Uudised

Maalijad uutmistuhinas  

18. juuli 1998, 00:00

Näituse "Maal 98" korraldajaid on tabanud gigantomaania
MARI SOBOLEV

Vaatamata korraldajate ponnistustele uuta ülevaatenäituste süsteemi kui sellist, tekib ikkagi küsimus: milleks on vaja sellist giganti nagu "Maal 98"?

Kujutlege, et New Yorkis korraldataks näitus, kus osalevad kõik USA maalijad, ja seda tehakse selleks, et keegi neist ei tunneks end hüljatuna. Seda ei ole võimalik kujutleda, veel vähem korraldada. Eesti on aga imeline riik, kus on kõik võimalik.

Ei maksa üle pingutada

"Maal 98" koosneb neljast erineva pealkirja ja ideega näitusest, mis asuvad viies erinevas näitusepaigas. Küsinud ühelt kunstnikest, kelle tööd on neljast näitusest kolmel, sain ainsaks loogiliselt põhjendatud vastuseks: muidu ei oleks nad mul kolme pilti välja pannud. On olemas teinegi kunstnik, kelle tööd on ka kolmel näitusel (Lemming Nagel), töid kokku on aga tervelt seitse. Järelikult teeb ta paremaid pilte.

Korraldusviis, kus olid nagu kuraatorid ja ei olnud ka, poleks nagu z^üriid olnud, aga ometi oli, ja lõpuks pani kõik paika kujundaja, andis asjale juurde küll välist efektsust, kuid mitte sisulist kaalukust. Et viimasel ajal figuratiivset maali rohkem kui abstraktset on, pole enam ammu mingi uudis.

Näitusel joonistusid selgelt välja mitmesugused huvipakkuvad arengutendentsid ja progressiivsed uustulnukate grupid. Noorte kõrval suudab nii mõnigi tuntud tegija värskeid mõtteid genereerida. Kui näituse nimi on mitte "Maal 1940-1998", vaid "Maal 98", oleks piisanud nendest.

Mul pole midagi selle vastu, et esinemisvõimalus antakse ka vanadele ja traditsioonilistele, ja selleks oligi mõeldud Raatuse galerii, kuid sinna olid taas saadetud mitte traditsionalistid, nagu see välja kuulutatud oli, vaid ülejäägid (ka nendelt esinejatelt, kes mujal paremaid palu näitasid - milleks selline ülepingutamine?). Mõned kunstnikud teavad, kus ja kuipalju esineda, mõned aga ei tea. On tähelepanuväärne, et täiesti vabatahtlikult ei esine näitusel näiteks Olev Subbi ja Leo Lapin.

Kõik see kokku näitab, et ühe projekti erinevate näituste kuraatorid ei teinud omavahel koostööd, ja süüdistada saab selles ainult üldkorraldajat, Eesti Maalikunstnike Liitu.

Rotermanni soolalao keldris asuv Tiina Tammetalu kokkupandud "Maalikunstnik - püha lobiseja. Räägime meestest." oli sisuliselt kõige läbimõeldum ja sellest tuleb pikemalt juttu edaspidi. Teemad nagu "Maali sõna" Rotermannis ja Kastellanimajas (koostaja Heie Treier) ja "Maalitud reaalsus - aktuaalne anakronism" Vaalas (koostaja Kaido Ole) käsitlesid samuti maalikunsti kaudu story de jutustamise võimalusi. Teema liigendus erinevate koostajate kaudu annab asjale siiski ilmet.

Tumm maal rääkimas

Kõige maalilisem, tõepoolest maali sõna ilma liigse muu jututa, oli Kastellanimaja väljapanek. See on juba tuntud koolkond tüdrukuid (Anna Litvinova, Mari Kadanik, Alice Kask), kes ei tegele maalimisega mitte sellepärast, et muid ideid pole, vaid leiavad, et maal on parim viis oma ideid väljendada. Nende maalidest moodustub omamoodi jada, mis algab figuratiivsusega ja kulgeb läbi figuratiivse minimalismi abstraktsusesse. Ka ülejäänud (v.a. Uno Roosvalt, kes pidanuks olema Raatuses) sobisid sinna kõrvale näitamaks, kuidas erinevatest eeldustest lähtudes võib samadele järeldustele jõuda.

"Maali sõna" Rotermannis esitas ainsa kohana ka täispurjeis abstraktset kunsti. Tiiu Rebane pani välja ühe tumedate ristikestega töö, mida vaadates tekkis mõte, et päris terve inimene sellist ei teeks, ning üleni roosa ruudu. Sellina absurdikas näitab kujukalt (arvan, ta tegi seda meelega), kuhu võib abstraktsionismi kui puhta maali apoloogiaga jõuda. "Kunst kunsti pärast" aeg on läbi, maailm on täis teemasid, mille kohta edastada sõnumeid. Ka teada-tuntud maali kui sellise ideoloog Kreg A Kristring on hakanud vaatama, mis ristkülikule peale värvi veel mahub, ja eksponeerinud "Vaate sadamale", mis seisneb raamitud augus välisseinas.

Kui rääkida maali meditatiivsest mõjust, siis see on peatumasundivamailt edastatud Maiu Moosese objektides, mis sisaldavad küll suuri abstraktsioone, kuid mille point on tegelikult väikestes pilukestes, kuhu piiludes ilmnevad lihtsad maalilised vormid.

Pop ruulib

Figuratsiooni koha pealt on kõige löövam esimene boks, mis vaatajale saali sisenedes avaneb. Väliselt justkui sarnasedki Kadri Alesmaa, Malle Leis, Jasper Zoova ja Jüri Arrak on tegelikult kardinaalselt erinevad. Alesmaa ja Leis on, nagu naiskunstnikele tüüpiline, orienteerunud fragmendile elust. Leis püüab tabada inimolemuse luulelist poolust, midagi üldinimlikku, mida on tehtud juba vähemasti alates romantikutest. Alesmaa laseb lendu suvalise kaadri mingitest malaisia tüdrukutest, neist on järele jäänud vaid pealispind, neil pole mingit, kõige vähem luulelist, olemust. Selline keel on televaatajale arusaadavam, ja telekast väljarebituna võib ehk vaatajale meenutada, et tegelikult on inimesel ka luuleline olemus.

Ole projekt Vaalas on vaieldamatult kõige popim, võiks lausa öelda, et megapop. Siin ei tegeleta kuigipalju popkultuuri mõjuga inimestele, pigem arutleb Ole popi väljendusvõimaluste üle. Kujukaks näiteks Mari Kurismaa pildid, värvilised pinnad, rist keskel, ja nimetuse järgi peaksid need kujutama pakke. Teistest rohkem on öelda Mall Nukkel, kes on loonud "Liidri portree", viies kokku kehtiva sümboolika, juhi sisemaailma ja selle kõige mõju rahvamassidele. Alumisel korrusel esineb rida Tallinnas vähe nähtud huvitavaid tartlasi, kuid tänu väikesele distantsile ei pääse Priit Pajose ja Kaarel Vulla suured pildid hästi mõjule. Evelyn Müürsepp esitab oma diplomitöö nii sisult kui vormilt täiesti muundatud kujul, ilmselt kuulub ta kunstnike hulka, kes teevad eluaeg ühte pilti.

Kõikvõimalikke huvitavaid kõrvutusi võimaldavate tööde kõrval on näitusel "Maal 98" palju-palju sellist kraami, mis mõtteid ei tekita, vaid pigem vaatamist segavad. Sellest ka artikli alguses väljendatud pahameel. Võib-olla peaks tõepoolest looma "Kunstinäituse", nagu kunagi pakkus välja Olev Subbi, ja koondama sinna kõik ilusa, mida kunstnikud (kuid mitte kuraatorid) näidata tahavad.

foto1:

Toomas Sarapuu "Probleem" on klassikalise kunsti ja barbaarse kunsti probleem.

foto2:

Kalmille Saabre "Yes I do" on mõeldud eksponeerimiseks põrandal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee