Uudised

Ekspress suundus läände (37) 

21. juuli 1998, 00:00

Heimar Lenk

Teise kategooriasse kuulusid need, kes olid kodumaa eest verd valanud. Teiste sõnadega - punaste poole peal sõja läbi teinud ohvitserid. Nende kahe kategooria inimeste seast oli seni juhtivaid kaadreid valitud."

Toome ise ei kuulunud kummassegi kategooriasse ja oli seega uue ajastu laps.

KGB polnud kõige kõrgem, ta lihtsalt seisis kõrval

Indrek Toome sõnul ei olnudki kompartei partei klassikalises mõttes. Ta ei kujutanud endast demokraatlikku kodanike ühendust või poliitiliste mõttekaaslaste kogu: "Nii EKP kui ka NLKP olid eripärased ja sotsialismi sünnitatud võimustruktuurid. Kõige kõrgem võim Eestimaal oli partei keskkomitee käes. Edasi tulid esindused linnades ja maakondades.

Kui ma olin EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär, siis olin kahtlemata mina selle linna elu määraja number üks. Linnapea Nikolai Treimann, kes tegelikult pidi ju esimene olema, oli nagu minu asetäitja majanduse alal. Kogu võim oli meie kahe käes.

Riigi mastaabis kamandas keskkomitee büroo. Siis tuli ministrite nõukogu, siis oli tükk tühja maad, ja siis tuli Ülemnõukogu Presiidium kui nominaalne rahvaesindaja, kel tegelikult mingit võimu ei olnud. Kadriorg sai kõige viimasena teada, milline riigieelarve Ülemnõukokku kinnitamiseks läheb."

Riiklik Julgeoleku Komitee ei olnud Indrek Toome hinnangul kõigist kõrgem, nagu tihtipeale arvatakse. Ta seisis täiesti omaette ja jälgis: "Totaalselt eraldi. Näiteks maakonna ja linna tasandil KGB isegi ei informeerinud oma tegudest rajooni- või linnavõime, isegi kui kedagi kahtlustati ja vahi alla võeti. Julgeolekul polnud kohaliku võimuga mingit kokkupuudet, välja arvatud juhud, kui linna parteisekretär käis julgeolekumeeste partei aruande-valimiskoosolekul.

Täpselt sama toimus vabariigi tasandil. Olen piisavalt kaua töötanud ministrite nõukogus, kuid ei mäleta, et valitsus oleks mingeid Pagari tänavaga seotud majanduslikke või muid probleeme arutanud. Ja vastupidi. Komitee poisid ei käinud kunagi ministrite nõukogu esimehe juures nõu pidamas või oma kavandatavaid aktsioone arutamas.

Kuigi julgeoleku komitee oli partei, mitte valitsuse relv, ei andnud nende mehed ka partei keskkomitees mitte kunagi millestki aru ega pidanud nõu. Soovi korral muidugi komitee esimees ju võis partei esimest meest informeerida neid mõlemaid huvitavatest asjadest, kuid tavaliselt hoiti ka parteiliidrit poolhämaras ja nagu mingi nähtmatu lõa otsas."

Kohalikku olukorda kontrollis veel ka GRU

Indrek Toome arusaamist mööda kartis ka Karl Vaino julgeolekut ja tema esimeest Karl Kortelainenit. Loomulikult teistel põhjustel kui tavakodanikud. Parteijuht kartis liigset informatsiooni, mis võis Pagari tänava kanaleid pidi Moskvasse jõuda. "Esimene sekretär ei tahtnud ju, et Moskvas oleks teada saadud Vaino möödalaskmistest. Loomulikult tahtis ta jätta mulje, et tema eparhias on kõik korras. Kuid ta ei teadnud ju kunagi, millist infot KGB parajasti Moskvasse edastab. Seepärast püüdis parteijuht julgeoleku šefi ees sitsida ja endast paremat muljet jätta. Riiklik Julgeoleku Komitee oli relv, mida kamandas ja kasutas ainult NLKP Keskkomitee Moskvas. Teistega see süsteem ei arvestanud.

Kuid kohalikku olukorda kontrollis veel ka GRU. See oli sõjaväeluure. Isegi KGB-d ei usaldatud lõpuni ja seepärast pidi olema veel teinegi kontrollsüsteem. Kuigi ma olin valitsuse juht, pole mul tänaseni aimu, kui suur võis GRU koosseis Eestis olla. See oleks olnud kahtlane, kui peaminister oleks hakanud selle vastu huvi tundma. Ka GRU agentuuri kohta pole mul mingeid andmeid. Ma ei teadnud isegi seda, kes GRU Eesti osakonda juhtis. Aga ma teadsin, et sõjaväeluure on siin olemas."

Indrek Toome sõnul muutus olukord julgeolekusüsteemis juba laulva revolutsiooni ajal: "Siis, kui julgeoleku esimeheks sai Rein Sillar. Tema toomist sellele kohale võin ma lugeda Arnold Rüütli ja iseenda teeneks. Selleks tuli meil käia Moskvas tolleaegse julgeoleku šefi Krjutškovi juures. Saime temaga jutule ja tegime ettepaneku Karl Kortelainen, kes siis Eestis komiteed juhtis, sellelt kohalt tagasi kutsuda. Ütlesime, et Kortelainen segab perestroikat. Varsti vahetatigi mees uue ja perestroikameelse Rein Sillari vastu välja."

KGB oli partei kõige võimsam relv

Julgeolekusüsteem seisis kahtlemata argimaailmast eemal ja eraldi. Selle süsteemi eesmärk oligi kontroll ühiskonna üle. Et kõik laabuks nii, nagu partei kavandanud oli. Reeglina ei sekkunud KGB enne, kui selleks tõsine vajadus tuli. Laulva revolutsiooni eelõhtuks oli julgeolek kaugele edasi arenenud ja vanad NKVD meetodid käte väänamise ning ülekuulatavate veriseks peksmise näol hakkasid uutele jalgu jääma. Struktuuri hakati tööle võtma vaid väga hea haridusega ja üha intelligentsemaid inimesi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee