Kuigi Saku on pisike, läheb tükk aega, et residents üles leida. Ronime autost välja ning jääme lootusrikkalt valge kirjakasti ette seisma. Majanumber oleks nagu õige, järelikult peaks ka eramu aia taga klappima.

Avastame aga, et Merike lehvitab meile hoopis teisest suunast. Nimelt ostsid nad kaheksa aasta eest ühe hästi suure krundi tagumise poole ja rajasid siia oma kodu.

Kaheksa aasta eest oli siin risu ja võsa

Auhinna saamise üle on Merike siiralt imestunud: "Kuigi on teada, kes minu peale nii-öelda kaebas," naeratab ta kavalalt ning vilksab üle aia naabrite poole vaadata.

Võib-olla on auhind aga hoopis tunnustus selle suure töö eest, mida Merikese pere on ära teinud – kui nad siia kolisid, oli siin ainult metsistunud võsa. "Kui me selle maalapi ostsime, oli siin puha risu. Siin oli kõik võssa kasvanud, noored käisid siin joomas ja suitsetamas," meenutab muusik.

Õunapuud, mis nagunii enam ei kandnud, võeti maha, kogu hoov puhastati ning tõsteti ka maad.

Keset rohe-rohelist muruplatsi trooniv rohe-roheline palkmaja seisab poolteise meetri kõrgusel liivapadjal. Sest nüüd kasvab siin kõikjal muru.

"Maja on täiesti kohalik kaup, meie oma Lõuna-Eesti kuusk," teatab Merike. Rohelise "kaitsekreemiga" on maja üle tõmmatud kooreüraskite ja muude sitikate eemale peletamiseks. Merikesele on maja luitunud välisilme täitsa meeltmööda. Tõsi, võõpa tuleb aeg-ajalt uuendada. Hiljuti sai püsti ka aiamaja, mida perenaine nimetab templiks. "Päeval mängivad seal lapsed ja õhtuti saab seal ilmast sõltumata häid mõtteid mõlgutada," selgitab Merike.

Pere elab oma hubases palkmajas viiekesi: ema, isa, kaksikutest tütred Anna ja Paula ning kass. Kuna tollel on keeruline nimi Faudi Calist First, on lihtsam teda näiteks Kiisuks või Kassuks kutsuda. Faudi alias Kiisu meenutab siiamit, aga midagi on nagu teistmoodi. "Ta on kokku pandud tavalisest pruunist siiamist ning mingisugusest Egiptuse tõust," selgitab Merike.

Siiami tõule omast tigedust pole aga Kiisus mitte raasugi. Ta on sama sõbralik kui perenaine ise ja poseerib fotograafile nagu kogenud modell, misjärel siirdub laisalt oma valdustesse ringi patseerima. "Lapsed meil sooviksid majja ka koera, aga ei mina ega mu mees ole üldse koerainimesed," ütleb Merike.

"Hiljuti oli siin veel väga ilus," vihjab Merike ringilendlevatele lehtedele ning ära õitsenud astritele.

Murule astudes võta või kingad jalast

Aga mis on tõeliselt muljetavaldav, see on muru. Nagu vaip – võta või kingad jalast. Merike usub, et küllap just see rohelus valla žüriiliikmetele silma jäigi.

Sellise sametvaiba hooldamine eeldab lõputut tööd, aga selleks Merikesel õnneks aega jätkub: "Kuna olen ju muusik, see tähendab öötööline, siis pole mul kaheksast viieni tööpäeva. Siis on hea lasta siin päeval oma väsinud ajul murukamaraga jännates puhata. Tuul käib läbi, puhub suitsuhaisu ja muu rõveduse peast välja."

Vaeva on muruga nähtud tublisti. Mürgitatud, kitkutud, niidetud, äestatud, õhutatud, armastatud. Kiusliku umbrohuga on Merike vägagi tuttav: "Eelkõige tuleb võidelda laialeheliste vastu. Eelmine aasta me ei mürgitanud, aga sellel aastal küll. Samas, kui sellega liiale minna, siis teed haiget." Ta lisab, et väetamine ja mürgitamine sattusid tänavu sobivalt vihmade vahele. Tulemus on ka näha – ristikut ega muud umbrohtu muruvaibas peaaegu pole.

Teooriat – see tähendab aiandusraamatuid uurida-puurida – Merike ei armasta. Muusiku kaunis aed on kasvanud katsetusmeetodil: "Kui midagi metsa läks, siis kiskusime üles ja proovisime uuesti."

Ka disainerikätt pole aiakujundamise mängus olnud: "Ma ei ole väga kindel, kas mulle meeldiks kobida mingisse aeda, mis on disaineri poolt valmis tehtud. See tähendaks tegelikult seda, et ma tuleks nagu mingisse võõrasse kohta."

Küsimus pole isegi mitte erinevas maitses, vaid tegemisrõõmus: "Kui palju ma olen peenraid siia-sinna ümber tõstnud! Paned midagi juurde, võtad midagi vähemaks. Nokitsemine küll, aga sellest saab tohutu rahulolu."

Merike tänab õnne, et aianduspisiku on pärinud ka tema teinepool – üksi ta selle kõigega hakkama ei saaks.

Maad nii palju, et pane või kartul maha

Maad on neil tõesti uhkesti – pane kas või kartul maha. Kartulipõldu muusikul siiski pole. Aga kui lapsed suuremaks kasvavad, plaanib ta tiigi kaevata: "Kahe koolieelikuga on ohtlik veekogu aias pidada." See-eest on lastel jooksu- ja mänguruumi küll ja küll.

Tundub, et aiataimedele meeldib siin kasvada. Elupuud on kenasti pikkust visanud.

Pisikesel ploomipuul aianurgas kulus hulk aastaid, enne kui kasvukohaga ära harjus. Tänavu andis ta juba kaks ploomi: "Kummalegi lapsele ühe!"

Noor õunapuu aga kannab vilju juba esimesest aastast, nii et naabrilapsedki maiustada saavad. Õunapuid on tulnud mitu korda ümber istutada – esimesel talvel sõi jänes koored ümbert ära, aga algaja aiapidajana ei osanud Merike neid kaitsta ka: "Nüüd aga on mõneaastased õunapuud juba meeletult õunu andnud."

Kasvuhoonest saab veel talve hakul salatit, tomatit ning sibulatki.

Seinte ääres kastides ja amplites kasvavad petuuniad pole Merikese imestuseks heitlikest sügisilmadest hoolimata veel õisi longu lasknud. Aianurgas on aga viimane roos vastu talve õie avanud. "Pargiroos, alles sellel aastal istutatud," kommenteerib Merike.

Emme käib onudega garaažis

Merike Mõksi-Susi majas on harjutud suure hulga inimestega, sest igasugu muusikud on käinud siin alatasa proove tegemas.

Roheline palkmaja on lausa muusikast läbi imbunud: siia tuppa on tassitud isegi trummikomplektid kohale ja kõvasti proove tehtud.

Praegu on siin vaiksem, sest muusikarahvas üüris Sakus ühe garaaži ja remontis selle ära. "Saime omale toreda pesa," ütleb Merike. "Funky Factoryga teeme nüüd seal proove ning salvestame."

"Emme, kas sa lähed jälle garaaži onudega pilli mängima?" pärivad tütretirtsud asjalikult, kui Merike end bändiproovi minema asutab.

Merit Pettai