegi uurima," läheb Liiv hoogu. Ikka seepärast, et riigi teadusjuhid kirjanduskeskuse tänavust eelarvet mullusega võrreldes kärpisid. Et rahajagamisel lähevad arvesse vaid publikatsioonid, ei korralda keskus möödunud aastast erinevalt tänavu ka huvipakkuvaid, kuid kulukaid seminare.
"Tartu Ülikool tegi ses mõttes Tallinna teadusele küll liiga: nende eelarve suurenes ligi 30% võrra, meil siin vähenes. Eesti teaduspoliitika on veidi vildakas, mõneti nagu nõukoguliku poliitika jätkamine, ehkki tollal finantseeriti eesti keele ja kirjanduse uuringuid lausa rikkalikult," ei pelga kirjandusteadlane möödanikuski head näha.
Vähe sellest - külalise silm märkab direktori kabineti kõrgeimal raamaturiiulil Lenini teoseid. Omanik selgitab häbelikult: "Hea peremehena korjasin need äraviskamiseks määratud prügihunnikust üles: mul on halb hobi koguda marksistlikku ja stalinlikku kirjandust. Brez^nevi ja Suslovi teosed mul seni puuduvad."
Toomas Liiv on veendunud: kui meie teadusjuhid rahajaotamist samas vaimus jätkavad, pole Eesti Vabariigilgi tulevikku. Sest meie riigi õigustus on lingvistiline.
VAMBOLA SALUPUU foto
