PRANTSUSE AKORDION: «Siin on ühe klahvi alla pandud kolm keelt: üks on häälestatud veidi alla, teine on puhas ja kolmas veidi üles timmitud. Kui nad oleksid ühel kõrgusel, poleks heli nii tugev. Ja see kostab palju kõvemini! Kui kolm joodikut vanameest ikka oma joru ajavad, siis kostab see ka naaberkülla. Kui mingi kvartett laulaks sama asja mahedalt ja malbelt, ei kostaks see üldse kaugele.» (Marianne Loorents)

Hiljuti 55. sünnipäeva tähistanud Henn Rebane elab Viimsis tänaval, mille nimi tuttavad ikka muhelema paneb: kümme aastat tagasi, kui ta sinnakanti maja ehitas, tänaval veel nime polnud, Rebane leppis naabritega ilusti kokku ja pakkus nimeks Mesipuu tee. Asja iroonia on selles, et muusikute slängis nimetatakse akordioni sageli just mesipuuks.

Kui vana pill on akordion?

Esimese akordioni valmistas 1829. aastal Viinis Cyrill Demian, kes pakkis suupillid kokku ja leiutas süsteemi, kuidas neisse lõõtsaga tuult puhuda. Aga selliseid, vabalt võnkuva keele poolt tekitatud häälega pille tunti juba üle 2500 aasta tagasi vanas Hiinas. Keel oli kinnitatud bambustoru sisse, torud olid pandud kohvitassi suurusesse savianumasse kobarasse kokku ning varrest puhuti sisse. Sõrmede abil siis reguleeriti, milline toru mängima hakkas. Selle pilli nimi oli cheng. Arvatakse, et Marco Polo oli esimene eurooplane, kes seda pilli nägi ja võis selle (lisaks teele ja muule eksootilisele) ka Euroopasse tuua. Järgmine pill sellise helitekitamise põhimõttega oli suupill, sealt edasi tuligi akordion.

Kas esimesed akordionid olid klahvidega või ainult nuppudega?

Nuppudega, aga kuna nuppude süsteemi oli raskem meelde jätta ja klaveri klahvid olid tuttavamad, kanti need akordioni peale üle. Inglise keeles ongi pilli nimi piano accordion, lausa klaver-akordion.

Miks akordioni vaja oli?

Algne eesmärk oli see, et akordioni sai erinevalt klaverist üritustele, grüü­nesse või kuhu iganes kaasa võtta. Esimesed pillid, mis Viinis tehti, olid tohutult kallid: käsitöö, ja et need atraktiivsed oleks, kaeti pillid pealt elevandiluuplaadikeste ja hõbedaga. Algselt mängiti akordioni salongides, kus aadelkond koos käis. Aga kolmkümmend aastat hiljem tehti Saksamaal aastas juba 200 000 akordioni ja kõik need müüdi maha ka. Eks siis sattusidki need pillid Eestisse – meremeeste kaudu ja kohalikud kaupmehed pakkusid samuti. Ka oli juba mitmeid vabrikuid ida pool.

Aga venelaste bajaan, kes selle leiutas?

Huvitav, et akordioni väljamõtlemisest ei läinud aastatki mööda, kui Tuulas tehti ka esimesed vene karmoškad ehk lõõtspillid. Ei usu, et kommunikatsioon tollal nii kiire oli – küllap lihtsalt aeg oli küps, et inimesi sellise pilliga varustada. Vene omad olid algul nuppudega, aga õige pea tulid needki klahvidega. Bajaan tuleneb muide sõnast "bojan", mis on vaste meie Vanemuisele (vene folklooris on ta habemik, kes pilveserval kannelt mängib – muusikajumal). XIX sajandi keskel tulid Tuulasse kaks meremeest Peterburist, kes teenisid sõjalaeval nimega Bojan ja tahtsid endale pilli, mis peaks paremini vastu niiskusele ja oleks kosta ka siis, kui lained vastu laeva peksavad. Hiljem panid mehed pillile oma laeva nime. See levis siis edasi, ainult et "o-st" sai "a".

Nupusüsteeme olla päris mitu?

Kolm. Venelaste bajaanil on read itaalia süsteemiga võrreldes peegelpildis. Soomlased on seal kuskil vahepeal – nii nagu neil sportki on urheilu ja telefon puhelin. Ju siis harmonikka peab ka natuke erinev olema. Kui ma 90ndate algul Soomes Kokkola konservatooriumis õpetasin, siis õppisin selle süsteemi ära.

Kas Eesti lõõtsa ka mängida oskate?

Õppisin selle ära 30 aastat tagasi olude sunnil. Kukerpillid hakkasid välismaale sõitma, Taivo Linna ütles, et peame saatma rahvatantsuansamblit Tuisuline, ja õpi ära. Ostsingi Lõuna-Eestist ühe pilli ja... Mul on aegade jooksul ka täpselt üks lõõtspilliõpilane olnud, näitleja Jüri Karindi. Tollal oli Mikk Mikiveril menukas lavastus "Tuulte pöörises" (ärkamisajast), mina mõtlesin sinna lõõtspillilood. Et ma olin aga viimase kursuse tudeng, siis etendustest ma alati osa võtta ei saanud. Jüri Karindi õppis siis lood ära ja mängis ise. Täitsa nullist hakkas peale!

Kuidas Teppo lõõtsad nii kuulsaks said?

Olen seda veidi uurinud. Teppo oli looduse poolt väga andekas inimene, tohutult hea kõrvaga. Tema lõõtspillihäälestus on praegu täiesti müstika, sellist enam lihtsalt ei saavutata. Teppo hakkas pille tegema nii, et vanema venna poepill läks rikki, Teppo parandas ära ja sai sealt idee, et saab ka paremini teha. Tema pillid kestavad siiamaani.

Kas Teppo oli esimene Eesti lõõtsameister?

Esimene ta vaevalt oli, igas külas oli oma viiuli- või kandlemeister. Teppo ise ütles ka, et kõigilt pil­lidelt, mis tema juurest läbi käinud, on ta midagi kõrva taha pannud. Olen muide leidnud kataloogidest Saraatovi pilli, mis on Teppo omadega väga sarnane. Aga kindlasti on võru tüüpi lõõtspill täiesti erakordne nähtus. Põhja-Eestis tehti näiteks hoopis teist tüüpi pille.

Kust teie tasemel akordionist endale pilli saab?

Eestis on akordionid riiulilt võtta ainult ühes poes, aga see on õpilastele mõeldud tase. Tehased müüvad tellimise peale. Ma ise olen ka tellinud, kaks ja pool aastat võttis aega, kuni kätte sain. Hind on ka siis muidugi vastav. Profipill algab 80 000 Eesti kroonist – oleneb, mida sa sinna lisaks tahad. Võib näiteks lõuaga pilli pealt registreid vahetada.

Maailma kõige enamnõutavamad ja seega ka kvaliteetsemad pillid tehakse kõik ühes ja samas Itaalias linnas, Castelfidardos. Seal on umbes 30 tehast, kus valmistatakse erinevaid akordioniosi. Kõik linna naised viilivad keeli ja mehed panevad lõõtsasid kokku. Ühes tehases tehakse korpus, teises lõõtsad jne. Vanasti tehti küll kõik eranditult ühes töökojas.

Kas akordionide seas on ka oma vanad rariteedid, nn. stradivaariused?

Vana pilli hääl on kordumatu, aga tehniline tase nõrk. Neid on raske mängida – see on sama, mis vana autoga sõita. Klahv ei tõuse nii kiiresti ja lõõts laseb võib-olla natuke õhku läbi.

Mis võiks olla akordionide tipptase, nn. Rolls Royce?

On üks kummaline pill nimega Petosa. Seda saab Ameerikast, kuigi ta tehakse valmis Itaalias, sealsamas Castelfidardos. Ameerikas võetakse need uuesti koost lahti, lihvitakse kõik üle ja lakitakse omakorda mingid kohad ära. Sellise pilli hind muutub kahekordseks: 20 000 eurot. Euroopas tean ma ainult üht kontsertmängijat Norras, kellel see on. Ameerikas on neid muidugi rohkem.

Olite Eestis esimene, kes eksperimenteeris sünt-akordioniga.

Sain selle suurte raskustega 1979. aastal. Eestis oli see tõesti esimene ja isegi kogu tollases suures riigis üks väheseid. Akordioniga oli kaasas 20kilone kohver, mikrokiipe täis. Iga klahvi all oli andur ja kohvrist keerasid siis soundi. Tänaseks on asi kõvasti edasi arenenud, on midiakordionid – kohvri asemel on väike karp.

Mina olen sellest pillist loobunud. Öeldi küll, et mees nagu orkester, kuid eks tal on omad miinused ka. Esmapilgul tundub tohutute võimalustega, aga üks korralik akordion võtab mängimiseks ja harjutamiseks niigi palju aega, kui seda veel sündiga segada... Ei saa ennast killustada, haltuura maik jääks muidu külge.

Lembit Saarsalu ütles näiteks, et tema esimene pill oli akordion, nüüd on ta aga kuulus saksimängija. Kas teie alustasitegi akordionist?

Jah, tänu isale. Õieti oli mul kaherealine lõõtspill. Õppimine käis nii, et isa laulis loo "Mets mühiseb" ette ja mina mängisin lõõtsa peal järele. Olin siis umbes viieaastane. Tema kõrval sammusin ka muusikakooli uksest sisse ja sealt see kõik algas.

Isa lapsepõlves oli üks Saksa Luftwaffe mees Purtse külas puhkusel olnud ja ta mängis valgel Hohneril, mille klaviatuur oli veidi kaardus. See jättis isale kustumatu mulje: hiljem tõin isale ikka erinevaid plaate (minu meelest) maailma parimatelt akordionistidelt. Tema aga kuulas ja ütles, et see Luftwaffe mees oli ikka parem...

Millal viimati sünnipäeval või pulmas mängisite?

Olen heade sõprade sünnipäevadel mänginud küll, kui kutsutakse, et mängi kontserdiks. Oma lugusid olen mänginud. Mis siin Eestis ikka pirtsutada! Nn. suur kontserdielu käib üle maailma, aga mina olen juba liiga vana, et sellest osa võtta – turud on ju igal pool juba täis. Mina tean oma ampluaad ja katsun hakkama saada siin, juhtub ju Eestiski väga huvitavaid asju. Mõned aastad tagasi mängisime näiteks Louis Bacalovi "Misa tangot", kus laval olid lisaks akordionile ka naiskoor, meeskoor, sümfooniaorkester ja solistid, dirigendist rääkimata.

Aga millal viimati "Veskimeest" tuli tõmmata?

Seda ma olen elus ainult ühe korra mänginud, Inglismaa eestlaste "suvipäevadel". Kontsert oli läbi ja siis nad hakkasid lõkke ääres järsku "Veskimeest" laulma. Võtsin pilli jälle välja – asi erines stuudiovariandist tohutult, aga kuidagi sobis sinna ja meeleolu oli mõnus. See juhtus kümmekond aastat tagasi. Möödunud suvel oli erakordne elamus kuulata seda lugu noorte laulupeol neidudekoori ja sümfooniaorkestri esituses. Emotsionaalselt väga võimas ja kindlasti parim "Veskimehe" ettekanne, mis jääb tõesti kauaks meelde. Tänan siinkohal kõiki asjaosalisi ja eelkõige lauljaid!

Aga "Veskimehe" lindistusel mängisin mina hoopis kitarri, ühel puhkpillil nimega melodica oli minult väike soolo ka.

Kas vanuse kasvades näpujooks aeglasemaks ei jää?

Kui iga päev harjutad ja vana rasva peal liugu ei lase, siis ei tohiks probleemi olla. Viiulimängija Grapelli esines veel 80aastaselt. Nüüd oled aga kavalam, niisama ei lahmi ka. Vanasti oli see tähtis, et oleksid kõige kiirem ja saaks sekundis rohkem noote ära mängida. Nüüd on isegi huvitavam mängida kui noorest peast, sest kahe kõrva vahele on ka üht-teist talletunud.

Kui palju kuus esinemisi on?

Suvel oli päris tormiline, vahel tuli 4–5 korda nädalas pill rahva ees kätte võtta. Seitsmendat aastat olen näiteks seotud "Laulge kaasa"-nimelise üritusega. Draamateatri etenduses "Õmblejannad" mängin oma muusikat kord kuus. Mul on mitmeid kavasid. Üks neist esitab eesti rahvamuusika seadeid, olen koos trummimängija Kill Kaarega folgilgi mängimas käinud. Isegi didgeridoo’d mängime selles kavas, huvitavalt kõlab! Jaan Arderiga esitan itaalia laule, Ivo Linnaga Valgre lugusid.

Eriti hea meel on mul ühe uue kollektiivi, Akordion Super Trio sünni üle, mille kutsus kokku Jaak Lutsoja. Seal on ka Allan Jakobi. Sündis see nii, et Lutsoja kutsuti Hansapanga vippide peole, kunagi Eurovisioni võitnud Olsson Brothersit soojendama. Talle öeldi, et võta veel paar akordionit juurde, et rahvast oleks laval rohkem. Väga hästi kukkus välja – Jaak ja Allan on mõlemad väga head ja omanäolised solistid. Ma lausa ootan neid esinemisi! Viimati mängisime eelmisel nädalal ühele itaalia ärimeeste seltskonnale, kes tahtis 20 minutit akordionimuusikat kuulata. Itaalia pillidel itaalia muusika – see oli mõjuv!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis