Uudised

Ekspress suundus läände (39) 

23. juuli 1998, 00:00

Heimar Lenk

Alampolkovnik Timuski sõnul soovitasid teda komitee enda töötajad, kes teda lähemalt tundsid. "Ma ütleksin, et see oli hea soovitus. Sillar on tubli ja aus mees olnud. Niisugust oligi vaja."

Vabadusvõitlejate edukas tegevus kaheksakümnendatel on meil kõigil hästi teada. Kuid millist ohtu kujutasid teisitimõtlejad vabariigi ametlikule rez^iimile varem, siis kui nõukogude kord ennast Eestis veel igati kindlana tundis?

Moskvas ja Leningradis oli dissidentlik liikumine, mida välismaa raadiojaamad hoogsalt toetasid, võimudele tõsiseks probleemiks. Sahharov, Solz^enitsen, Ratušinskaja ja kümned teised sõna otses mõttes hävitasid nõukogude võimu alustugesid. Läbi lühilaine eetri ja Puškini väljaku kõnekoosolekutel tehti seda päev-päevalt ja süsteemikindlalt. Meie Parekit, Madissoni, Ahoneni ja teisi seitsmekümnendate aastate lõpu teisitimõtlejaid tundis laiem avalikkus hulga vähem. Muidugi teati neid oma ringkondades.

Vabaduse Raadio eestikeelne programm jäi tugeva segamise tõttu siin kuulmata. Ameerika Hääle eesti saateid sai pisut paremini kätte, kuid põhjalikum ja regulaarne info kohalikest vabamõtlejaist toimetusel puudus. Telefoni kaugside oli hästi pealtkuulatav ja käis läbi Moskva, nii et seda sai operatiivinfo edastamiseks vaid harva kasutada. Piir oli kõvasti lukus ja laevaühendus Helsingiga alles alanud. Nii ei jõudnudki põrandaalune informatsioon Eestist välja.

Suured raadiojaamad, nagu BBC ja Deutche Welle, mis pikki venekeelseid saateid edastasid, Eestist mitteametlikku teavet ei saanud, kuna siinsetel dissidentidel puudus regulaarne koostöö Venemaa omadega. Sama kehtis Kanada Raadio ja Prantsuse Raadio rahvusvaheliste saadete kohta, mida eetris ei segatudki ja mis Eestis imehästi kuulda olid. Need kanalid jäid tol ajal kasutamata.

Kas EKP Keskkomitee kartis teisitimõtlejaid?

Kindasti pisut kartis. Ideoloogia, eriti internatsionaalne kasvatustöö, mis tegelikkuses tähendas head läbisaamist kohalike venelastega, seisis iga pleenumi päevakorras. Partei ei olnud inimeste teadlikkusega rahul. Eriti Tallinnas kippus see kõvasti lääne poole viltu kalduma. Kaheksakümnendate algul liikusid isegi jutud Soome televisiooni võimalikust segamisest eetris. Kakumäele segajate ehitamist olevat isegi arutatud, kuid asi jäi rahvusvaheliste lepete taha, mis niisugust asja ei lubanud.

Julgeoleku töötaja alampolkovnik Valdur Timusk teadis tolleagseid dissidente kõiki nime ja nägupidi, kuigi otseselt nad tema tegevusvaldkonda ei kuulunud. "Nad ei kujutanud mitte mingisugust konkreetset ohtu. Isegi Mart Niklus mitte. Nikluse isa oli minu käsitööõpetaja. Ükskord hiljem ütlesin talle, et pane oma Mardil suu kinni. Tal võib ebameeldivusi tulla. Aga Mart ei saanud suud kinni hoida. Nüüd on ta vabadusvõitleja. Kas ta oma saavutatuga praegu rahul on, ma ei tea.

Ma olen käinud ka mõne kodus läbiotsimisel, nagu selle suure ufoloogi juures. Kuidas ta nimi nüüd oligi...? Kelam? Ei, selle sõber, Lina Jüri. Tal oli ju raskusi mõtlemisega. Me ei võtnud teda tõsiselt. Aga pärast Veikko Lepassalu pasundas lehes, kuidas Timusk ütles, et jaa - välismaal las lendavad ufod, aga siin vaata, ei lenda. Mitu korda oli lehes. Mis see minu asi on, kas lendavad või mitte. No mis peaks see minu asi olema? Lennaku... Siis oli ju iga ufo-uurija omateada ka dissident.

järgneb

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee