Uudised

Poliitiline mõte 10 aastat tagasi  

11. juuli 1998 00:00

Hirvepark pani aluse ühele ja IME teisele tegevuskavale
HENNO ARRAK

Tänavu möödub kümme aastat tervest hulgast sündmustest, mis oluliselt mõjutasid Eesti saatust ja lõppkokkuvõttes viisid meie iseseisvuse taastamiseni. Poliitilise aktiivsuse jõujooned polariseerusid aga kahe sündmuse ümber, mis olid toimunud eelmisel aastal ja panid aluse kahele põhilisele tegevuskavale eesti ühiskonna ees seisnud probleemide lahendamiseks.

Hirvepargi meeleavaldusel 23. augustil 1987 mõisteti hukka Molotovi-Ribbentropi salatehing ja Eesti annekteerimine. Kuu aega hiljem esinesid Edgar Savisaar, Tiit Made, Siim Kallas ja Mikk Titma ettepanekuga viia Eesti NSV üle täielikule isemajandamisele.

Hirvepark jäi nurgakiviks poliitikale, mis taotles Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Selle eesmärgi realiseerimiseks kutsuti 1988. a. augustis ellu Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP).

Isemajandamise idee võttis oma tegevuse aluseks Rahvarinne, mis loodi samuti 1988. aastal ja mis asus taotlema Eesti suveräänsust N. Liidu koosseisus liidulepingu alusel.

Isemajandamine oli tolleaegne võlusõna, mis pidi maskeerima katset hiilida välja üleliiduliste ametkondade diktaadi alt. Eesti ühiskond võttis ettepaneku entusiasmiga vastu, nähes selles legaalset ja riskivaba võimalust taotleda rahvuslikke eesmärke. Programmi koodnimetus - IseMajandav Eesti - kõlas peaaegu nagu iseseisev Eesti ning võitlus IME eest domineeris ajakirjanduses ja üldse kogu tollases poliitilises elus ülivõimsalt kõigi teiste poliitiliste ideede üle.

Iga päev tõid ajalehed ära toetusavaldusi IME-le nii üksikisikutelt kui ka kollektiividelt, IME kontseptsiooni loomisest võttis eesti intelligents osa lausa teadusliku uurimise instituutide kaupa, ettepanekuid selle või teise eluala ümberkorraldamiseks IME vaimus võis leida erialasest kirjasõnast ja kultuuriväljaannetest. Kõik Rahvarinnet ja IME programmi puudutav oli ühiskonna soosiva tähelepanu all, seda käsitati vabadusvõitlusena.

Kahjuks ei leidnud sellist heatahtlikku käsitamist Eesti iseseisvuse taastamise idee. Ei saanud ajakirjanikud mahti külastada rahvuslaste üritusi ja tutvustada nende taotlusi, ei tahtnud intelligents neile üritustele õlga alla panna, ei taibanud rahvas, mis jama see käib de jure ja de facto ümber. Kinnistus üsna üldine arvamus, et need on äärmuslased, kes puhuvad pilli lõhki.

Ajakirjandusest oli võimalik leida kurioosseid hinnanguid iseseisvuslaste kohta. Neid võrreldi nii Bourbonidega, kes pole midagi unustanud ega midagi õppinud, kui ka jakobiinidega (!), keda tungivalt kutsuti peatuma. "Jakobiinid" muidugi ei peatunud, nad ei kavatsenud ka taastada voorimeeste seisukohta Reaalkooli ees (nagu oleks sobinud Bourbonidele), vaid otsisid mõttekaaslasi Venemaa teiste rahvaste seast. Neid leidus.

Jelgava lähistel tuli kokku "arstide konverents"

Mais 1988 külastas N. Liitu Ameerika president Ronald Reagan. Ta oli diplomaatiliste kanalite kaudu avaldanud soovi kohtuda ka teisitimõtlejatega ning Eestist olid vastuvõtule kutsutud Lagle Parek ja tema abikaasa Lembit Rästa.

Koos mõttekaaslastega teistest vabariikidest otsustati korraldada nõupidamine ilma vene dissidentide osaluseta. Asi oli selles, et venelased, vaatamata oma kõrgetele eetilis-moraalsetele tõekspidamistele, ei suutnud tihtipeale eneses ületada impeeriumi juhtiva rahva komplekse, see hoiak oleks aga takistanud rahvuslike probleemide tõsist arutelu, mille vajalikkus oli muutunud akuutseks.

Nii toimuski 9.-10. juulil Lätis, Abragciemsis opositsiooniliste rahvuslike liikumiste nõupidamine, esimene selletaoliste nõupidamiste mitme aasta jooksul. Kuna tollane ajakirjandus ürituse vastu mingit huvi ei ilmutanud, on ehk asjakohane veidi meenutada, mis seal sellel kuumal suvel päevakorras oli.

Võõrustajad olid lätlased Helsinki-86 grupist eesotsas Rezekne endise peaarsti dr. Juris Vidinšiga. Nagu lätlaste puhul ikka, oli ürituse praktiline külg esinduslikult korraldatud: kaunis supelrand Jelgava lähistel, kämping ööbimiseks, kohvikud ja nõupidamisruum kokkutulnute käsutuses.

Ametlikult oli välja kuulutatud arstide konverents ja küllap kohalikud supelvõõrad võisid alles imestada, kui randa marssis jõuk eestlasi sinimustvalgete lippudega!

Lätis ei oldud siis veel rahvuslippe välja toodud, ka ei olnud sealne poliitiline areng veel Eestiga samal tasemel. Oli tunda mingit lootusetuse või ükskõiksuse kaetist, mis kajastus ka Läti delegatsiooni koosseisus: tulemata olid jäänud mitmed nimekad endised poliitvangid ja Läti vaimulike liikumise Uuenemine ja Taassünd esindajad. Kujutan ette meie esindusse kuulunud pastorite Avo Kiire ja Villu Jürjo pettumust.

Meie 25-liikmelises delegatsioonis olid esindatud vist küll kõik Eestis tegutsenud organisatsioonid ja liikumised: MRP-AEG, ERSP Korraldav Toimkond ja selle Kagu-Eesti ja Tartu Algatus, Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1, Võru Skaudimalev, Eesti Demokraatlik Liikumine "88, Eesti Evangeelne Luteriusu Kirik, Muinsuskaitse Selts. Samuti oli kaasas ühiskondlikult aktiivseid inimesi, kes ühendustesse ei kuulunud.

Kokkutuleku päevakorras olid ettekanded rahvuslik-demokraatlike liikumiste olukorrast Ukrainas, Leedus, Lätis ja Eestis ning diskussioonid järgmistes küsimustes:

- milliseid nõudmisi on vaja ja milliseid pole soovitav lülitada demokraatlike liikumiste programmdokumentidesse;

- lähema aja poliitilise võitluse eelissuunad, lähtudes XIX parteikonverentsi tulemustest;

- poliitilise ühtsuse probleemid võitluses rahvusliku enesemääramise eest Baltikumis;

- religiooni osast rahvuslik-demokraatlikus liikumises.

Kõik ei olnud ühekaugel - ei mõtlemises ega tegutsemises

Avaettekande olukorrast Eestis pidas ERSP Korraldava Toimkonna liige Jüri Adams, kes nentis, et Eestis on poliitilised väljaastumised muutunud massilisteks ja võimud pole alates maikuust enam meeleavaldusi seganud. Ka noil päevil piketeeriti ülemkohtu hoonet, nõuti Enn Tarto, Mart Nikluse, Sivert Z^oldini ja üldse kõigi meelsusvangide vabastamist.

Inimesed on üle saanud hirmust, nõutakse eesti keele tunnistamist riigikeeleks, ajalooliste kohanimede taastamist, käib diskussioon Eesti NSV kodakondsuse kehtestamise üle. Rahvuslik sümboolika on legaliseeritud, on asutud taastama Vabadussõja mälestussambaid, õnnestus peatada fosforiidiprojekt.

Iseloomustades ajakirjandust, ütles Adams, et meil kirjutatakse paljudest asjadest ja huvitavalt, aga mitte peamisest. Vahemärkusena olgu öeldud, et nii on see tänini. Kogu ühiskond on muutunud lausa tundmatuseni, ajakirjandus aga on enesele truuks jäänud.

Leedulaste huvi kokkutuleku vastu oli tagasihoidlik ning nende esindaja Peceliunase sõnavõtt pealiskaudne ja nõutukstegev.

Selle eest tegid heameelt ukrainlased, kes rääkisid kolm nädalat tagasi alanud suurtest meeleavaldustest. Nendega seoses nimetas Mõhhailo Gorõnj kümmet päeva, mis vapustasid Ukrainat. Võimude katsed diskrediteerida demokraatlikke jõude ja Helsinki Liidu tegevust, nende sõimamine ekstremistideks, bandeeralasteks ja LKA agentideks ainult suurendas demokraatide populaarsust. Meeleavaldused olid organiseeritud Helsinki Liidu poolt ja miitingutel toimunu ületas ka kõige julgemad lootused.

Siiski ei pidanud Mõhhailo Gorõnj võimalikuks taotleda Ukraina täielikku iseseisvust, osalt ukrainlaste lõhestatud rahvusteadvuse pärast, osalt aga selle tõttu, et ilmselt kutsuks see välja keskvõimude relvastatud sekkumise. Ilma Baltikumita võib Venemaad ette kujutada, ilma Ukrainata aga mitte.

Nõudmiste poolest oli nende programm üsna sarnane meie Rahvarinde omaga ja see nägi ette Ukraina riikluse tagamise N. Liidu koosseisus mitme-etapiliselt: NSVL - föderatsioonist konföderatsiooniks; ukraina keel - Ukraina riigikeeleks; Ukraina kodakondsuse kehtestamine, migratsiooni lõpetamine; isemajandamine; NSVL - õigusriigiks.

Ka Ukraina nn. Katakombikiriku legaliseerimine oli sealse poliitilise tegevuse objekt. Selle kohta ütles Mõhhailo Gorõnj huumoriga, et väga meeldiv on olla legaliseeritud, aga veel parem on olla teel legaliseerimisele! Muidugi pidas ta silmas bürokraatlikke sekeldusi, mis legaliseeritud kirikul riigiga suheldes paratamatult ette tulevad.

Viimasena esines Läti Helsinki-86 grupi liider, meie võõrustaja dr. Juris Vidinš. Tema arvates oleks taktikaliselt vale tulla praegu välja iseseisvuse taastamise nõudega. Rahval peab olema õigus otsustada, kas jätkata NSVL koosseisus või taotleda iseseisvust. Samuti peab rahval olema võimalus valida sotsialismi ja kapitalismi vahel.

Peab tunnistama, et see mõtteviis oli eestlastele võõras.

Perestroika võimalikkuse võimatus

Teist päeva alustas nende ridade autor esseega "Kas perestroika on võimalik?". Selles võtsin vaatluse alla plaanimajanduse kui sotsialismi vundamendi. Tõdesin, et plaanimajandus

- on jaotusmajandus; kui madrats on määratud Ivanovile, tuleb aga Petrov, ostab selle ära ja müüb edasi Sidorovile, siis kaotab planeerimine mõtte;

- on paratamatult käsumajandus, mis ahistab tootmisjuhi initsiatiivi; kui Läänes poleks välja töötatud pastapliiatsit, oleksime siiani kirjutanud tindipliiatsiga;

- on voluntaristlik majandus: tahetakse - pööratakse jõgesid, ei taheta - ei pöörata ka. (Tetšjot voda Kubanj-reki kuda veljat bolsheviki!) ;

- on olemuslikult ebaefektiivne, sest juba lähteandmed pole usaldatavad, kõik luiskavad, püüdes oma töö tulemusi näidata tegelikust suuremana, puudub tagasiside turu näol, mis kinnitaks plaani otstarbekust või annaks märku selle puudustest;

- on paratamatult jäigalt tsentraliseeritud; pole mõeldav, et samalaadset toodangut valmistavad ettevõtted oleksid eri alluvuses, mis eeldaks ju omandi eri valdajaid;

- on bürokraatia viljakas taimelava, sest pärast maa ja tootmisvahendite natsionaliseerimist loodi sõltumatute omanikest ettevõtjate asemele ametnike armee.

Mida üldse on võimalik selles administratiivses süsteemis ümber korraldada, vapustamata riigi alustalasid? Mõtiskledes plaanimajanduse vahekorrast inimõiguste ja demokraatiaga, tulin järeldusele, et need on teineteist välistavad mõisted: plaanimajandus lihtsalt ei vaja selliseid asju, demokraatia ja inimõigused aga ei talu plaanimajandust. Seepärast tuleb tunnistada kõik jutud demokraatlikust sotsialismist poliitiliste petiste väljamõeldiseks. Siit ka vastus küsimusele perestroika võimalikkusest.

Hiljem on tulnud lohutada inimesi, kes nutavad taga Egiptuse lihapotte. Ärge nutke, kallid sõbrad, neid potte pole enam ammu olemas! Venemaa taipas, et ka kogu Siberi loodusvarade eest ei suuda ta säilitada ei impeeriumi ennast ega sotssüsteemi, ja hakkas neid müüma tavalise maailmaturu hinnaga. Ma ei näe mingit põhjust, miks Venemaa oleks pidanud tegema meile erandi.

Nende ridade autori ettekande seisukohtadele põhimõttelisi vastuväiteid ei esitatud, need kiideti heaks. Kuna oli nõupidamise viimane päev, moodustati redaktsioonitoimkond, et sõnastada ühised arusaamad lõppdokumendiks.

Peale põhimõtteliste nõudmiste oli selles püstitatud ka kaks praktilist eesmärki: legaliseerida reaalselt eksisteeriv poliitiline pluralism ja taotleda valimissüsteemi reformi tõeliselt demokraatlikul alusel. Need sihid ei tulnud ei lihtsalt ega kiiresti. Eestis jõuti nende saavutamiseni alles 1990. aastal Eesti Kongressi valimistel.

Edaspidi hakkasid sarnased kooskäimised toimuma NSV Liidu rahvaste rahvuslik-demokraatlike liikumiste koordinatsioonikomitee nime all, täites rahvuslike ja demokraatlike liikumiste info vahetamise ning poliitika kooskõlastamise ülesannet kuni NSV Liidu lõpliku lagunemiseni.

Abragciemsis 10 aastat tagasi tunnetasime, et me pole üksi: ka teised rahvad võitlevad oma sõltumatuse eest ja lõppkokkuvõttes võitlevad nad meiega ühiste ideaalide eest. See nn. küünarnukitunne oli võib-olla üks olulisemaid asju, mida meile Abragciemsi kokkutulek andis.

Autor, kunstnik Henno Arrak, võttis Abragciemsi nõupidamisest osa ERSP Korraldava Toimkonna liikmena.

Rühm Abragciemsi nõupidamisest osavõtjaid 10. juulil 1988.

Piketeerijad Tallinnas ülemkohtu juures 1988. aasta suvel. Niklus ja Z^oldin olid siis juba vabad.

Pildid autori fotokogust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee